Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott
on tublisti alla hinnatud, ja see näib paika pidavat. 1. jaanuaril peaksime olema Crozieri neemel.
Kell 8 p. l. Tuulevaikusel on sedakorda lõpp. Alates kella kolmest päeval puhub tugev SSW-tuul otse meile näkku – see on tavaline lõunast puhuv lumetorm. Ronime edasi, tehes vaevalt kaks sõlme tunnis. Kas siis tõesti õnn meile jälle selja pöörab, nagu ta seda seni igal võimalikul juhul on teinud? Ponidel on muidugi raske taluda lühikesest ning järsust lainest tingitud õõtsumist ja ka meile ei meeldi see põrmugi.
Jõudsime paakjäässe 9. detsembril kell 4 päeval lõunalaiusel 65½° ja uuesti avamerre 30. detsembril kell üks öösel lõunalaiusel 71½°. Paakjää läbimiseks kulus meil 20 päeva ja mõni tund. Otsejoones arvestades liikusime edasi üle 370 miili, keskmiselt 18 miili päevas. Paakjäässe jõudmisel oli meil 342 tonni sütt ja sealt väljumisel 281 tonni; tähendab, me kulutasime selle aja jooksul 61 tonni ehk keskmiselt iga 6 miili peale ühe tonni.
Need arvud ei ole eriti meeldivad, kuid silmas pidades erakordselt rasket olukorda, millesse me sattusime, tuleb minu meelest kokkuvõttes öelda, et lood oleksid võinud veel halvemad olla.
9. Lahvandused, liigume masina jõul.
10. Tihe paakjää.
11. Kell 6 e. l. tihe paakjää. Peatusime.
12. Kell 11.30 e. l. hakkasime liikuma.
13. Kell 8 e. l. raske paakjää. Peatusime. Kell 8 p. l. lasti katlad külmaks.
14. Katlad külmad.
15. Katlad külmad.
16. Katlad külmad.
17. Katlad külmad.
18. Keskpäev. Raske paakjää ja lahvandused. Liigume masina jõul.
19. Keskpäev. Raske paakjää ja lahvandused. Liigume masina jõul.
20. Hommikupoolik. Tuled on pakitud.
21. Kell 9 e. l. hakkasime liikuma. Kell 11 e. l. peatus.
22. Peatus.
23. Keskööl hakkasime liikuma.
24. Kell 7 e. l. peatusime.
25. Katlad külmad.
26. Katlad külmad.
27. Katlad külmad.
28. Kell 7.30 p. l. liigume masina jõul.
29. Liigume masina jõul.
30. Liigume masina jõul.
Need read näitavad, et kahekümnest päevast liikusime masina jõul üheksa päeva. Meil oli kaks pikemat peatust: üks kestis viis, teine neli ja pool päeva. Kolmel korral peatusime ainult lühikeseks ajaks, katlaid külmaks laskmata.
Palusin Wrighti tähistada paakjää piirkond Pennelli poolt koostatud kaardil eriliste tingmärkide abil. Selle kaardi järgi peaks saama väga selge ettekujutuse meie teekonnast paakjääs.
„Me püstitasime rekordi paakjää põhjaservani jõudmises, kuid kolmel või neljal korral on teised jõudnud lahtisesse Rossi merre ajaliselt varem kui meie.
Ma ei oska kujutleda midagi ebameeldivamat, mis paneks kannatuse samasugusele proovile nagu need pikad kasutud päevad, mil ootame võimalust edasi liikuda. Kurb on näha, kuidas süsi tonn-tonnilt nagu sulab, ja ometi jõuame edasi ainult mõne miili. Kuid võitlus oma eesmärgile jõudmise eest pakub meile rahuldust ja me loodame kindlasti, et edaspidi läheb paremini. Tegevusetu ootamine on halvim kõigist võimalikest olukordadest. Võite arvata, kui sageli ja kui kärsitult ronisime mastikorvi, et uurida silmapiiri. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, peaaegu alati märkasime mõnda muudatust. Kord avanes meist mõne miili kaugusel salapäraselt mõni lahvandus, teinekord sulgus mõni neist niisama salapäraselt. Tohutu suured jäämäed roomasid vaikselt meie poole või meist mööda ja me jälgisime neid kogu aja, määrates kaugusemõõtja ja kompassi abil nende koletiste suhtelist liikumist. Sageli oli olukordi, kus kokkupõrge jäämäega näis vältimatu. Kui liikusime masina jõul, vaheldusid jääolud veel kiiremini. Juhtus, et sattusime lahvandusesse ja saime seal takistamatult paar miili edasi; mõnikord sattusime suurtele õhukese jää väljadele, mis rauaga kaetud vööri survest kergelt murdusid. Kuid juhtus ka seda, et me kuidagi ei saanud jagu õhukesest jääst. Teinekord jälle tõukasime suhteliselt kerge vaevaga laeva ees suuri jääpanku, kuid sealsamas sulges väike jääpank meie tee nii jonnakalt, nagu oleks mõni paharet teda juhtinud. Kord läbisime aakreid jääsuppi, millest laev sahinal läbi tungis, kord aga jäime isegi sellesse ilma mingi nähtava põhjuseta kinni ning laevakruvi pöörles kasutult vees.
