Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott
lastes lõtvus nöör järsku 100 meetri sügavusel, kuid hetke pärast tõmbus jälle pingule ja vajus edasi. Mis võis küll seda põhjustada? Kaldume arvama, et pudel sattus kas vaalale või hülgele.
Lasksime vette ühe vaalapüügipaatidest, milles võtsid aset Wilson, Griffith Taylor, Priestley, Evans ja mina. Sõudsime kalda poole. „Järelvägi” tahtis nii väga kaasa tulla, et hariliku sõudemeeskonna asemel asusid aerude juurde Oates, Atkinson ja Cherry-Garrard. Viimane püüdis mõned vähid.
Lainetus ei lasknud meid randuda. Tahtsin kindlaks teha, kas on võimalik rüsijääseljandiku ja kaljude vahelt läbi sõita. Sedakaudu jõudis Royds kunagi keiserpingviinide haudeasunduse juurde. Kui olime jõudnud Barjääri nurgani, nägime suurt merejääpanka, mis oli surutud Barjääri ja kaljude vahele, ümber käändunud ning ulatus veest välja kolm kuni neli jalga. Selle vana panga otsas istusid kaks keiserpingviini, vana ja noor, mõlemad parajasti sulgimas. (Noorel olid udusuled pealt ja tillukestelt tiibadelt juba maha langenud, rind, mida kattis samasugune sulestik nagu vanal linnul, aga alles hakkas sulgedest vabanema.) Sellises vanuses ja arenemisastmes keiserpingviin oli meile seni tundmatu. Noore pingviini kinnipüüdmine oleks olnud suureks sündmuseks, kuid kahjuks ei pääsenud me talle ligi. Pentsikut pilti pakkusid kahe noore pingviini jalad ja sabad ning täiskasvanud linnu tiib, mis tolknesid takerdunud jääpanga alt välja. Nähtavasti külmusid linnud jääpangal ja vesi uhtus nende laibad selle alla.
Veendunud, et lainetus ei luba meil randuda, sõudsime veidi maad piki kaljust randa. Crozieri neeme kaljud on haruldaselt huvitavad. Nad koosnevad peamiselt vulkaanilisest tufist, milles leidub sammasteks lõhenenud basaldi pakse kihte. Tufis oli näha sissepressitud ja kurduvate sammaste kauneid mustreid ning tervete ja poolikute piilaritega koopaid, mis näisid miniatuurse Giant’s Causeway’na. Tumepruunis kivimis oli helekollaseid vööte, mis geoloogide arvates olid tekkinud mitmesuguste soolade mõjul. Kohati rippusid kaljud mere kohal. Mõnes kohas oli meri uuristanud kaljudesse pikki madalaid koopaid ja mööda lausikut randa tungib ta praegugi neisse sisse. Igal pool rippusid jääpurikad ja ühes kohas moodustasid nad midagi narmastiku taolist, millest tilkus pidevalt jää sulamisvett justkui mõnest miniatuursest kosest. Üle kalju serva paiskus vett nagu suurest voolikust. Kui lähenesime ühele püstloodis kaljuseinale, kajas iga meie sõna selgesti vastu. Lõpuks pöördusime laevale tagasi. See oli vahepeal teinud katset lahes ümber pöörduda, mis aga ei olnud sugugi lihtne. „Terra Nova” manööverdamisvõime ei ole kuigi suur – nii edasi- kui ka tagasikäigu peale üleviimine viidab palju aega. Sageli möödub mitu minutit pärast telegraafisignaali, enne kui masinad käigu sisse saavad.
Olukord oli kaunis ohtlik, sest teed tuli otsida senitundmatuis vetes. Kui vaalapüügipaat oli jälle laevale hiivatud, sõitsime ümber kaljude pingviinide haudeasunduse juurde. Olime kaotanud juba lootuse leida mõnda varjatud kohta, kus meil oleks võimalik maabuda.
Pingviinide haudeasunduse ligidal olid madalikul mõned väikesed jäämäed. Sõitsime üsna nende lähedale ja mõõtsime mitmes kohas meresügavust, mis ulatus 12-34 süllani. Nähtavasti on haudeasunduse jalamil merepõhjas kaunis suur madal. Mõne jäämäe taga peaks tõenäoliselt häid ankrupaiku olema. Kuid ükski jäämägi ei paku kaitset maabumiseks kaldal, mille vastu lained nüüd vahetpidamatult peksavad. Võtaks nädalaid, enne kui suudaksime maha laadida oma tavalise varustuse, ning taevas üksi teab, kuidas saaksime kaldale ponid ja mootorsaanid. Vastumeelselt ning kurvalt tuli meil loobuda meile armsaks saanud kavast; sellest on nii kahju! Kõik tõotas siin head talvitamist: soodne koht onnile, küllalt jääd vee jaoks, lund loomadele, suurepärased nõlvakud suusatamiseks, laiad kaljurajad jalutamiseks. Lisaks sellele Jääbarjääri ja haudeasunduste lähedus, kus pesitses kahte liiki pingviine, kerge tõus Terrori mäele, soodsad tingimused bioloogilisteks uurimistöödeks, mitmesugusteks vaatlusteks sobivad mäetipud, üsna hõlpus ligipääs Lõunateele, ilma et satuksime ohtu olla talvekorterist ära lõigatud, ja nõnda edasi, On ütlemata kahju kõigest sellest loobuda.
