Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott
umbes pooled neist on lamedad; teised on osaliselt sulanud ja seetõttu kujult õige fantastilised.
Taevas oli suurepärane, pilvi oli kõikvõimalikes vormides ning valguse ja varju kombinatsioonides. Päike paistis kogu päeva pilvede vahelt, valgustades heledalt kord mõnda paakjäävälja, kord mõne jäämäe järsku seina, kord mõnda tükikest kõige sinisemat merd. Ja nii ajavad päikesevalgus ja vari teineteist kogu päeva taga. Täna õhtul lainet peaaegu ei ole – laev liigub vaikselt, ainult harva kolksatab mõni jääpank vastu poorti.
Raske on edasi anda meie kergendustunnet pärast äsjaseid tormivintsutusi. Et ponidel on kergem, seda võime ainult aimata, kuid koerad on muutunud silmanähtavalt erksamaks ja inimesed on rõõmsad. Hoolimata hilisemast päralejõudmisest näib reis lõppevat täiesti õnnelikult.
Kui jää sulgub, lasen ma katlad kindlasti külmaks ja ootan, kuni ta jälle avaneb. Ma ei usu, et jää sellel meridiaanil kaua koos püsiks. Täna öösel peame ületama 66. paralleeli.
Laupäev, 10. detsember. Arvutatud asukoht 66°38´ lõunalaiust ja 178°47´ läänepikkust. Oleme läbinud S 17 W 94´. Crozieri neemeni 688´. Jäime tekile keskööni. Päike oli just vajunud lõunahorisondi taha ja me nautisime ebatavaliselt kaunist vaatepilti. Jääpankade vahelt vaikselt merepinnalt helkis vastu imeroosa põhjataevas ning jää värvus vaheldus poleeritud vase värvusest kuni lõheroosa toonini. Põhja pool olid jäämäed ja paakjää kahvaturohelised, tumelillade varjudega, taevas helkis safranikollastest kuni kahvaturoheliste toonideni. Vaatlesime kaua seda toredat värvidemängu. Kogu öö sõitsime jääpankade vahel ja hommiku saabudes olime peaaegu vaba vee ääres. Peatusime ühe kena rüsijääpanga juures, et täiendada oma veevarusid, ja saime umbes 8 tonni vett. Rennick mõõtis põhjaloodi abil mere sügavust. Lood näitas 1960 sülda ja tõi kaasa paar tombukest vulkaanilist laavat ning tavalist globigeriinmuda.
Wilson laskis paar antarktika ja jää-tormilindu. Nelson püüdis vertikaalse planktonivõrgu abil mõned vähilaadsed ja muud loomakesed, võttis veeproovi ja mõõtis vee temperatuuri 400 meetri sügavusel. Seal on vesi soojem. Umbes kella poole kahe paiku sattusime algul üsna nõrka paakjäässe, seejärel aga raskete vanade jääpankade keskele, mis olid koondunud suure jäämäe ümber. Me pöördusime kiiresti ümber ja sõitsime ringi, et leida paremat teed. Kuid mida enam lõunasse me liikusime, seda tihedamaks jää muutus, ehkki pangad polnud enam nii hirmuäratavad. Märkasin suuri lahmakaid suhteliselt õhukest jääd, mis olid väga pehmed ja purunesid kergesti. Nad sarnanesid selle jääga, millest me „Discoveryga” läbi sõitsime, olid ainult veidi sitkemad.
Kell 3 pärast lõunat peatusime ja lasksime neli krabihüljest. Täna olid nende maksad meie õhtulaual; roog oli erakordselt maitsev.
Õhtul sattusime väga tihedasse paakjäässe ning lõime kahtlema, kas tasub sellest läbi murda. Kuid selge taevariba, mis paistis lõunas kogu päeva, sunnib mind arvama, et selles suunas on vabamat vett. Võib-olla on sinna ainult 20 miili, kuigi ka 20 miili on meie praeguses olukorras palju. Kui ma kell 11 õhtul alla läksin, et magama heita, trügis Bruce jõudsalt edasi, ehkki ta aeg-ajalt oli sunnitud toppama. Märkasin, et jää muutub palju siledamaks ja õhemaks. Kohati oli ta kokku surutud, kuid mujal oli jää väga õhuke.
„Me kaalusime väga hoolikalt oma eelmiste reiside kogemusi, et leida kõige sobivam meridiaan lõunasse pääsemiseks. Ma arvasin ja arvan praegugi, et selleks on 178° läänepikkust. Me jõudsime paakjäässe enam-vähem sellel meridiaanil, kuid ometi sattusime nii halbadesse tingimustesse, nagu seda seni pole juhtunud veel ühegi laevaga – halvemaisse, kui ma kujutlesin olevat võimaliku ükskõik millisel meridiaanil nende hulgast, mida me üldse oleksime võinud valida.
Selleks et mõista meie olukorra kogu raskust, tuleb öelda, mis on paakjää ja kui vähe me seni teame tema liikumisest.
