Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott
raske ja Meares kavatseb nad edaspidi öösiti tööle panna.
Onni sõrestik on peaaegu valmis. Töötati kuni kella üheni öösel ja alustati uuesti kell seitse hommikul. Kõik on innukalt asja juures. „Järelväest” moodustatud meeskonnad vedasid kohale hulga varustust, kuid nad ei ole selle tööga veel päris harjunud. Niipalju kui mulle näib, tuleb onn veepinnast umbes 11 või 12 jalga kõrgemale. Arvan, et säärases varjatud kohas ei ulatu lainete pritsmed nii kõrgele isegi siis, kui meri on lahti ja puhub tugev põhjatuul.
Kõige muu suhtes on meie asukoht suurepärane. Praegune töö väsitab mind liialt, et pikemalt kirjutada.
Reede, 6. jaanuar. Täna hommikul kell 6 algas jälle töö, Wilson, Atkinson, Cherry-Garrard ja mina võtsime igaüks ühe poni, läksime tagasi laeva juurde ja vedasime kaldale ühe koorma. Seejärel vahetasime ponid ning kordasime endist retke. Igaüks meist tegi hommikupoolikul kolm retke; pärastlõunal tegin mina veel ühe.
Bruce, kelle Rennick hiljem välja vahetas, töötas hommikul ühe ja pärast lõunat teise poniga. Ülejäänud viiest ponist pidas Oates kahte tööks kõlbmatuks ja kolm vajasid tema arvates enne tõsisemale tööle rakendamist veel väljaõpet.
Need loomad, kellega minul tuli töötada, olid imetlusväärselt tugevad. Ma vedasin 700 naela raskusi koormaid ja üks kaalus isegi üle 1000 naela.
Ponide, mootorsaanide, koerte ja inimeste ühendatud jõupingutustega oleme oma töös nii hästi edasi jõudnud, et veel üks selline päev, ja me lõpetame tegelikult kogu varustuse kohaleveo, maha jääb siis veel ainult küte ja loomasööt (60 tonni). Seni on kõik läinud märkimisväärselt kiiresti.
Mootorsaanid töötavad hästi, kuid mitte päris hästi. Väikestest hädadest saame üle, kuid kardan, et nad ei suuda vedada nii suuri koormaid, nagu me lootsime. Praegu aga on meil neist palju abi. On meeldiv ning elustav vaatepilt näha saane üle jää põrisemas. Kui mootorid töötavad ilma summutajateta ning saanid on ligidal, kostab nende põrin täpselt nii, nagu töötaks viljapeksumasin.
Koerad on kosunud, kuid seni veavad nad ikka veel üsna kergeid koormaid ning pöörduvad igalt reisilt tagasi puruväsinuina. Nende praeguses olukorras ei saa neile suurt lootust panna, kuid tuleb ka arvestada seda, et soe ilm mõjub neile halvasti.
Inimesed töötavad suurepäraselt. Campbell ja tema idarühm tegid päeva jooksul kaheksa reisi, kokku üle 24 miili. Kõik kinnitavad, et suusakepid aitavad palju koormate vedamisel. Imelik, et me varem sellele ei tulnud.
Täna õhtul kannatavad Atkinson ja Bruce tugevasti lumepimestuse all; ka teistel esineb seda tõbe vähemal määral. Kogemused õpetavad inimestele, kui vajalik on kaitsta silmi.
Praegu on mul ainult üks mure: kelgud kuluvad kõval jääl kiiresti. Tänu sellele, et jalased on valmistatud ülikõvast puust, ei ole häda veel eriti suur, kuid me ei tohi lasta neil kuluda. Wilson teostas täna oma kavatsuse ja kattis ühe 9 jala pikkuse kelgu jalased hülgenahast ribadega. Selleks tappis ja nülgis ta ühe hülge. Kui neist naharibadest peaks tõesti abi olema, siis võib samal viisil katta teistegi kelkude jalased. Homme katsetame ka uusi taldu, mis on valmistanud Day. Pärast kahte selget päikesepaistelist päeva on täna taevas veidi udune.
Kelkude nimekiri:
12 jalga pikad: 11 kasutamisel, 14 reservis
10 jalga pikad: 10 praegu veel mitte kasutamisel
9 jalga pikad: 10 kasutamisel
Täna käisin meie poolsaare lõunaküljel, et näha, kuidas see välja näeb. Seal pesitses sadu änne ja kui ma nendest mööda läksin, ründasid nad mind oma tavalisel viisil. Algul nad tõusevad tiireldes ülespoole ja teevad metsikut kisa. Saavutanud teatud kõrguse, sööstavad nad suure hooga alla, ja jala kaugusel inimese peast lendavad jälle uuesti üles. Julgemad sööstavad lähemale ja peksavad möödumisel isegi tiibadega vastu oma ründeobjekti pead. Esialgu see kohutab, kuid kogemused näitavad, et nad ründavad ainult tiibadega. Üks änn pesitseb kaljul, mis asub ponide ja koerte vahel. Inimesed käivad pesast õige sageli paari sammu kauguselt mööda, kuid lind ei ole oma poega maha jätnud. Ta hakkab vähehaaval inimesi usaldama ega tungi rahurikkujaile enam kallale. Täna hiilis Ponting pesale õige ligidale, mõne jala kaugusele, ja hulga aega kannatlikult oodanud, õnnestus tal imehästi filmida änni oma poja toitmisel ning tema eest hoolitsemisel. Selle idülli kõige huvitavamaist momentidest tegi ta ka paar fotot.
