Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott
Ja see näib tõendavat, et kahe panga liitumiseks ei ole tingimata vaja jää teatud pudevust, vaid ainult, et nende paksus ei oleks liiga erinev. Muidugi, noor jää, või isegi ühe talve vanune merejää, ei liitu kuigi tugevasti vana paksu lahejääga, ning seepärast ujuvadki noored jääpangad üksikult isegi praegusel aastaajal.
Sellisel suhteliselt sündmustevaesel ajal ei saagi midagi erilist juhtuda meie inimeste isiklikus elus. Tore on näha, kuidas järk-järgult ning märkamatult süveneb sõprus ekspeditsiooni liikmete vahel. On raske kujutleda, kuivõrd vähe on laeval tülitsemist ja nägelemist. Ma ei ole kuulnud ainustki jämedat sõna ega märganud ühtegi ebasõbralikku pilku. Meie peres valitseb sallivus ja heatahtlik läbisaamine. Tore on näha, kuidas inimesed nendes karmides, üksluistes ning ohtlikes tingimustes sellises omakasupüüdmatus sõpruses elavad.
Valmistume praegu jõulude pühitsemiseks. Imelik on mõelda, et aasta pikim päev lõunapoolkeral on juba möödas.
Täna hommikul nägin 25 kuni 30 jala pikkust vaala, mis Wilsoni arvates kuulub senitundmatusse liiki. Kohtasime Adelie’ pingviine, umbes 20 lindu igas parves. Ei mäleta, et oleksin neid paakjääs varem kunagi nii suurtes rühmades kohanud.
23. detsember, pärast keskööd. Kell 11 õhtul oli aur üleval. Edasi-tagasi manööverdades läks meil korda jäävangistusest välja rabelda ja me hakkasime üht lahvandust mööda vaba vee poole liikuma.
Oleme jõudnud piirkonda, kus vett on rohkem kui jääd. Vaba vesi moodustab suuri korrapäratuid basseine, läbimõõduga kolm kuni neli miili. Mitu lahvandust ühendab neid omavahel. On kummaline, et esineb veel üsna suuri jäävälju; äsja möödusime ühest, mille läbimõõt oli vähemalt paar miili. Niisuguses laigulises meres ei saa liikuda otsejoones, vaid tuleb sageli teha kaunis pikki kõverikke; kuid üldiselt liigume vaikse mere ja soodsa tuulega jõudsalt edasi. On üllatav, et ka nii lahtises meres nagu see siin on jääpangad nii tohutu suured – järelikult ei saa lõuna pool lainetust olla. Pankadel on samasugused loigud, nagu ma pärastlõunal kirjeldasin, ja nende keskmine paksus ei ole üle kahe jala. On näha kaks või kolm jäämäge.
Laupäev, 24. detsember, jõululaupäev. 69°1´ lõunalaiust, 178°29´ läänepikkust, kurss S 22 O 29´. Grozieri neemeni 551´. Oh häda! Täna hommikul kell 7 jäime toppama tugeva paakjäävälja äärde. See laius igasse külge, välja arvatud ainult see suund, kust olime tulnud. Pean ausalt ütlema, et kell 3 öösel alla minnes mõtlesin meie hädad lõppenud olevat. Ma olin olnud veidi rahutu meie tuleviku pärast, sest viimased jääpangad olid nii tohutu suured, kuid kordagi ei tulnud mul mõttesse, et pärast nii suuri vaba vee alasid võime jälle tihedasse paakjäässe sattuda.
Kuni kella neljani öösel läks kõik hästi. Siis aga kerkis meie ette jälle valge sein ja kell viis lõppesid kõik lahvandused ning me olime taas paakjääs. Kell seitse peatas meid lõplikult määratu suur liitpank, nii suur, mida me seni polnud veel näinud. Laev ei pääsenud edasi, ei ümber sõites ega panga keskelt läbi murdes. Ei jäänud muud üle, kui katlad külmaks lasta. Mida teha? Jää võis iga hetk avaneda ja tee lõunasse, järgmisse vaba vee piirkonda, oleks siis vaba. Ei ole aga sugugi kindel, et sellised peatused ikka ja jälle ei kordu, niikaua kui esineb neid suuri jääpanku. Umbes paari nädala pärast hakkavad jääpangad vähehaaval murenema ning siis tekib neisse kohti, kust laev võib läbi pääseda.
Äärmiselt raske on sellises olukorras õiget lahendust leida.
Katelde külmakslaskmine tähendab rohkem kui 2 tonni söe asjatut kulu, mis on vaja, et auru uuesti tõsta. Kuid kahe tonni söega sõidame terve ööpäeva. Tähendab, katelde külmakslaskmisel on mõtet ainult siis, kui peatus kestab üle 24 tunni. Sellepärast tuleb peatuma jäädes iga kord püüda aimata, kas peatus kestab kauem või vähem kui ööpäeva.
Möödunud ööl tegime 5 kuni 6 tundi head sõitu, kuid ei tohi unustada, et see maksis meile 2 tonni sütt lisaks sellele, mis kulus edasiliikumiseks.
