Ööliblikas. Katja Kettu
vii ühtegi rada, kuigi tatarlaste küla on siinsamas lähedal. Mustatiibne lind lendab kohe minu kõrval parinal puuõõnest välja, muidu pole kuulda midagi peale mu enese hingeldamise. Loodan, et kumbagi ei kuule keegi. Avan kriuksuva värava ja astun tiigi kaldale.
Vüd Ava, allika vaim. Olen sinu järele igatsenud. Sulen silmad ja peaaegu tunnen kunagiste ohvritulede, vahaküünalde ja naiste küpsetatud pirukate lõhna, näen puudele riputatud säravvalgeid palverätte. Kuulen valge, hõbedaste suitsetega ehitud täkkvarsa kenitlevaid hirnatusi, kui kart-preestrid ta veega üle kallasid, et näha, kas ta kõlbab suurele Kugu Jumole, jumalatest tähtsaimale. Kõik olid riietunud valgesse ja põlvitasid palveks. Ohvrinuga lõikas hobuse kõri ühe tugeva tõmbega läbi ja veri nõristati ohvripatta. Puudele riputatud kontide rahustav kilin, tuule sahin, palvete lõputu sosin. Sellele mõeldes tunnen üksindust.
Kõikjal Marimaal kustuvad ohvrituled ja kart-preestriteks valitakse selliseid mehi nagu Oden Ussikeel, kes on unustanud ohvripalved ega tunneks Keremetti ära isegi siis, kui see talle leekivate silmadega hurda kujul vastu sörgiks.
Ei oska Odeni sugused küljekiibitsejad rahvast hädaohu eest kaitsta. Noored ei taha enam linnades mari keelt rääkida, neid narritakse bussides ja sõimatakse koolis lollideks. Keremet liigub, kus ise tahab ega püsi enam tumedates hiites, kus talle vanasti ohverdati mustade loomade verd.
Kõik muutub. Tuul on tujutsenud aastatuhande algusest saadik.
Mesilased on Marimaa maha jätnud.
Võib-olla on tõesti nii, nagu Dostojevski ütles. Jumalast hüljatud paigas võib kõike juhtuda.
Küünal süttib minu kergenduseks kolmandast tõmbest. Kui kolmandast ei sütti, viib kurat hinge.
Otsin korvist ohvritarbed ja sätin lauale, et allika silm võiks need üle vaadata.
Võtan pudrukausi kätte.
Topin sõrmega pehmet, põhjast sooja putru suhu ja nämmutan.
Lausun mõttes allikasõnad, tänusõnad, üldise palve, kõigepealt palun Oš Kugu Jumot, siis Ketše Avat, Päikeseema, siis Tlze Avat, Kuuema, Vüd Avat, Veteema, sõnumiviijaid ja kõiki maapealseid valgeid jumalaid, kes mulle meenuvad. Samal ajal mälun hambutute igemetega aeglaselt odrapudru sisse jäänud tükke. Oluline on kõik toodu ära süüa. Midagi ei tohi järele jätta, et anni toojat ei saaks jälitada. Limpsin kübemed suunurgast ja ajan end vaevaliselt püsti. Lähen hiie kõige tähtsama puu, vana pärna juurde ja põimin käed ümber selle jaheda tüve. Puu on vait ega vasta. Korraks kardan, et hõljumine ei tulegi täna õhtul minu juurde ja ometi vajaksin ma seda praegu rohkem kui kunagi varem. Siis mulle meenub: jumala kohalolek on natuke samamoodi nagu seenemetsas käimine. Alguses vahid ringi ja otsid, aga ei leia ühtegi seent. Siis istud kännule jalgu puhkama, ei pinguta enam. Ja korraga metsaalune nagu avaneb. Mättad ja rajaveered kubisevad pilvikutest, riisikatest ja kukeseentest, kõik kohad on neid täis, jumalus on siiski olemas. Korraga ei olegi puutüvi enam külm, vaid elus. Tuttav rahu ja valgus langevad mu üle, viimaste päevade rahutus ja õud kaovad hetkeks.
„Aitüma,” sosistan puule ja kummardun peegeltüüne allika kohale. Torkan oma vaevatud pihud pühasse vette, piserdan seda näole. Liigesed ei kaeble enam, pakitsus seljas annab järele. Sosistan veel palvesõnad, mida olen siin käies juba aastakümneid alati lausunud.
„Mu surnud väiksekesele, igavesti elavale, rõõmu ja rahu vaigumäe peale ja puude varju.”
Siis puudutan rindade vahel rippuvat tissikuljust ja sosistan: „Sõbra mälestuseks. Ära lase meil enneaegu surra, ära tule meie juurde, otsi endale sõpru heade surnute seast.”
Lavra küla, 2015
ELNA
TÕUSEN PÜSTI. Pean veel ühe asja korda ajama.
