Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott

      Neljapäev, 26. jaanuar. Eile sõitsin laevale koerterakendiga. Kõik läks hästi, kuni koerad nägid ujumas vaala 30 jala laiuses lõhes ja tormasid selle poole. Vaevu suutsime neid peatada enne, kui nad veeni välja jõudsid.

      Veetsin päeva kirju kirjutades ja tegin korraldusi laeva suhtes. Öösel tõusis kerge põhjatuul, mis müksis laeva vastu liustikku. Lõpuks triivis lähedale paakjää ja lainetus vähenes. Ponid ja koerad jõudsid kohale kella ühe paiku päeval ja kella viieks olid kõik lõplikult valmis teele asuma.

      Vähe aega enne seda kutsus Pennell mehed ahtritekile ja ma tänasin neid nende hoolsa töö eest. Nad olid tublid poisid. Ma ei ole üheski laevas veel kohanud nii head meeskonda. Nende südamlikud lahkumissoovid rõõmustasid mind väga. Enne kui me minema saime, kulus Pontingil veel pool tundi meie, ponide ja koerterakendite pildistamiseks. Loodan, et see tal hästi õnnestus. Oli veidi kurb kõigi nende heade kaaslaste, samuti Campbelli ja tema meestega jumalaga jätta. Loodan kõigest südamest, et nende ettevõte on edukas, nende ennastsalgavus ja üllameelsus väärivad seda. Jumal õnnistagu neid!

      Siin me siis nüüd oleme kogu oma varandusega. Millega see kõik lõpeb? On vaja vähemalt kolm päeva, et jõuda kogu kraamiga Jääbarjäärile, ja merejää peaks nii kaua püsima. Tuul puhub täna õhtul jällegi kagust.

      Reede, 27. jaanuar. 2. laager. Asusime teele kell 9.30 ja viisime ühe koorma loomasööta 3¾ miili lõuna poole. Pöördusime laagrisse tagasi lõunaks ja vedasime seejärel ära laagri ning toiduained. Meie varud on jaotatud kolme ossa: kaks neist koosnevad ainult ponide söödast ja kolmas toiduainetest ning väikesest kogusest loomasöödast. Kõik see on aegaviitev töö, kuid koos sellega väheneb aeglaselt, aga kindlalt hädaoht, et merejää meid kaasa viib.

      Oleme laagris umbes miili võrra lõuna pool Armitage’i neeme. Pärast laagrisse asumist läksin ida poole, kuni jõudsin Praamineemikuga ühele joonele. Leidsin, et Armitage’i neeme lähedal on jää ohtlikult õhukene. Selle koha vältimiseks tuleb meil õige kaugelt ringi minna. Kõik teised läksid vaatama „Discovery” ekspeditsiooni onni, et selgitada, kas on võimalik seda lumest välja kaevata. Nagu ma juba ette arvasin, oli nende otsus eitav. Sissetuisanud lumi on muutunud nii kõvaks, et selle kõrvaldamine võtab nädalaid. Onnis on suur hulk kuivikuid, veidi võid, kakaod jne., nii et meil ei pruugi muret tunda toiduainete pärast, kui me õigeaegselt Evansi neemele tagasi ei jõua.

      Koerad on täna õhtul väga väsinud. Teise rakendi juhtimise andsin nüüd lõplikult Wilsonile üle. Ta soovis seda väga ja ma olen kindel, et ta sellega hästi toime tuleb. Koerad ei jõua vedada raskeid koormaid, tänane 500 naela oli 11 koerale tappev – nad tirisid seda tigusammul. Mearesi arvestuste kohaselt tuleb igale koerale anda ⅔ naela kuivikuid päevas. Olen kindel, et ta varsti leiab selle liiga vähe olevat.

      Ponid veavad väga hästi, koormad kaaluvad 800-900 naela ning nad tulevad nendega hõlpsasti toime. Oates arvab, et täna õhtul oleksid nad võinud veel pisut edasi minna.

