Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott
lõplikult otsustada, sest ladude rajamise retked saame kindlasti palju uusi kogemusi.
Varsti pärast keskpäeva teatati laevalt, et lossimine on lõpetatud. Kaldale jääb veel vedada lambaliha, raamatud, pildid ja pianoola. Nüüd oleme siis lõpuks tõesti iseseisev, täielikult varustatud rühm ning valmis vastu astuma igasugustele ohtudele. Kaheksa päeva jooksul pärast siiajõudmist oleme lõplikult maabunud – see on väga hea saavutus.
Võiksime kas või kohe onni sisse kolida, kuid arvatavasti viivitame sellega veel umbes nädala. Selle aja jooksul seab puusepp korda pimiku ja mitmesugused eriruumid, nende hulgas ka Simpsoni nurga.
Meie jääkoopa ehitamine edeneb, kuid see on aeganõudev ning vaevaline töö. Kord valmis, on ta igati eeskujulik panipaik.
Homme hakkame laevale ballasti saatma; kavatseme vedada seda ponidega umbes 30 tonni. Onni ja jääkoopa ehitustööd jätkuvad. Ühtlasi alustame ettevalmistusi ladude rajamise retkeks. Ma kõnelesin täna pärastlõunal sellest Bowersiga. See inimene on lihtsalt aare; ta taipab kohe kõiki teise kavatsusi ja mõtleb ilmselt kõik peensusteni läbi.
Homme lähen koos Mearesiga koertekelkudel Onnineemikule, et kontrollida jää olukorda ja uurida üldse ümbrust. Nii nagu lood on praegu, peaksime võima ilma eriliste raskusteta ladude rajamise rühma välja saata veel enne kuu lõppu. Kuid ponidel tuleb minna üle neeme ilma koormateta. Üks tee läheb neeme lõunakaldale otse üle jää, teine aga põhja poolt ringi, ümber neeme ja sealt jääle. Tõenäoliselt tuleb suurem osa meie varustusest laevaga järele tuua.
Laupäev, 14. jaanuar. Meie talvekorteri väljaehitamine edeneb kiiresti. Eile hommikul lõõtsus üle laagri tugev SSO-tuul; temperatuur langes kuni 15°-le [–9 °C], taevas läks pilve. Lõuna pool on randa tuisu tõttu vaevalt näha ja ma lükkasin oma kavatsetud kelguretke edasi. Pärast keskpäeva muutus ilm pisut paremaks ja ballasti vedajad asusid tööle. Nad töötasid nii usinasti, et õhtuks oli laevale veetud üle 10 tonni. Ballasti vedu on erakordselt hästi organiseeritud. Mäenõlval, 30-40 jala kõrgusel, tirime maast välja suured kivid, veeretame need tugevatele kelkudele ja laseme mööda lumist nõlva alla jääle. Seal laaditakse kivid ponikelkudele ja veetakse laeva juurde. Ööbisin laeval ja leidsin, et seal on külmem kui laagris; kogu öö oli kajutis temperatuur allpool külmumispunkti ja ainsaks soojusallikaks meeskonna rõõmus meeleolu. Katlas jäätus vesi ja Williamsil tuli täna hommikul ühte koldesse tuli teha. Eile õhtul käisin vannis ja ajasin habet (esimest korda üle kümne päeva), täna kirjutasin hulga kirju; selleks kulus aeg hommikueinest kuni teejoomiseni. Vahepeal veeti hoolega ballasti ja õhtuks peaks Pennellil seda pardal olema oma 26 tonni.
Tore oli laagrisse tagasi jõudes näha, et minu lühikese äraoleku jooksul oli tehtud hulga tööd. Jääkoobas on nüüd tublisti suurem ja sinna mahub kogu meie lambaliha tagavara ning peale selle veel hulk hülgeliha ja pingviine.
Üsna jääkoopa ligidal on Simpson ja Wright üllatavalt hästi edasi jõudnud koopa kaevamisega diferentsiaalsete magnetiliste vaatluste jaoks. Nad on juba õõnestanud seitsme jala pikkuse tunneli, tegid siis käänaku ja alustasid 13 jala pikkuse ning 5 jala laiuse kambri rajamist.
Selle nõlvaku tugev jää on meile suureks õnneks. Mõlemad koopad täidavad ideaalselt oma otstarvet.
Onnis on pliit ja ahi juba paigal ning praegu asetatakse kohale korstnaid. Tuulekoda on peaaegu lõpetatud, samuti nagu kogu onni sisemus. Puusepad teevad mitmesuguseid pisitöid, ja läheb veel mõni aeg, kuni nad kõik need väikesed soovid täita jõuavad, mis ühel või teisel on.
Andsin ladude rajamise rühmale juhendeid ja eraldasin mehed ponide, koerte jne. hooldamiseks.
Homme on meie esimene puhkepäev. Tuleval nädalal aga algavad ettevalmistused kelguretkeks. Arutasime, kui palju peab „Terra Nova” meile järgmisel aastal loomasööta tooma, ja ma koostasin vastava nimistu.
Vahetpidamata puhub SSO-tuul, kord tugevam, kord nõrgem; täna õhtul kõvenes ta uuesti ja raputab nüüd meie telgi presenti.
