Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar
Ajalehtedel ei olnud sõjatandritelt midagi erilist teatada, kuid pöörde tõi 1. veebruar, mil N. Liit alustas suurte jõududega pealetungi Karjala maakitsusel Summa piirkonnas, murdis läbi Mannerheimi kaitsejoone, laiendas läbimurret ja arendas edu lääne suunas. Need sündmused köitsid meie tähelepanu ja me tundsime kaasa sangarlikult võitlevatele suguvendadele. Suure ülekaalu, sõjamaterjali puuduse ja väsimuse tõttu olid soomlased 6. märtsil sunnitud N. Liidu nõudmistele alistuma ja loovutama osa oma maa-aladest. Lääneriikide seas ei olnud ühtegi, kes oleks soomlastele appi rutanud. See pani meid kõiki mõtlema ja andis ainet arvamuste avaldamiseks ning vaidlusteks.
Friida vend, kolonel A. Normak tagumises reas, Viktori vanemad vasakul, Friida vanemad paremal. Kolonel Normak küüditati Uurali mägedesse augustis 1940. Sealt ta tagasi ei tulnud.
Nagu mitmed klassivennad, abiellusin sel segasel ajal ka mina. Olin tundnud Friidat lapsepõlvest peale. Tema vend, kolonel Artur Normak, oli Sõjaväe Tehnikakooli ülem aastatel 1936–1939.
Veebruari algul oli käsirelvaklassi õpilastele ette nähtud suusatamine maastikul. Oli tore päikesepaisteline päev. Suusatamast tagasi jõudes võisid nad vooditesse puhkama heita, kuna õppetöö oli selleks päevaks lõpule jõudnud. Väsimus andis unele maad. Mõne aja pärast hakkasid kostma kellegi hõiked, mis äratas magajaid. Selgus, et käsirelvaklassi vanem, lipnik Roland Ilves oli haigestunud ja tal olid valud kubemes. Kui välja kutsutud ambulantsiauto kohale jõudis, kandis lipnik H. Kubja Ilvese kätel autosse. Haiglas ta paranes hästi ja kui käsirelvaklassil olid viimased eksamid, lahkus ta arstide nõuandeid mitte kuulates haiglast, et koos teistega eksameid sooritada. Auahnusest aetuna tahtis ta kursuse esimeses järjekorras lõpetada.
Kuu keskpaigaks olid loengud käsirelvaklassi õpilastele lõppenud ja nendele järgnesid eksamid. Eksamid õiendati kõikide poolt edukalt. 24. veebruaril kõrgendati käsirelvaklassi õpilased jalaväe alal nooremleitnantideks kutseohvitseridena sõjaväetehniku õigustega. Nooremleitnant R. Ilves kui parim õpilane sai auhinnaks Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoneri poolt annetatud kuldtaskukella.
Ajakirja Sõdur lehekülgedel 234 ja 235 avaldati rubriigis „Sõjaväe elu” ülesvõte aktusest koos kirjutisega „Esimesi lõpetajaid Sõjaväe Tehnikakoolist.”
Vabariigi aastapäevaks, s.o 24. veebruariks, Sõjaväe Tehnikakool saatis välja oma esimesed lõpetajad. Need olid käsirelvaklassi kursuse läbiteinud 16 ohvitseri, nimelt 1 leitnant ja 15 lipnikku. Vabariigi Presidendi käskkirjaga kõrgendati ühtlasi samaks ajaks eestähendatud leitnant kapteniks ja lipnikud nooremleitnantideks kutseohvitseri õigustega (nimestik vt „Sõdur” nr 78 – 1940, lk 206). Sel puhul Sõjaväe Tehnikakoolis korraldati 23. veebruaril kell 12.00 pidulik aktus, kus Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner tervitas lõpetajaid ja märkis oma kõnes muu hulgas järgmist:
„Meie kõik oleme väga palju kuulnud ja lugenud, kui suurt osa etendab tehnika tänapäeval. Tehniliste abinõudeta on tänapäeval inimene võimetu. Nii on see ka sõjaasjanduses. Sõjaväe Tehnikakool ongi just selleks asutatud, et valmistada ette juhte, kes omaksid tehnilisi teadmisi ja kes suudaksid tehnikat rakendada meie sõjaväes. Masin on tänapäeval väga tähtis. Kuid seejuures ei tohi aga unustada ühtlasi seda, et kõige komplitseeritum, kõige täiuslikum ja kõige tugevam ning vastupidavam masin on inimene. On vähe masinaid, mis võivad töötada 50 või isegi enam aastaid, nagu seda võib inimene. Vaatamata tehnika määratule arengule pole langenud siiski seejuures inimese tähtsus, vaid on ennem tõusnud. Inimene on tehnika alus ja sellena ta on ja jääb tähtsamaks kui kõik muu. Seepärast, kui teie lõpetajad nüüd lähete sõjaväkke ja nimelt tehnika alale, siiski hinnatakse teid kui ohvitsere, kui sõjaväe vaimseid juhte – mitte aga ainult kui tehnikuid. Kõigepealt olete ohvitserid, siis alles tehnikud. Kui oskate neid kahte harmooniliselt ühendada ja arendada, saavutate parimaid resultaate.”