      Laupäev, 28. jaanuar. 2. laager. Ponid sõitsid tagasi 1. laagrisse sinna jäetud viimaste koormate järele ja mina läksin lõuna poole, et ümber suure rüsijääseljandiku teed leida. Lõunapoolne merejää on kaetud segipaisatud, korrapäratute lumeviredega, mis on meile nii tuttavad „Discovery”-päevist. Rüsijääseljandik on alles hiljuti tekkinud. Seljandiku purunenud jää lõppes ida pool seda kohta, kuhu ma olin välja jõudnud. Surve mõjust andis siin tunnistust üksnes tohutu suur võlvjas jäälaine, mille tühemikus minust vasemal oli lugematu hulk hülgeid, kes kas tukkusid või madalas vees pladistasid. Arvan, et vana jää selles tühemikus on tugevasti vajunud ja tema peale on tekkinud hülgetele loik, kus vesi võib päikesepaistelise ilmaga õige soe olla.

      Oli selge, et ponisid on võimalik seda teed mööda ringi tuua. Laagrisse tagasi jõudnud, sain kuulda, et üks ponidest (Keohane’i oma) on hakanud lonkama. Sõdur on pessimist ja võttis seda asja väga tõsiselt. Näib, nagu oleks tegemist kõõluse venitusega, kuid see pole sugugi kindel. Ka Bowersi ponil on esijalad nõrgaks jäänud, kuid see oli juba ette teada: küsimus on ainult selles, kui kaua ta üldse vastu peab. Temast on meil üsna kahju, sest muus suhtes on ta erakordselt tugev loom. Atkinsoni kand on haige ja ta lamas terve päeva. Sidusime tema poni ühe teise kelgu taha, kus ta rahulikult edasi sammus; see on hea tundemärk.

      Õhtupoolikul viisin ponid 2¾ miili lõuna poole, kus rüsijääseljandikku oli võimalik ületada, sealt 1¼ miili itta, kuni jõudsime Jääbarjääri ääreni ja ronisime sellest üles. Läinud umbes pool miili Barjääriserva mööda edasi, loopisime oma kelgud tühjaks. Just enne seda vajusid ponid sügavale pehmesse jäässe. Tundub, et selline pehmus on tingitud jääpinna kohatisest kerkimisest.

      Kui me Jääbarjäärile jõudsime, silmasime umbes veerand miili põhja pool mingisugust tumedat eset. Ma läksin selle juurde ja leidsin eest kaks poolenisti lummetuisanud telki – arvatavasti olid need Shackletoni telgid. Nende vahel magas sulgiv keiserpingviin. Ühe telgi riie oli terve, teisel aga poolenisti ära rebitud.

      Ponid ja koerad vedasid täna imehästi, kuid me otsustasime nüüdsest peale nende koormaid pisut vähendada ja neid vähem tagant sundida. Püüame säästa nende jõudu, niipalju kui see on võimalik. Meil tuleb veel palju õppida, enne kui nende töövõimega kohaneme.

      Keohane ergutab oma looma sõnadega: „Edasi, mu poiss, sa lähed ju poolusele.” Kogu rühm on reipas meeleolus; ma ei ole kunagi varem nii toredaid inimesi kohanud.

      Pühapäev, 29. jaanuar. 2. laager. Pärast hommikueinet lugesin palve. Imetore päev. Seitse tervet poni tegid kaks reisi Jääbarjäärini, kokku 18 geograafilist miili. Poole sellest teest vedasid nad kaunis raskeid koormaid ning ometi ei olnud ükski neist väsinud. Oatesi tuline ning närviline poni kasutas juhust, kui ta kelkude laadimise ajal momendiks valveta jäi, ja tormas galopis läbi laagri. Lõpuks mürtsatas ta kelk vastu teist kelku, kolk murdus ja poni tormas edasi, raiudes raevunult tagant üles vastu järelripnevat trengi. Kui poni oli rahunenud, tõi Oates ta tagasi. Selgus, et peale purunenud kolgi polnud kelgul ega ponil midagi viga.

      Gran proovis oma poni suusatades juhtida. Seni kui ta suusatas viimase kõrval, läks kõik hästi, kui ta aga maha jäi ja püüdis ponile järele jõuda, hirmutas suuskade sahisemine looma niivõrd, et ta pani oma jälitaja eest jooksu – koormaga poni jõudis kiiremini edasi kui norralane suuskadel.

      Gran saab oma ülesandega hästi hakkama; ehkki tal on laisk poni ja palju tegemist selle ergutamisega, on ta kogu aeg rõõmsas meeleolus.

      Koerad veavad eeskujulikult ja kosuvad päev-päevalt.

      Nad viisid esimese koorma Barjäärile mahapandud tagavaradest 1 miili 1200 jardi võrra edasi, kus