Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott
vees. Veel pisut vett, ja laev muutub ülemäära raskeks, siis aga on kõik võimalik.” Käsipumba voolikust tuli ainult väike nire ja tema ummistunud imitoru ei saanud me kuidagi puhtaks. Vesi ulatus lõpuks katlani ja soojenes niivõrd, et keegi ei suutnud töötada imitorude juures. Williams tunnistas end võidetuks ja oli sunnitud katlad külmaks laskma. Mida teha? Olukord oli sel momendil üsna sünge. Laine näis veelgi kõrgem kui enne; rohekad veevallid paiskusid üle alttuuleparda ja poolteki; laev tõusis ja vajus raskesti; suur tükk reelingut pühiti minema. Pilsipumpa veab peamasin, ja et pumpa tööle panna, peab masin töötama. Rasked lained lõid ikka ja jälle üle alttuuleparda ja tekk oli esitaglasest grootmastini üleni mühiseva veega kaetud, mis paiskus kõrgele üle ahtri. Kord, kui ma seisin poolteki reelingu juures, ulatus vesi mulle vööni.
Tekk nägi välja nagu oleks see rüüstatud, masinaruumis aga ujutas vesi, mida ei olnud küll eriti palju, juba põrandaplaadid ja põhjafloorid üle, nii et ajas hirmu peale.
Leitnant Evans organiseeris „järelväest” kahes vahetuses mehi ämbritega vett kandma. Mehed püüdsid kõigest väest korrastada ummistunud käsipumpasid. See näis olevat kõik, mis me võisime antud momendil teha. Meie ainsaks vahendiks, kuidas laeva vajumisest päästa, oli katsuda teda veest tühjaks kanda! Ja nii kummaline, kui see ka võib näida, ei olnud meie pingutused päris viljatud. Käest kätte liikuvate ämbrite ahelik, mis töötab juba neli tundi, ja vaevaliselt nirisev pump panid seisma vee tõusu, nii et näis, nagu oleks see isegi pisut alanenud.
Vahepeal pidasime nõu, kuidas pumba imitoru juurde pääseda. Tegime masinaruumi vaheseina augu, loopisime kõrvale söe, mis asus selle vaheseina ja pumbašahti vahel, ning raiusime augu šahti seina, sest praegu, kus nii palju vett tungib üle parda, ei saa avada šahti luuki.
Hädaoht ei ole küll veel möödas, kuid minus tärkab juba lootus. Ja kuidas ma ei peakski lootma, nähes kogu meeskonna imetlemisväärset indu. Ohvitserid ja madrused töötavad meeleheitlikult ja – laulavad. Williams töötab katla taga, lämmatavas kuumuses, et teha vaheseina auku. Ükski neist ei ole kaotanud julgust. Öösel uppus üks koer; üks poni lõppis ja kaks on väga viletsas seisukorras; tõenäoliselt jääme ka neist ilma. „Ajuti viib raske laine mõne koera üle parda, ja ainult kett hoiab teda hukkumast. Meares ja tema abilised päästavad alatihti neid armetuid olendeid poomissurmast ja püüavad neid varjata lainete eest. See on aga peaaegu lootusetu ülesanne. Üks vaene loom leiti alles siis, kui ta oli juba lämbunud; teise kandis laine sellise jõuga kaasa, et kett katkes ja koer kadus üle parda, kuid järgmine laine tõi ta imekombel tekile tagasi ja koer on praegu täie tervise juures.”
Torm on nõudnud meilt tublit kümnist, kuid mul on tunne, et kõik lõpeb hästi, kui me ainult veega toime tuleme. Veel üks koer kanti praegu üle parda – oh häda! Jumal tänatud, torm nõrgeneb. Lained on ikka veel mäekõrgused, kuid laev õõtsub juba vähem. Palun jumalat, et me võiksime veel enne hommikut uuesti purjed tõsta.
Laupäev, 3. detsember. Eile õhtupoolikul vaibus tuul aegapidi. Vähem vett peksis üle parda ja sellepärast sattus seda ka vähem laeva sisemusse. Varsti selgus, et vee väljakandmine masinaruumist andis tulemusi. Tööd jätkati katkestamatult, vahetades inimesi iga kahe tunni järel. Kell 10 õhtul sai auk masinaruumi vaheseinas valmis ning leitnant Evans roomas üle söehunnikute pumbašahti ja seda mööda alla. Tal õnnestus varsti puhastada imitorud „söetroppidest (söe ja õli segust), mis olid ummistumise põhjuseks”, ja kõikide üldiseks rõõmuks purskus pumbast esimest korda vett tugeva joana. Sellest hetkest peale oli selge, et me saame veest jagu, ja ehkki pump veel mõned korrad ummistus, kahanes vesi masinaruumis ometi pidevalt. Üldiseks rõõmuks ei loksunud vesi seal täna hommikul enam seinast seina. Ennelõunal tehti tuli katla alla. Käsipump oli täiesti korda seatud ja me pumpasime pilsid peaaegu kuivaks. Tõime sealt välja suured hunnikud sütt ja tuhka.
Kõik on jälle hästi ning me liigume üha lõunasse masina jõul ja purjede all, kaldudes kursist kõrvale kahe rumbi piires. Campbell ja Bowers on ülatekil ning likvideerivad tormikahjustusi. Päeval heitsime baki käiluti kaudu merre meie kaks surnud poni. See ei olnud kerge töö, sest et käilut oli väga väike ja hobusekorjus mahtus sealt vaevalt läbi. Vaatasime üle ka jääkambri ja leidsime seal kõik korras olevat.