Ohvitseri omaduste ja ülesannete kohta sõna võttes märkis Sõjavägede ülemjuhataja kokkuvõtlikult järgmist: „Halvem juhi tüüp on niisugune, kes vaatab õpetatavale ülevalt alla. Distsipliini nõudmine ei tähenda alluvate või õpetatavate alahindamist. Ohvitser olgu hea psühholoog ja käitugu inimestega väärikalt. Ta peab olema eeskujulik nii teenistuses kui ka väljaspool seda. Mida seltskond andestab võib-olla teistele, seda ei andesta ta ohvitserile. Sellepärast peate mõistma esineda laitmatult. Ohvitseri suuremaid voorusi on mõista vaikida, seda pidage alati meeles. Ametiruum on üks, muu elu teine, hoidke need lahus. Selles mõttes on ohvitseril kohustused seltskonnaski nii laialt levinud pahe – kuulujuttude uskumise ja levitamise väljarookimisel. Sageli ei usuta isegi, ainult levitatakse. Võtke omaks kindel vahetegemine, mida uskuda ja mida mitte. Ja veel enam – mida rääkida.””
Nooremleitnant R. Ilvese matuserongkäik Tallinnas.
Oma kõne lõpul ütles Sõjavägede ülemjuhataja:
„Teie lõpetate kooli raskel ajal. Kuigi meie ei ole sõjas, on siiski selle mõju ka meile tunda. Aeg, mida maailm praegu üle elab, seab ka meile ette raskusi. Meie ülesandeks on – kõigest hoolimata viia riik ja rahvas üle sellest raskest ajast. Kuidas kõik lõpuks areneb ja lõpeb, seda meie ei tea. Siiski – minge julgelt vastu tulevikule. Astuge ellu kindlalt ja täie julgusega, siis saavutate elus kõike seda, mille poole püüate.”
Laidoner andis välja ühtlasi ka diplomid ja auhinnad kursuse parematele, kelleks olid järjekorras: nooremleitnant R. Ilves, kapten J. Roose, nooremleitnant E. Tulviste ja nooremleitnant A. Aavola. Aktusest võtsid kutsutud külalistena peale Sõjavägede õppeasutuste kõrgemate juhtide osa ka Sõjavägede Staabi ülem kindralmajor A. Jaakson, inseneriväe inspektor kolonel A. Normak, kes muuseas on Sõjaväe Tehnikakooli endine ja ühtlasi ka esimene ülem, jalaväe inspektor kolonel Siir jt. Tallinna Tehnikaülikooli õppejõududest võtsid aktusest osa rektor professor Nuut, professorid Borkvel ja Einberg jt.
26. veebruarist 11. märtsini viibisid käsirelvaklassi lõpetanud ohvitserid erakorralisel puhkusel, millele järgnes juhendite kohaselt tööpraktika. Märtsis oli Sõjaväe Varustusvalitsuse Relvastusosakonna relvalaos tööpraktikal olnud nooremleitnant Roland Ilvese haigus võtnud halvema pöörde ja ta toimetati Sõjaväe Keskhaiglasse ravile. Hoolimata pingutustele ei suutnud arstid tema elu enam päästa. Roland Ilves suri märtsis 1940, tema viimasel teekonnal Sõjaväe Keskhaiglast Tallinna raudteejaama saatsid teda tema kaasõpilased Sv. Tehnikakoolist ja kaaslased üliõpilasseltsist Liivika Tartu Ülikoolist. R. Ilves oli pärit Narvast, kus ta ka maamulda sängitati.
Kui Saksamaa sõjajõud 9. aprillil Norra okupeerimist alustasid, imestasime, kui kiiresti seda läbi viidi. Ainult Narviku vallutamine võttis rohkem aega, alistudes 8. juunil 1940. a.
10. mail 1940 alustas Saksamaa energilist tegevust läänerindel, tungides Hollandisse ja Belgiasse. Kiirete soomusüksustega okupeeriti Holland nelja päevaga, Belgia alistamiseks kulus seitseteist päeva. Belglaste kõrval võitlesid inglased ja prantslased, mille tõttu vastupanu oli siin tugevam. Kui sakslased pärast Belgia vallutamist oma soomusjõud prantslaste ja tema liitlaste sõjajõudude vastu suunasid, sõlmiti õpilaste seas kihlvedusid selle sõjakäigu kestuse suhtes. Aluseks võeti Poola, kus 30-miljonilise rahva vastupanu oli kahekümne ühe päeva jooksul murtud. Prantslasi oli umbes 40 miljonit ja seega arvati, et maa vallutamiseks peaks kuluma neli nädalat. Umbes nelja nädala möödumisel, 22. juunil 1940. a nõustusid prantslased sakslaste poolt esitatud alistumistingimustega ja 25. juunil 1940 sõlmiti vaherahu.
Mitmed Sv. Tehnikakooli lõpetajad abiellusid sel ajal oma väljavalitutega, korraldades selle Eesti kaitsejõududes väljakujunenud tavade kohaselt. Kuid leidus ka kõrvalekaldumisi. 12. mail 1940 toimus nooremleitnant Karl Nerska laulatus Tallinna Kaarli kirikus, kus ta oli riietatud frakki korp! Liviensise värvidega. Kiriklikule teenistusele järgnes pulmapidu restoran Rooma ruumides,