Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar
olime Eesti sõdurid
Pühendatud mu isale.
Tänan oma isa meid kõige hullemast päästmast.
Pühendatud ka kõigile teistele Eesti sõduritele, nii eilsetele kui ka tänastele, lootuses, et kirjeldatud sündmused ei kordu.
Tänu Peep Vesilinnule, kes julgustas ja toetas mind raamatu koostamisel ning andis materjali Eesti ajaloo peatüki jaoks.
Tänu Margit Konsen-Kuusele, kes tõlkis minu inglise keeles kirjutatud tekstiosad eesti keelde.
Nad olid Eesti sõdurid
Eesti saatus II maailmasõja heitlustes oli karm. Kangelaslikus Vabadussõjas iseseisvuse kätte võidelnud väikeriik jäi selles kahe totalitaarse suurvõimu – natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa löögi alla, üritades sellele vaatamata oma vabadust säilitada.
Sama käekäik tabas mitmeid Ida- ja Kesk-Euroopa rahvaid, kelle saatus pandi paika 1939. aasta 23. augustil Hitleri ja Stalini vahel sõlmitud nn Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollides. Selles paktis natside ja kommunistide vahel ära jagatud rahvastest õnnestus vaid ühel rahval – soomlastel – teistega sarnasest saatusest pääseda. Ent see ei tähenda, nagu oleks ülejäänud MRP ohvriks langenud riigid ja rahvad ülekohtuga vastuhakuta leppinud. Kõik nad võitlesid kõike välja pannes oma vabaduse eest, jätkates vastupanu isegi siis, kui lootust enam polnud.
Seda tegid ka paljud Eestimaa mehed, kellest viie mälestused on selles raamatus ära toodud. Nad olid sõbrad ja head kaaslased, ohvitserid, kes lõpetasid leitnandina 1940. aastal Sõjaväe Tehnikakooli. Pääsedes sõja lõpu järel eri teid pidi Läände, taastasid nad oma sõpruse ning asusid perekondlikult läbi käima. Ühel sellisel kohtumisel otsustasidki nad kokku panna oma erinevatel aegadel kirja pandud mälestused. Nii sai alguse käesoleva raamatu sünnilugu.
Eesti ohvitseride saatus II maailmasõjas oli ränk. Nad olid andnud vande seista Eesti Vabariigi eest ning kui vaja, ohverdada elu. Paraku ei võimaldatud neil oma vannet täita. Kui Nõukogude Liit Hitleriga sõlmitud tehingule tuginedes 1940. aastal Eesti Vabariigi okupeeris, otsustas Eesti poliitiline juhtkond vastupanuta alistuda, tehes seda lootuses säästa võimalikult palju inimelusid. See lootus ei täitunud – okupatsioonile järgnenud terroris kaotas Eesti pea 20 % sõjaeelsest elanikkonnast, lisaks vangilaagrites, piinamiskambrites ja Siberis muserdatud ja vaevatud inimesed.
Eriti jõhkralt tabas terror Eesti Vabariigi ohvitserkonda. Eesti eest suremise asemel pidid poliitilise juhtkonna käsul vastupanuta alistunud ohvitserid nägema, kuidas neid ja nende kaaslasi lammaste kombel tapale saadeti, kuidas oma kohuse täitmise asemel ootas neid lask kuklasse ja ristita haud Siberi mullas.
Sellest raskest perioodist, see tähendab Eesti ohvitseride sunnitud teenistusest Nõukogude armees ning neile osaks saanud katsumustest aastatel 1940–1941 mälestustes ka räägitakse. Nõukogude terror ja ülekohus olid sedavõrd intensiivsed, et sõja puhkedes puudus eestlastel igasugune soov võõra võimu eest võidelda. Sakslased on läbi aastasadade olnud eestlaste suurimad vaenlased, kuid üksainus aasta nõukogude võimu all suutis selle vastumeelsuse vähemalt hetkeks minema pühkida. Seetõttu vahetas rõhuv enamus kodumaalt juba sõja alguses välja viidud Eesti Territoriaalkorpusest kiirelt poolt, andes end sakslastele vangi. Kel vedas, sel õnnestus ruttu jälle kodumaale pääseda, teised pidid aga pikka aega veetma Saksa vangilaagris, mis oli neile raskeks katsumuseks.
Nende mälestuste autoritel oli õnne – nad jäid kõik ellu, tõsi küll raskete katsumuste hinnaga. Mõne mehe lugu on seejuures sedavõrd fantastiline, et kui ei teaks, et selliseid lugusid ei suuda inimene välja mõtelda, võiks seda uskumatuks pidada. Õnne oli meestel ka edaspidi. Kõik nad pääsesid sõja lõpul vabasse maailma ega pidanud seetõttu üle elama ei Vene vangilaagrite õudusi ega muid repressioone. Enamik mälestuste autoritest sõdis II maailmasõjas nii Nõukogude kui Saksa armee koosseisus, üritades sel teel Punaarmeed Eestist eemal hoida seni, kuni sõda lõpeb ja Lääs Atlandi Hartas antud lubadustele tuginedes aitab Eesti iseseisvuse taastada.