Paakjää nendes rajoonides koosneb: 1) Antarktise rannikul viimase talve jooksul tekkinud merejääst; 2) väga paksudest vanadest jääpankadest, mis on eelmisel suvel lahtedest ja abajatest lahti murdunud, kuid pole jõudnud liikuda põhja poole enne talve saabumist; 3) suhteliselt paksust jääst, mis on tekkinud Rossi merel möödunud talve algupoolel; 4) suhteliselt õhukesest jääst, mis on tekkinud Rossi mere mõnes osas eelmise talve keskel või lõpupoole.
Kogu talve jooksul jääväljad muidugi liiguvad, segunevad, murduvad, rõhuvad üksteise peale ja kuhjuvad. Tuhanded jäämäed ujuvad läbi niisuguse paakjää, moodustades rüsijääharju ja – seljandikke ning pöörates kõik segamini. Muidugi, kui jäämäed ajavad paakjäässe niisugused lõhed talvel, siis need jäätuvad ja tekib noor, õhuke jääkate.
Suve saabumisel puruneb jääkatte põhjaserv, ookeani raske laine peksab jää ikka väiksemaiks ja väiksemaiks tükkideks. Kogu jäämass liigub põhja poole ja Rossi mere laine hakkab nüüd ründama paakjää lõunaserva.
Sellega seletub asjaolu, miks paakjää lõuna- ja põhjaserval on jääpangad ja – tükid suhteliselt väikesed, keskel aga leidub jäävälju, mille läbimõõt on kaks kuni kolm miili; selgub ka, miks paakjää võib koosneda ja koosnebki kõige erinevamat laadi jäämassidest, mis on äärmiselt segamini paisatud.
Edasi saab mõistetavaks, miks suvel paakjäävööde kitseneb ja jääpangad on väiksemad ning õhemad.
Me teame, et seal, kus jaanuari algul tihedat paakjääd võib leida, on veebruaris mõnikord vaba vesi. Üldiselt võib öelda, et mida hiljem, seda rohkem on võimalusi paakjääst läbimurdmiseks.
Tehes enesele teed paakjääs, tuleb laeval kas lõhkuda jääpangad, tõugata nad eest või minna ümber nende, sest jääpanku, mille läbimõõt on üle 200 või 300 jardi, ei suuda laev oma teelt kõrvale tõugata.
Kas laev pääseb läbi või mitte, see oleneb niihästi jää paksusest ja tema omadustest, jääpankade suurusest ja nende kokkusurutusest kui ka laeva võimsusest.
Paakjää põhimasside asukoht ja jääpankade kokkusurutus oleneb peaaegu ainult valitsevast tuulesuunast. Et keegi ei tea, millised tuuled puhusid enne tema siiasaabumist, siis ei tea ta ka kuigi palju paakjää asukoha ega tiheduse kohta.
Paakjää tihedus muutub teatud piirides päeva-, isegi tunnipealt. Põhjuseks on tuul, kuid mitte alati kohalik tuul, ning sellepärast näib jää sulgumine ja avanemine vahel väga salapärane. On näha, kuidas jääpangad surutakse tihedasti teineteise vastu, kuid tunni või paari pärast võib nende vahel näha jalalaiust või veel laiematki veeriba.
Kui jääpangad on kokku surutud, siis on raske, vahel koguni võimatu nende vahelt läbi pääseda, kuid surve nõrgenedes tekib jääpankade vahele terve hulk väikesi lõhesid ja laev võib neid kokku surudes edasi liikuda, siksakilisel kursil.”
II PEATÜKK
PAAKJÄÄS
Pühapäev, 11. detsember. Öö jooksul sulgus jää veel tihedamini ning kell 6 hommikul näis, et edasipääsemine on lootusetu. Paakjää on siin väga ühtlane; jääpangad on kõik umbes jalga paksud ja väga tugevad. Nad on tihedalt üksteise vastu surutud, kuid et jääpankade kuju on korrapäratu, siis on nende vahel sageli vaba vett, enamasti kolmnurksete laikudena.
Tuleb märkida, et selline jää võtab enda alla hulga suurema ala kui esialgne jääväli, millest jääpangad on lahti murdunud. Kui Rossi meri oleks kevaditi üleni jääs, siis peaks see pindala, mille jää pärast purunemist katab, ulatuma väga kaugele põhja poole.
Näib, et meiegi jää on pärit Rossi merest. Kuid ometi ei oska me kuidagi seletada asjaolu, miks selle hulgas ei ole rüsijääd.
Kogu päeva olime jäävangis. Kella 6-st hommikul puhus tugev lääne- ja loodetuul ning sadas lund. Õhtul tuul vaibus ja baromeeter, mis langes tugevasti juba möödunud ööst saadik, jäi mõneks tunniks püsima. Loodan, et tuul õige pea pöördub. Jääsurve on vähenenud, kuid seni ei ole jää veel avanenud.
Täna hommikul loodis Rennick meresügavust ja sai umbes sama tulemuse kui eile – 2015 sülda. Põhjalood tõi kaasa aluselise laava osakesi. Need kaks loodimist tõendavad