Ehkki me ei ole küll veel väljaspool ohtu ja uus torm oleks meile hukatuslik, on meie olukord ööpäeva kestel üllatavalt muutunud. Ka teised tunnistasid, et nad pidasid, nagu minagi, eile meie olukorda äärmiselt tõsiseks, kuid praegu oleme kõik jälle lootusrikkas meeleolus.
Niipalju kui seni on kindlaks tehtud, oleme kaotanud peale purunenud reelingu kaks poni, ühe koera, „10 tonni sütt”, 65 gallonit petrooleumi ja kasti bioloogidele määratud piiritust. Kaotused on tõsised, aga siiski väiksemad, kui olin kartnud. „Kõike arvesse võttes pääsesime suhteliselt kergesti, ehkki meil ei vedanud, et sattusime tormi kätte praegusel aastaajal.” Kolmas poni, kelle me tormi ajal rihmadega üles tõmbasime, on jälle jalul. Ta on veidi uimane, aga võib paraneda, kui ei tule uut tormi. Osmanil, meie parimal rakendikoeral, oli veel täna hommikul üsna halb, aga nüüd, kus ta on lamanud terve päeva soojalt heintes, on tal palju parem. „Veel mitu koera põdesid tõsiselt ja vajasid hoolitsust, enne kui me nad jälle jalule saime.” Tuul ja meri just nagu tõuseksid uuesti, raske lõunalaine on meile vastu; kuid baromeeter on kõrgel; kuni ta ei lange, pole uut tormi karta.
Esmaspäev, 5. detsember. 56°40´ lõunalaiust. Baromeeter püsib laupäevast saadik peaaegu paigal. Tuul kord tõuseb, kord vaibub, kuid puhub kogu aeg läänest. Olime rumbi võrra kursist kõrvale kaldunud, kuid nüüd oleme jälle kursil. Kõik läheb hästi, ainult ponidega on halvasti. Kuni täna hommikuni kõikus laev tugevasti edelalaines, hoolimata sellest, et nii tuul kui ka meri on meile soodsad. Meie loomad, eriti need, kes on bakis, on saanud tublisti kannatada. Olime arvamisel, et pakpoordi paigutatud ponide olukord on õige hea, kuid kaks neist on päris otsas ja ma kahtlen, kas nad suudaksid veel ühe tormi üle elada, kui nad natukenegi ei saa puhata. Palun jumalat, et torme enam ei tuleks. Oleme õieti lähenemas läänetormide piirkonnale, kuid võimatu on ilma kahte päevagi ette arvata. Laine jookseb ikka veel edelast, kuid on eilsest tunduvalt nõrgem. Sooviksin väga, et ta hoopis vaibuks. Ilusast ilmast oleneb nii palju. Detsember peaks Rossi meres olema ilus; ta on seda alati olnud ja on ka praegu, nagu näitavad kõik märgid. Kuid tuleb kõigeks valmis olla; ma muretsen väga meie loomade pärast.
Koerad on juba tublisti kosunud ja on jälle üsna heas vormis.
Vähendame tekilaadungit; kogu süsi on ülatekilt ära koristatud, ka petrooleum on paremini paigutatud, nii et tekilaadungi suhtes ei peaks uus raju meid kohutama. Campbell ja Bowers töötasid väsimatult teki korrastamisel.
Uuesti oli kõne all küsimus, kas mitte rajada meie baas Crozieri neemele. Sellel plaanil oleks palju eeliseid: jõuaksime sinna hõlpsasti varakult kohale, ei sügis- ega suverühma ähvardaks oht saada talvekorterist ära lõigatud, oleks võimalik jõuda otse Barjäärile, ilma et tuleks ületada lõhesid, ja tee poolusele viiks algusest peale otsejoones lõunasse. Sellele lisanduks suhteliselt pehme ilmastik ja lumetormide puudumine pingviinide haudeasunduses, soodne võimalus jälgida keiserpingviini haudumisviisi ja veel kord geoloogiliselt uurida vulkaani Terrorit, kõnelemata mitmesugustest muudest pisimugavustest, nagu jää, peavarju ehitamiseks vajalike kivide jm. hankimine. Selle plaani vastu kõnelevad võimalikud raskused mahalaadimisel, sest lainetus võib seda tugevasti raskendada ning ponide ja mootorsaanide mahalaadimise isegi võimatuks teha. Kindlasti tuleks ületada küllaltki lai ala paljaid kaljusid, enne kui õnnestub jõuda onni jaoks kohase lumetasandikuni, mida rannast tõenäoselt eraldab 300-400 jala kõrgune nõlv. Ka võib raskeks osutuda laeva juhtimine mahalaadimise ajal vooluse, jäämägede ja ajujää tõttu. Eks edaspidi näe, kuid üldiselt on plaan kahtlemata ahvatlev. Hädakorral võiks ponid McMurdo väinas maale viia ja saata nad ringi rännakukorras.
Päike paistab täna pärastlõunal heledasti, kõik taheneb ja ka laine näib vaibuvat.
Teisipäev, 6. detsember. 59°3´ lõunalaiust, 177°51´ idapikkust. Oleme läbinud S 17 O 153´; lõunapolaarjooneni 45´. Ilm peab oma eilset lubadust, laine vaibub pidevalt ja täna pärastlõunal liigume jõudsasti ning mugavalt edasi. Olen väga tänulik, peamiselt