Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott
teravast ruumikitsikusest. Niisama imetlusväärne on meeskonna käitumine. Nii bakis kui ka ohvitseride ühiskajutis valitseb sama püüd olla esimene, kui midagi on vaja teha – sama valmisolek ohverdada oma isiklik heaolu ekspeditsiooni õnnestumise huvides. Annan uhkusega oma kaaslastele nii hea hinnangu, ja ma olen kindel, et selline suhtumine on meie ürituse õnnestumise pandiks. See oleks juba saatuse poolt liiga karm, kui selline teadmiste, kogemuste, võimete ja entusiasmi kombinatsioon mingeid tulemusi ei annaks.”
III PEATÜKK
MAA
Laupäev, 31. detsember. Vana-aasta õhtu. Asukoht 72°54´ lõunalaiust, 174°55´ idapikkust. Oleme sõitnud S 45 W 55´; Crozieri neem S 17 W, kaugus 286´. „Vana-aasta õhtu saabus meile Rossi meres. Kuid meie õnnetustel ei ole lõppu.” Öö oli hirmus. Õhtuse vahi ajal kaldusime kursist kahe rumbi võrra kõrvale ning tõstsime kliivrid ja ahtripurjed. Meie õõtsumist see palju ei vähendanud, ainult suurendas laeva kiirust. Öö näis väga pikk, sest ängistav mure meie haletsemisväärsete ponide pärast ei lasknud mind uinuda. Hommikuse vahi ajal tugevnesid tuul ja lainetus ning olukord oli meeleheitlik, kuid kella 6 ajal nägime eespool jääd. Tavalises olukorras oleks ohutum olnud jääst mööda minna ja võtta kurss itta. Kuid ponide pärast pidime riskima ja sõitma jäässe, kus meri on vaiksem. Tungisime läbi jääriba, mida tormine meri tugevasti ründas, ja me kogesime, kuivõrd ohtlik on niisuguse merega lahtiste jääpankade vahel viibida. Õige pea jõudsime aga tihedamalt kokkusurutud jäässe, ja kui me ka sellest läbi olime murdnud, ootas meid ees meeldiv üllatus – võrdlemisi vaikne vesi. Liikunud veel pisut edasi, peatusime ja jäime triivi. Praegu seisame mingis jäälahes. Pealttuuleküljel on umbes miili ulatuses paakjää, mille kaks sarvetaolist haru moodustavad varjulise lahe. Kuigi tuul on niisama tugev nagu enne, surub paakjää laine maha ja meie asend on väga mugav. Jää triivib veidi kiiremini kui laev ja seepärast peame aeg-ajalt masina jõul tasapisi allatuult liikuma.
Seni on kõik hästi. Oht on nüüd möödas ja me oleme praegu olukorras, mille ainsaks puuduseks on asjaolu, et raiskame rohkesti sütt. Küsimus on nüüd selles, kumb peab kauem vastu – kas torm või meie ajutine varjupaik. Rennick loodis just praegu meresügavust ja sai 187 sülda. Arvestades eilset mõõtmist – 1111 sülda – ja Rossi mõõtmist, kes sai 180 sülda, on meie tulemus huvitav; ta näitab šelfi kiiret tõusu. Nelson tahab valmistada kaheksajalalist Agassizi traali.
Kahjuks ei saanud me traaliköit hobusemoona alt kätte. Katsetasime kerget põhjatraali peene manillaköie otsas, kuid tulemused olid kehvad. Algul olid kasutatavad raskused liiga kerged ja nad ei vedanud traali põhja. Kui proovisime teist korda, pikema köie ja suuremate raskustega, vajus traal põhja ainult üsna lühikeseks ajaks. Saak oli kesine, kuid meie bioloogid said sel moel kogemusi tööks rasketes tingimustes.
Õhtu. Päeva jooksul muutus meie varjupaik veidi ebakindlamaks, kuid pakkus meile raske laine eest siiski suurepärast kaitset. Kell 8 õhtul hakkasime masina jõul liikuma lääne suunas, et leida enesele uus varjupaik. Lõunas ja läänes oli märke paakjääst. Meri jääb vaiksemaks. Eile lõunast puhunud tuul pöördus SSW-sse (tõeline kurss), laine tuleb peamiselt SO-ten-S suunast või SSO-st. Näib nagu tuleks laine ka lõunast, igatahes aga mitte tuule suunast. Tuul on muutunud puhanguliseks: praegu hakkab ta vaibuma, taevas selgib ning nähtavasti on tormi lõpp lähedal. Loodan, et see on nii ja et uus aasta on meile õnnelikum kui vana.
Kui see nii on, siis on mul rõõm kirjutada viimast korda „1910. a.”.
Maa! Täna õhtul kell 10, kui pilved hajusid lääne suunas ja taevas selgines, avanes meile kauge, kuid suurepärane vaade päikesekiirtega ülekülvatud kõrgeile mägedele. Kõige selgemini olid näha Sabine ja Whewell. Siit vaadates on viimane kauni, terava tipuga; ta kujutab endast niisama head maamärki, nagu seda on Sabine’i mägi. Viimane oli 110 miili kaugusel, kui me teda nägime. Usun, et oleksime võinud teda näha ka 30-40 miili kaugemalt – õhk on nii imeselge.