Kui jääme ootama, siis triivime arvatavasti tagasi põhja poole. Muus osas peaksid tingimused paranema, välja arvatud asjaolu, et paakjää lõunaserv pidevalt kasvab. Andmete järgi näib, et hoovus ühtib üldiselt tuule suunaga. Meil valitsevad läänekaarte tuuled, ehkki selles piirkonnas peaksid enamasti puhuma idakaarte tuuled.
Nüüd puhub idatuul: mida ta meile toob?
Pühapäev, 25. detsember, esimene jõulupüha. Arvutatud asukoht 69°5´ lõunalaiust, 178°30´ läänepikkust. Üleeile öösel rõõmustasin ma lootuses, et võtame pühad vastu vabas vees. Ümbrus on siiski väga jõuludekohane. Igal pool jää; madalad sajupilved varjavad taevast ning poetavad vahetevahel alla kergeid lumehelbeid. Väikesed lahvandused heidavad siin-seal pilvedele tumedaid varje. Neid on rohkem selles suunas, kust me tulime. Mujal on aga kõik mähitud jäält vastu helkivasse valgesse vinesse.
Oleme vangis. Purjede all ei pääse me üldse edasi, masinaid abiks võttes liiguksime ainult vähehaaval, ja iga samm muutub järjest raskemaks.
Tuul, mis nii kaua oli puhunud läänest, vaibus möödunud ööl. Täna puhub NO-ten-N kerge ühtlane tuul, tugevusega 2 kuni 3 palli. Aga et lootust ei tohi jätta, siis arvame, et idatuule püsimine võib tuua meile kergendust. Jälle on vaja kannatust ja veel kord kannatust. Näib, et siin on vähemalt meie asukoht täiesti ohutu, – jää on niivõrd õhuke, et tema surve ei suuda laevale midagi teha, ja jäämäed on küllalt kaugel. Kuid õhuke jää narrib meid petlike lootustega. Sellest hoolimata, et meie väljavaated ei ole eriti julgustavad, on pardal kõik rõõmsas elevuses ning ootavad lustlikku pidusööki.
Mess on toredasti kaunistatud meie mitmesuguste vimplitega. Täna hommikul olid kõik jumalateenistusel ning laulsid hoogsalt kaasa.
Kuhu nüüd katsuda edasi tungida, itta või läände? Olen kogu aeg püüdnud tungida läände, sest enamik senistest ekspeditsioonidest on läinud seda teed ja ükski neist ei ole sattunud nii rasketesse tingimustesse nagu meie. Teisi põhjusi selle suuna valimiseks ei ole. Terve möödunud nädala jooksul oli aga läänekurss vähetõotavam kui ükskõik milline teine suund; hoolimata korraldustest hoiduda võimaluse korral edelasse, ei tulnud sellest midagi välja.
Meie jõuluimeks oli Creani kodujänes, kes sünnitas 17 poega. Kord varem olnud tal neid 22!
Ma ei tea, mis saab vanematest või perekonnast edaspidi, kuid praegu on neil bakis söödapallide vahel soe ja mugav.
Kesköö. Sombune, sajab tihedat paksu lund; temperatuur 28° [–2 °C]. Väljas on külm ja lörtsine.
Meie lõbus õhtu lõppes just äsja. Pidusöök oli suurepärane: tomatisupp, vaheroana hautatud pingviinirind, rostbiif, rosinapuding, puuviljapirukad; spargel, vahuvein, portvein ja liköörid – pidulik menüü. Sööming algas kell 6 ja lõppes kell 7. Pärast seda istusime tervelt viis tundi lauas ning laulsime täiel häälel. Meie hulgas ei ole erilisi talente, kuid igaüks püüdis teha, mis suutis, „ja refräänid kõlasid kõrvulukustavalt. On üllatav, et selline ebamusikaalne seltskond nii innukalt laulis. Jõululaupäeva öösel kõlasid laulud kella üheni ja ühtki tööd ei tehta ilma meremeeste töölauludeta. Ma ei tea, kas olete kunagi neid laule kuulnud? Kaubalaevade madrustel on neid terve repertuaar ja ilma nendeta ei tõsta nad purjesid ega hiiva ankrut. Enamasti lauldakse neid lameda kurguhäälega, aga kui mitu meest korraga refrääni alustavad, siis on see vaimustav.”
Meeskond lõunatas keskpäeval, toit oli neil peaaegu sama mis meil; kuid joogiks oli õlu ja veidi viskit. Nähtavasti lõbutsesid nad hästi, meeskonna ruhvis on rõõmus elevus.
Üsna laeva ligidal on jääpankadel aset võtnud kolm rühma pingviine. Lugesin kokku 39 lindu. Neid võiks kergesti kinni püüda. Pole kahtlust, et paakjääs leidub neile alati toitu.
Täna õhtul märkasin suuränni, kes laskus ühe jääpanga serval asuvale ümberkäändunud jäätükile. Samal jääpangal valmistus mitu pingviini parajasti puhkama heitma. Ilmselt pidasid pingviinid omavahel käratsedes suuränni üle nõu ning liikusid seejärel terve perega tema poole. Mõne sammu kaugusel suurännist peatus esimene pingviin ja pöördus tagasi, kuid siis hakkasid teised teda edasi tõukama.