Sõltumata sellest, mis mundrit kanti, olid mälestuste autoritele vastumeelsed nii natsism kui ka kommunism – nende vaprate meeste eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Ning pole nende süü, et seda sel hetkel teha ei õnnestunud. Küll andis see järgnevatele põlvkondadele vastupanutraditsiooni, mille tulemusel pea 50 aastat hiljem Eesti end võõrast võimust vabaks võitles.
Nad olid tõesti eesti sõdurid.
Koostajalt
Minu isa Viktor Orav pani oma eluajal kokku neli mahukat Eesti ajalugu puudutavat dokumenti.
1. Kirjeldus elust Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakoolis aastatel 1920–1923.
2. Täpne kirjeldus elust Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakoolis aastatel 1936–1940.
3. Mitmete koolis õppinud kursantide mälestused.
4. Fotoalbum elust Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakoolis ja väljaspool seda.
Mu isa poolt kokkupandud mälestused, millele käesolev raamat tugineb.
Alates kolmandast osast koondasin ma käesolevasse raamatusse isa ning tema nelja kaasohvitseri mälestused, mis katavad ajavahemikku alates 1939. aastast kuni II maailmasõja lõpuni aastal 1945. Ehkki tema kogutud ning ülestähendatud mälestused hõlmavad ka sõjajärgset perioodi, otsustasin ma sõjajärgset ajajärku puudutavad materjalid käesolevast kogumikust välja jätta. Samuti jäid märkimata mitmed isikud ja nimed, mis kajastusid küll isa mälestustes, kuid mis siin kirjeldamist leidvate võtmesündmuste ja raamatu kesksete tegelaste poolt läbielatuga otseselt seotud ei ole. Eesti ajalugu täpsemalt uurida soovijad saavad kasutatud originaaldokumentidega tutvuda Eesti Sõjamuuseumis Viimsis.
Mitmed raamatus kasutatud fotod pärinevad mu isa ja Tiiu Võhma pildialbumitest. Hõlbustamaks lugejal sõjaaegset elu paremini mõista, on kasutatud ka teisi kirjeldatava ajastu meeleolusid ning eluolu ilmekalt iseloomustavaid fotosid Eesti Ajaloomuuseumist, Eesti Sõjaväemuuseumist, Eesti Filmiarhiivist ja internetilehelt Wehrmacht.pri.ee.
Need tsenseerimata mälestused on endiste Eesti ohvitseride poolt kirja pandud sõjajärgsel perioodil lääneriikides elades. See välistas hirmu kättemaksu ja karistuse ees. Sõdurite mälestused, mis avaldati Eestis sõjajärgsel nõukogude võimu perioodil, kaldusid olusid arvestades tugevalt õigustama kommunismi ning Vene võimu. Seetõttu tunnen endal asuvat kohustust avaldada käesolevas raamatus viie Eesti sõduri lood, keda usun olevat need rääkinud just nii, nagu asjad tegelikkuses olid.
Saateks
Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakooli II kursuse lõpetanud ohvitseride teenistuskäik kujunes hoopis erinevaks sellest, mis oli algselt kavandatud. Kursuse lõpetamisele järgnes üürike teenistus Eesti Vabariigi sõjaväes. NSV Liidu poolt relvajõuga toetatud kommunistide võimuhaaramisele järgnes vabariigiaegse sõjaväe likvideerimine. Lõpetajad viidi üle Punaarmee koosseisu, kus nad teenisid erinevatel teenistuskohtadel.
22. juunil 1941, Saksamaa ja N. Liidu vahelise sõja puhkemisel, loobusid mitmed võitlemisest Punaarmee ridades. Nad sattusid Saksa sõjavangide laagritesse, kust vabanedes ja kodumaale jõudes neid uuesti sõjavankri ette rakendati. Sõja lõpul tekkinud olukord ei lubanud neil meestel enam kodumaale tagasi pöörduda, mistõttu alustati uut elu uuel kodumaal ja uute elukutsetega.
Esitatud isiklikud mälestused püüavad anda läbilõikelise ettekujutuse sellest, missuguseks kujunes lõpetajate elu pärast sõjakooli lõpetamist, kirjeldades meeleolusid, tegutsemistingimusi ja raskusi, millega tuli võidelda kiiresti muutuvate olukordade tõttu.
Avaldan siirast tänu endisele Sõjaväe Tehnikakooli II kursuse suurtükiklassi ülemale Vassili Villemsonile ja kõikidele kursusekaaslastele tehtud kaastöö eest.
Lühike vaade ajalukku
1219. aastal