Pühapäev, 1. jaanuar. Asukoht 73°5´ lõunalaiust, 174°11´ idapikkust. Oleme sõitnud S 48 W 13,4´. Crozieri neem S 15 W, kaugus 277´. Kell 4 hommikul jätkasime oma teekonda, liikudes masina jõul aeglaselt kagusse. Kui jõudsime jääst välja, pöördus tuul edelasse ja nõrgenes 3 pallini. Jää taga oli laine lühike ning järsk ja mõne tunni kestel kõikus laev õige vastikult.
Kell 8 hommikul jõudsime jääst välja ning sõitsime kliivrite ja ahtripurjede all lõunasse. Laev peab nüüd paremini kurssi, kuid kõigub õige tugevasti, ja kui lisaksime kiirust, kõiguks ta veelgi enam.
Oates teatab, et ponid ei tee laeva kõikumisest suurt väljagi.
Hommikul varsti pärast kella kaheksat taevas selgines ja päike paistis heledasti kogu päeva. Enne lõunat loodest puhunud tuul vaibus pärastlõunaks. Hommikul kell 10 kiirendasime käiku 55 pöördeni. Lainetus vaibub, kuigi mitte nii kiiresti, nagu ma lootsin.
Õhtu on täiesti tuulevaikne, päike särab toredasti; isegi praegu, kell 11 õhtul, päevitavad ja loevad tekil mitu meest.
Maa paistab selgesti. Coulmani saar on meist 75 miili läänes.
Meresügavus kell 7 õhtul – 187 sülda.
Meresügavus kell 4 hommikul – 310 sülda.
Esmaspäev, 2. jaanuar. Asukoht 75°3´ lõunalaiust, 173°41´ idapikkust. Oleme sõitnud S 3 W 119´; Crozieri neem S 22 W, kaugus 159´. Kaunile ööle järgnes niisama kaunis hommikupoolik; päike paistis peaaegu lakkamatult. Mitmed meist võtsid merest pangega vett ning pesid ennast siinsamas tekil soolase vee jaoks valmistatud seebiga. Vesi oli muidugi külm, kuid see-eest oli väga mõnus end päikese käes kuivatada. Sellest ajast saadik, kui ületasime lõunapolaarjoone, on tekil kümblemine ära jäänud. Üksnes Bowers jätkab seda igasuguse ilmaga.
Lainetus on ikka veel üsna tugev. Seda on raske seletada, sest eile oli meri vaikne ja pealttuule on vähem kui 200 miili vett.
Wilson nägi uuesti üht valgekõhulist vaala, samasugust nagu me juba paakjääs olime kohanud, ja tegi sellest visandi.
Kell 8.30 hommikul nägime umbes 115 miili kaugusel Erebuse tulemäge. Taevas on kaetud kergete rünkpilvedega. Tõusis idatuul, mis puhub tugevusega 2 kuni 3 palli. Liigume täispurjede all jõudsalt edasi.
Teisipäev, 3. jaanuar, kell 10 e. l. Ilm ja meri on peaaegu samasugused nagu eile õhtul. Crozieri neemeni on jäänud veel ainult 24 miili, maa on hästi näha, ehkki Erebus on mähitud kihtpilvedesse.
Näib, nagu oleks lõuna pool selgem, ja me võime varsti päikesepaistesse jõuda. Tuul aga põhjustab ärevust ja kerge laine, mis laevale suurt midagi ei tee, muudab maandumise võimatuks.
Praegune olukord ei ole eriti lootusrikas. Oleme kogu aeg jätkanud meresügavuse loodimist. Pärast 71. laiuskraadil ületatud madalat muutub meri kogu aeg sügavamaks ja praegu näitab lood 310-350 sülda, kuna madalal oli sügavus 180 sülda. „Discoveryl” Rossi saarest ida pool toimetatud loodimised näitasid maksimaalselt 450 sülda.
Kell 6 õhtul. Lootused on luhtunud! Crozieri neem ja kõik tema veetlused on meile kättesaamatud.
Keskpäeval, varsti pärast kella ühte, jõudsime Barjäärini 5 miili ida pool Crozieri neeme. Kogu aeg saatis meid ONO-ummikas. Barjäär võis olla kõrge umbes 60 jalga. Mastikorvist võis teda pealtpoolt hästi näha. Vähemalt miili ulatuses tõuseb ta servast alates aeglaselt kõrgemale. Tagapool on selgesti näha Must (või Valge?) saar, mis kõrgub tohutute rüsijääseljandike kohal. Kandsime kaardile Barjääri serva meie asukohast kuni Crozieri neeme kaljudeni. Pealtnäha ei ole siin „Discovery”-aegadest suurt midagi muutunud ja Wilsoni arvates lõpeb Barjäär Crozieri neeme kaljude juures samal kohal kui tollalgi. Kahe kuni kolme miili kaugusel Crozieri neemest tõmbub Barjääri serv umbes poole miili pikkuselt järsult tagasi ja pöördub siis uuesti läände. Kuni mõnesaja jardi kauguseni kaljudest on ta pealispind võrdlemisi sile. Edasi tuleb aga üksik kõrge rüsijääseljandik. Ehkki see on tekkinud surve tagajärjel, on selle jälgi Barjääri serval palju vähem näha,