Päevad, mil me liikusime masina jõul, möödusid pidevalt muutuvas olukorras ja nad jäävad meile meelde kui lakkamatu võitlus.
Laev pidas suurepäraselt vastu. Ükski teine laev, isegi mitte „Discovery”, ei oleks nii hästi paakjääst läbi tulnud. Sellisest paakjääst ei oleks „Nimrod” kindlasti kunagi lahtisesse Rossi merre jõudnud. Olen nüüd väga kiindunud „Terra Novasse”. Ta näis mulle elava olendina, kes pidas rasket võitlust, kui ta võimsate tõugetega jääpanku purustas või neid muljudes ja rõhudes endale teed rajas, või jälle manööverdas, et neist kõrvale hoiduda. Kui tal ainult oleksid ökonoomsemad masinad, oleks ta igati laitmatu laev.
Paar korda sattusime jääpankade vahele, mis ulatusid veest välja 7-8 jalga ja olid kaetud kuni 25 jala kõrguste rüsiharjade ja – kuhikutega. Kui oleksime sattunud niisuguste pankade vahele ajal, mil paakjää sulgus, ei oleks laev kindlasti vastu pidanud, ja esimene kord selliseid panku kohates olime isegi veidi kohkunud. Kuid inimene harjub kõigega; me ei sattunud kordagi raske jää survesse ja ma kaldun arvama, et seda siin ei olegi.
Kogu selle aja, mis me paakjääs viibisime, oli ilm väga muutlik. Tugev tuul puhus kord läänest, kord idast; taevas oli sageli tumedas pilves; esines lumetorme, sadas laia lund ja isegi kerget vihma. Ja alati oli meil sellise ilmaga paakjääs rahulikum kui avamerel. Ka kõige halvem ilm ei saanud meile kuigi suurt kurja teha. Kuid päikesepaistelisi päevi oli ka küllalt palju, päevi, kus hoolimata isegi sellest, et temperatuur oli tublisti allpool külmumispunkti, näis kõik särav ning rõõmus. Päike valmistas meile kauneid elamusi, maalides taevale, pilvedele ja jääle imeõrnu toone. Juba need üksinda olid seda väärt, et nende nägemiseks võtta ette pikka reisi. Ehkki ootamine tegi meid kärsituks, ei oleks me tahtnud siiski loobuda kõigest sellest kaunist, mida teekond läbi paakjää nii hulgaliselt pakkus. Ponting ja Wilson töötasid hoolega, püüdes jäädvustada seda värvide ilu, kuid ometi ei suuda ükski kunstnik edasi anda selliseid toone, nagu näiteks jäämägede sügav sina.
Ka teaduse kasuks saime üht-teist teha. Meie poolt teostatud põhjaloodimiste tulemused näitavad, et merepõhi aeglaselt tõuseb ookeanisügavustest kuni šelfi katva madala veeni. Ühtlasi selgitasime merepõhja koostist. Need mõõtmised andsid meile ka palju huvitavaid andmeid merevee mitmesuguste kihtide temperatuuri kohta.
Jälgides vaalu, hülgeid, pingviine, linde ja kalu ning püüdes planktonivõrgu abil mitmesuguseid mereloomi, kogusime hulga materjali elu kohta paakjääs. Elu, olgu siis ühel või teisel kujul, on paakjääs ülikülluses ja võitlus olemasolu eest on siin, nagu igal pool mujal, kütkestavaks uurimisobjektiks.
Me uurisime süstemaatiliselt jää omadusi, nii jäämägede kui ka merejää koostist, ja kogusime selle kohta hulga kasulikke andmeid. Lisaks sellele töötas Pennell magnetiliste nähtuste uurimisel.
Kuid see tagasihoidlik loetelu meie teaduslikest vaatlustest on muidugi tühine, võrreldes selle ajaga, mis oli meie arvukate spetsialistide käsutuses. Paljud ei saanud töötada oma erialal, kuid ükski neist ei jäänud kunagi pealtvaatajaks, kui kusagil oli abi vaja. Kui neil omal alal parajasti tööd ei olnud, olid kõik meie spetsialistid öösiti vahis. Kunagi varem ei ole ma näinud inimesi nii õhinal töö juurde asuvat ning nii rõõmsalt töötavat. Mida ka ei tulnud teha: purjesid juurde võtta või vähendada, raiuda jääd veetagavara täiendamiseks või hiivata põhjaloodi – ikka asus kogu „järelvägi” ühiselt ja käsku ootamata seda tegema. Polnud kõhklust ega vahetegemist.