Mõned ponid ei ole täitnud minu lootusi, nad on õige aeglased ja takistavad paratamatult väledamaid: Kaks paremat määras Oates Campbellile, kuid minul tuleb see korraldus ära muuta. „Peale selle ei ole ma päris kindel, et nad eriti hästi külma kannatavad. Oma esimesel retkel võivad nad sattuda õige karmidesse tingimustesse. Pealegi on olemas oht, et kaotame mõne neist õhukese jää või vigastuste tõttu, mis on raskesti läbitavais kohtades vältimatud. Meil on praegu 15 poni (kaks anti üle idarühmale), kuid pole sugugi kindel, et meil on neid niisama palju tuleval aastal, mil me pooluseretke alustame. Ainus, mida me saame teha, on olla ettevaatlik ja loota kõige paremat.
Pühapäev, 15. jaanuar. Olime otsustanud täna puhata, ja nii me ka tegime.
Suurem osa meeskonnast kasutas vaba aega kirjade kirjutamiseks.
Tõusime hilja, hommikueine oli kell 9. Hommik tõotas head ilma ja päev täitis selle lubaduse: paistis hele päike ning tuult peaaegu ei olnudki.
Kell 10 hommikul tulid mehed ja ohvitserid laevalt maale. Kogunesime kaldale ja ma pidasin jumalateenistuse, meie esimese jumalateenistuse laagris. Vabas õhus kujunes see eriti pidulikuks. Pärast jumalateenistust ütlesin Campbellile, et mul tuleb tema ponid teiste vastu vahetada. Džentelmen, nagu ta on, jäi ta minuga täielikult nõusse. Juba varem oli Campbell minult luba küsinud retkeks Roydsi neemele üle Barne’i liustiku ja ma olin talle seda lubanud. Pärast omavahelist kõnelust läksime vaatama teed, mille kohta arvasime, et seda läbib palju sügavaid lõhesid. Kavatsesin minna ainult veidi maad. Kui ma aga meie neeme lagedatest küngastest ülalpool asuva lumeni olin jõudnud, osutus see nii paljutõotavaks ja täiesti siledaks, et ma veel hulga maad edasi läksin. Lõpuks pöördusin tagasi, kuna omavahel köiega ühendatud Campbell, Gran ja Nelson suuskadel edasi liikusid. Selleks andsin ma loa aga alles siis, kui veendusin, et tee Roydsi neemeni on võrdlemisi ohutu. Kui ületasime viimast tõusu, märkasime meist veidi eespool, mäerinnakul, Taylorit ja Wrighti; nad olid tulnud üles teist teed kaudu. Ilmselt rühkisid nad sama eesmärgi poole.
Pöördusin laagrisse tagasi. Pärast einet võtsime Mearesiga kelgu ja üheksa koera, läksime üle neeme sellest lõunapoolsele merejääle ja suundusime sealt Onnineemiku poole. Võtsime kaasa veidi toitu, väliahju ja magamiskotid. Meares oli leidnud üle neeme viiva tee, mis oli üleni lumega kaetud, välja arvatud umbes 100 jardi pikkune osa. Koerad jooksid hästi ja me lähenesime kiiresti Liustikukeelele; jää oli enamasti paljas, alles Liustikukeele ligiduses olid mõned tuulest kokkuaetud lumehanged. Jõudnud liustikule, nägime veidi paremal „Nimrodi”-ladu ja sõitsime sinna. Leidsime kenakese hulga pressitud sööta ja kaste maisiga, kuid terapurustajaid, mida meie lootsime sealt leida, ei olnud. Meri oli lahti peaaegu kuni Liustikukeeleni.
Veerand miili Liustikukeele tipust eemal leidsime sobiva nõlva ja laskusime sellest alla. Seal sulges meile tee umbes 15 jala laiune lahtine lõhe. Pidime uuesti liustikule tõusma ja umbes pool miili itta ininema. Seal sattusime jälle ühele lõhele. Piki seda lõhet lääne poole minnes jõudsime heale teele, mis viis kuni Onnineemikuni. Alles neemiku jalamil oli väike vaba vee riba ja õige pikk lõhe, mille ületamisel sain üsna märjad jalad. Lõhedes, millest me teel möödusime, nägime sadade viisi hülgeid.
Onni juurde jõudes leidsime, minu suureks meelehärmiks, et see oli lund täis tuisanud. Shackleton kirjutab, et tuul oli ukse maha murdnud, kuid ta roninud sisse akna kaudu ja kõik ta kaaslased leidnud onnis varju. Lahkudes aga jätsid nad akna (mille nad olid lahti murdnud) avatuks ja selle tagajärjel oli nüüd peaaegu terve onn täis kõva, külmunud lund ning seal on võimatu varju leida.
Mearesil ja minul läks korda ronida lund mööda veidi edasi ja vaadata üle onni keskele korralikult riita laotud kastid. Nende väljakaevamiseks kulub palju aega. Magnetiliste vaatluste jaoks ehitatud koopast leidsime mõned tahvlid asbesti, tegime nendest tuulevarju ja keetsime selle taga kakaod.
Näha vana onni nii mahajäetuna, selles oli midagi üsna masendavat. Olin nii väga kõiki vanu maamärke ja onne tervetena näha tahtnud. Kurb oli ööbida lahtise taeva all ja tunda, et kõik endised mugavused ning mõnud on hävinud. Heitsin magama täiesti rusutud meeleolus. Minu arvates oleks sellistesse