Pingviinide haudeasundust vaadeldes nägin, et olime seni eksinud, kui arvasime, et tuul puhub kogu guaano ära. Paistab, et seda on seal veel õige rohkesti. Pingviinid olid laevalt hästi näha. Suures haudeasunduses võtavad nad enese alla tohutu maa-ala, mis ulatub nähtavasti nii kaugele, kui iganes leidub varjulisi kohti. Kuid väikeses haudeasunduses pesitsevad nad üksikute laikudena, nii et seal on veel küllalt ruumi uutele pesakondadele. Niisugustes ärakasutamata kohtades oleks ideaalne talvituspaik, kui ainult leiduks maabumiseks võimalusi. Märkasin mitut pingviinide rühma kõrgeil merepoolseil lumistel nõlvakutel, haudeasundustest kaugel eemal; raske on mõista, miks need linnud nii kaugele on läinud.
Sellal kui laev peatus haudeasunduste kõrval, kerkis üsna laeva külje all veepinnale mitu mõõkvaala. On vaaladel vast põli tuhandete pingviinide keskel, kes askeldavad otse nende nina ees!
Nägime vana, „Discovery”-aegset „postkontorit” tähistavat märklatti, mis seisab niisama sirgelt nagu siis, kui me ta püstitasime. Võrdlesime kõike, mida nägime, vanade fotodega. Kuskil ei ole mingisuguseid muutusi märgata ja kõige üllatavam on see Barjääri serva osas.
Haudeasundustest lääne poole laiub ligipääsmatu, kõrgete jäärüngastega piiratud rannik, kus kohati tungivad läbi jää paljad kaljud. Ja kui meil ka õnnestuks siin maabuda, jääksid meie selja taha õudselt lõhestatud lumised nõlvakud ning me oleksime Barjäärist ikkagi ära lõigatud. Ei ole mingit lootust leida ulualust enne, kui Roydsi neemele välja jõuame.
Vahepeal hakkasid kõik tegema vaatlusi alltoodud kava kohaselt. Mõni tund tagasi hajusid pilved Terrori ümbert ja pilt, mis meile avanes, muutus mitmel korral. On päris kindel, et tõus Terrorile kujuneb kergeks. Laht põhja pool Erebust on hulga sügavam, kui on märgitud kaardile.
Päike oli kogu päeva jonnakas: piilus puhuti pilvede vahelt, et siis jälle häbelikult kaduda. See on kaunis ebameeldiv.
Bruce kontrollib käsilogi abil pidevalt laeva kiirust.
Bowers mõõdab esemete kõrgust, niipea kui nad meie traaversisse jõuavad.
Nelson märgib tulemused üles.
Pennell võtab asimuutringi järgi peilinguid vöörist ja ahtrist.
Cherry-Garrard märgib tulemused üles.
Evans võtab asimuutringi järgi peilinguid traaversist.
Atkinson märgib tulemused üles.
Campbell määrab kaugusemõõtja abil kindlaks esemete traaversikaugused.
Wright märgib tulemused üles.
Rennick loodib meresügavust Thomsoni loodi abil.
Drake märgib tulemused üles.
Põhja pool mustendab Beauforti saare lõunakallas.
Kell 10.30. Birdi neeme juures kohtasime paakjääd. Läbisime mitu paakjäävöödet, ees on veidi vaba vett, kuid kardan, et väinas on praegu kaunis paks jää.
Kesknädal, 4. jaanuar, kell 1 e. l. Sõitsime ümber Birdi neeme ja oleme nüüd oma sihtkoha läheduses, kuid on kahtlane, kas vaba vesi nii kaugele ulatub.
Liikusime ühes lahvanduses õige ranna ligidal. Birdi neem on üsna ümar poolsaar paljude neemikutega; ei ole kerge öelda, missugune neist on see õige Birdi neem.
Kogu kallas Crozieri neeme haudeasundustest kuni Birdi neemeni on karm, ligipääsmatu ja jääga kaetud. Birdi neemest läände laiub tohutu maa-ala ühe suure ja mitme väiksema haudeasundusega.
Ühetooniliselt tumeda, punakaspruuni maa taustal on näha hulk halle laike – need on graniidist rändrahnud. Pikksilmaga võib ühte sellist rahnu näha kükitamas mäetipul, vähemalt 1300 jalga merepinnast kõrgemal.
Haudeasunduse lähedal sukeldus laisalt rühm mõõkvaalu – üks vana vaal hästi kõrge ning sirge seljauimega ja mõned noored. Jälgisime, kuidas väike salk pingviine vette sööstis ja otse oma vaenlaste poole ujus. Polnud võimalik, et linnud, sellal kui nad sageli õhku hüppasid, kurjakuulutavaid uimi ei näinud. Kuid nad ei pööranud vaaladele