Kõhklen korraks.
Oleme kokku leppinud, et kasutan seda sidepidamisviisi ainult hädaolukorras.
Aga praegu ongi häda käes. Komberdan pihlaka juurde ja nihutan vaevaliselt puu all lebavat lapikut kivi.
Kivi alt tuleb välja suure isamaasõja aegne raadiosaatja ning šifrimasin koos vajalike juhtmete ja vidinatega. Šifrimasin on vana, veel enne Enigmat kasutusel olnud sakslaste aparaat, mis taganevatest fašistidest Nõukogude Liitu maha jäi. Kui ma raadio 1960. aastal sain, ei taibanud ma sellest mõhkugi. Mulle tuli selle geniaalsust kümme korda selgitada. Küsisin, kas keegi kõrvaline ei saa sõnumit vastu võtta. Konetšno, iga raadioamatöör on selleks võimeline. Saladus seisneb selles, et ainult ühistesse koodidesse pühendatud inimene oskab raadiosaatjaga edastatud numbrite segadikust sõnumi üles leida ja dešifreerida. Selleks omakorda on vaja koodi võtit. Kõrvalisel isikul on seda raske välja mõelda, sest võimalusi olevat paarkümmend miljonit. Lülitan liinijuhtmeid ümber tõstes õige koodi peale.
Kõik see paneb liikmed valust kaeblema ja kondid jäävad külmast kangeks.
Ma ei kavatse siiski loobuda.
Saadan kõigepealt pika sõnumi, millele ei oota vastust. Selleks kulub aega, sest pean iga sõna hoolikalt kaaluma. Peatun, et surmväsinult hinge tõmmata, kas jätkan või lõpetan. Langetan otsuse ja proovin teise sõnumiga:
„Motõljoki saladus ohus. Tule!”
Jään ootama.
Ja kohe tulebki vastus, nagu oleks keegi teises otsas aastaid ainult minu sõnumit oodanudki. „Oden ohutu?”
Ohkan. Elus, aga mitte mõistuse juures. Hakkan toksima pikka ja põhjalikku vastust, kus selgitan olukorda, aga mu konksus sõrmed on juba külmad ja kohmas, nii et sellest ei tule midagi välja. Annan alla ja kordan eelmise sõnumi lõppu:
„Tule!”
Seejärel lammutan liinijuhtmete kodeeringu ja panen saatja tagasi kivi alla müüritud auku. Sätin sambla kohale, pühin ohvrilaua mesilasvahast puhtaks ja asun tagasiteele.
Värvuke tuleb viimaks ometi koju.
Öö oli minusugusele vanadusest nõdrale õige pikk ja kõige parema meelega poeksin otseteed teki alla pööningule, kuhu olen selleks ajaks magama kolinud, kui tšuhnaatüdruk kambris elab. Bobrikovi maja kohal aeglustan siiski sammu, et näha, kas tumedate klaasidega Žiguli on veel seal. On sul vaja oma nina igale poole toppida, noomin ennast umbtänava otsani hiilides. Pole vaja end teiste asjadesse segada. See ei lõpe hästi, saad liiga palju teada ja kaotad vähesegi arunatukese.
Piilun siiski.
Külateel valitseb vaikus. Kissitan silmi, ma ei näe pimedas enam sama hästi nagu varem. Auto seisab samal kohal. Aga mis see siis on, auto ümber hüpleb tilluke tulesäde. Ehmun juba, et see on ekslev tuleleek, turgeldaš-tul, mis ennustab surma. Siis taipan, et valguskuma tuleb põlevast suitsuotsast. Autos istuja on tulnud jalgu sirutama. Komberdan lähemale, Bobrikovi tara nurgale.
Siis ajan end sirgu. „Või nii.”
Kõhklemata laapan üle tee, nii kiiresti nagu kangeks jäänud koivad võtavad. Koputan pläru tegeva OMONi jakis mehe käsivarrele:
„Poro vadõ, tere õhtust.”
OMONi mundri kandja keerab end võpatades minu poole, kobab midagi, ilmselt relva, aga tunneb siis ära. „Elna, memmeke.”
„Koža, metsa laps.”
Kiikan autosse, sealt põrnitseb vastu puhmaskulmudega kolge nagu õunavarguselt tabatud koolipoiss.
„Tulge sisse, pojakesed, saate sooja sööki. Tee mind, Koža, metsa poeg, oma sõbrakesega tuttavaks.”
Nõukogude Liit, 1937
IRGA
ÄRKASIN SELLE peale, et jalad külmetasid.
Vidutasin silmi.
Nägin enda ees jämedalt tahutud laudadest seina, mille pragudest vilkus valgust.
Halliks luitunud puidus jooksid salakirjana risti-rästi kooreüraski söögikäigud ja sissepääsuteed ning konku