Jääliustikest tekkiva sulamisvee kõige suurem nõgu, mis kulgeb piki Evansi neeme, näeb praegu välja nagu mõni kiiresti voolav jõgi.
Evans, Pennell ja Rennick mõõtsid päikese osti meridiaanil; peaksime nüüd saama kindlaks teha täpse pikkuse.
Laupäev, 7. jaanuar. Jälle paistab päike. Täna näib valgus eredam kui kunagi varem ja ta helk on pimestav. Õige mitu inimest kannatab lumepimestuse all.
Oleme hästi töötanud. Tänaseks on kaldal peaaegu kogu toiduainete tagavara (välja arvatud see osa, mis on pudeleis) ja kogu teadusliku personali aparatuur – küllaltki raske laadung. Laevale on jäänud üht-teist onni sisustusest, 2,5 tonni karbiidi, mõned pudelid mitmesuguseid vedelikke ja muud pudi-padi; kõik see kokku võtab meilt ainult osa homsest päevast. Ja siis jäävad kaks viimast ning kõige raskemat laadungit – süsi ja hobusemoon.
Kui me ka nädalaga valmis ei saa, siis palju üle nädala ei lähe meil kuidagi. Kogu selle aja võib laev seista jäävälja serval külmade kateldega ja see tähendab kenakest kokkuhoidu.
Teel, mis viib laevalt kaldale, oli kogu päeva elav liikumine. Meie transpordiolud paranevad iga tunniga.
Kaks rühma, kummaski neli madrust ja kolm ohvitseri, tegid kumbki kümme reisi, katsid üle 25 miili ja vedasid iga kord inimese kohta keskmiselt 250 kuni 300 naela.
Ponid töötavad paremini kui enne, kuid hakkavad meile juba tüli tegema. Üldiselt on nad loomult vaiksed, kuid vedamine libedal jääl teeb nad tõrksaks. Kolgid ja trengid puutuvad vastu nende koodiliigeseid ja nad vihkavad neid riistu. (Kujutlen, kuidas nad kardavad oma jalgade pärast.) Sellepärast on neid raske liikuma saada, ja kui nad kord on vedama hakanud, siis kardavad nad nähtavasti, et kelgud libisevad neile peale, kui nad peaksid sammu aeglustama või hoopis peatuma. Seepärast on nad kogu aja pahurad ja kõige närvilisemad neist muutuvad kangekaelseks ning tõrksaks.
Oates tuleb nendega toredasti toime; ma ei kujutle, mida hakkaksime ilma temata peale.
Tegin ponidega seitse reisi ning pääsesin muhuga peas ja mõne kriimustusega.
Laeva juures kiskus üks poni ennast Debenhami käest lahti ja galoppis täislaaditud kelguga minema. See läks kalda ligidal ümber ja poni tormas laagrisse tühja kelguga. Oates tegi väga targasti, et viis poni kohe tagasi uut koormat vedama.
Paar poni pääsesid rakendamise ajal lahti ja tormasid mäest üles. Meil on olnud juba terve hulk väiksemaid sekeldusi, mis ohustasid nii hobuste kui ka inimeste elu ja luid-liikmeid, aga seni on kõik õnnelikult lõppenud.
Üks Mearesi koerterakendeist pani plehku. Üks vaeseke (Makaka) kukkus kohe algul ega saanud enam püsti. Teised lohistasid teda galopis peaaegu pool miili. Pidasin teda juba surnuks, kuid selgus, et ta oli õige vähe viga saanud. Mida enam ponid kosuvad, seda rohkem tüli meil nendega kindlasti tuleb. Praegu näib, et nende olukord pole pooltki nii halb, nagu me kujutlesime. Ärajooksnud poni ei olnud kuigi väsinud ka pärast oma vabatahtlikku lisaotsa.
Meie jaam hakkab korraliku laagri ilmet võtma. Alatasa avastame oma asukoha uusi eeliseid. Pikal ning tasasel kaldal sai Bowers oma laod väga otstarbekalt ära paigutada. Kõik on tal käepärast ja alati on selge, kust tuleb vajaduse korral seda või teist kasti otsida. Onni ehitamine edeneb kiiresti. Juba on käsil sõrestiku katmine laudvooderdisega. Onn peaks saama hästi soe ning mugav, sest peale kahekordse punnitud laudadest voodri ja nendevahelise isolatsiooni (kotiriidesse õmmeldud kuivatatud mererohi) kavatsen kogu hobusemoona ümber onni laduda.
Mul ei ole veel selge, kuhu me talveks ponid paigutame.
Meie praeguse asukoha ainsaks puuduseks on see, et lõhedes ja mõnedel pankadel muutub jää õhukeseks ning