Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar
aastat tagasi oli võim Eesti linnades enamjaolt kaupmeeste käes, maapiirkondadesse rajati aga ristirüütlite ning nende järeltulijate poolt arvukalt mõisavaldusi. Ehkki Eestimaa liikus aina ühe võimulolija käest järgmise kätte, kindlustas baltisakslastest ülemklass endale püsivad privileegid ning valitsemisõiguse. See valitsejaskond moodustas umbes viis protsenti kogu Eesti elanike arvust. Nende emakeeleks oli saksa keel, samas kui nende talupoegadest orjad kõnelesid eesti keeles.
1850. aasta paiku algas eestlaste rahvusliku ärkamise ajajärk. Talupoegadest said tasapisi kirjaoskajad ning ilmuma hakkasid eestikeelsed raamatud. Tekkis unistus oma rahvusriigi tekkest. Rahvuslus sai eriti suure kandepinna 1880. aastatel, kui Vene impeerium algatas oma aladel ulatusliku venestamisprotsessi. Kui Venemaal 1917. aastal aset leidnud bolševike revolutsioon endise võimukorra kukutas, kasutasid eestlased tekkinud võimalust ning kuulutasid välja Eesti Vabariigi. Sellele järgnenud Vabadussõjas võitles Eesti endale pärast 700-aastast võõrvõimu ajajärku välja iseseisvuse. Vabanenud Eestit iseloomustasid demokraatlik valitsus ning vaba turumajandus, Eesti oli astunud Rahvasteliidu liikmeks ning eeldas teistelt maailma riikidelt oma riigipiiride ning riikliku puutumatuse austamist. Paraku said eestlased iseseisvust nautida vaid napid 20 aastat.
Ka muu maailm oli I maailmasõja järel muutunud. Venemaal aset leidnud revolutsiooni tulemusena olid seal võimule pääsenud inimesed, kelle moraalsetel väärtustel ei olnud tsiviliseeritud maailmaga midagi ühist. Lenini surma järel haaras NSV Liidus ehk sisuliselt Nõukogude Venemaal võimu Jossif Stalin, kes viis seejärel läbi külmaverelisi massiküüditamisi ning – mõrvu. Tagamaks, et esile ei tõuseks uusi juhte, kes võinuks tema loodud režiimi kõigutada, lasi ta suurema osa oma kindralitest ning teistest kõrgematest sõjaväelastest mõrvata. 1930. aastatel mõistis Stalin, et fašism saavutab maailmas üha suuremat mõjujõudu. Diktaator Franco ning tema julmad käsilased hävitasid püsiva järjekindlusega Hispaaniat. Itaalia oli langenud Mussolini võimu alla ning ka mitmed teised Euroopa riikide valitsused ilmutasid fašistlikku mõtte- ja käitumisviisi.
Nõukogude kommunismi võib võrrelda religiooniga. Inimene pidi riigisüsteemi uskuma ja usaldama, isegi kui see tähendas kannatusi isiksuse tasandil. Nii näiteks õpetati koolilapsi oma vanemate koduseid vestlusi pealt kuulama ning nendest siis salapolitseile ette kandma. NSV Liidu süngetel alguspäevadel sattusid paljud inimesed vanglasse omaenda laste poolt ülesantuina, kusjuures viimastele omistati riigi poolt kangelase oreool.
Usk kommunistliku riigikorra suurde väärtusesse ning headusesse pani NSV Liitu siiralt uskujaid levitama oma religiooni ka teiste riikide elanike seas, keda kommunismiideede kandjad pidasid lihtsalt tahtetuiks ning harimatuteks. Kommunismist pidi saama ulatuslik rahvusvaheline liikumine ning Nõukogude Venemaa tegi suuri jõupingutusi algatamaks kommunistlikke revolutsioone ka teistes riikides. Sel põhjusel oli loomulik, et vene kommunistid otsisid sidemeid Euroopas, uskudes, et ühel päeval saab nende poolt ülistatud riigikord ainuvalitsevaks terves maailmas.
Venemaal oli teinegi põhjus lääneriikide poole vaatamiseks. I maailmasõja järel olid kunagi Tsaari-Venemaa koosseisu kuulunud Eestist, Lätist ja Leedust saanud iseseisvad riigid, samuti oli osa Venemaale kuulunud Poola territooriumist läinud tagasi Poola valitsemisalasse. Venemaa sõjaväe strateegid nägid just Baltimaades olulist rolli tulevaste sõjaliste operatsioonide edukuses, sest siinsed jäävabad sadamad pakkusid ligipääsuvõimaluse lääneriikidele. Leningrad ehk St. Peterburg on Venemaa ainus Läänemere-äärne suurem sadam, ent paraku jäätub see talvel kinni, mis teeb selle sadama kasutamise talvekuudel võimatuks.
Need kolm asjaolu – vajadus jäävabade sadamate järele, Venemaa poolt ajalooliselt enda territooriumi osaks peetavate alade tagasisaamissoov ning tahe laiendada kommunismi kandepinda – panid Venemaa Baltimaid taas endale ihaldama.
Samal ajal kui Venemaa sai ülima vasakpoolsuse kandjaks, liikus suur osa ülejäänud Euroopast kiiresti parempoolsuse suunas ning hakkas kohaldama või vähemalt kaalus fašistlike põhimõtete rakendamist. Fašistliku režiimi üheks põhialuseks on küll eraomand, ent inimene peab oma tööga pühenduma siiski riigi kui terviku õitsengu kindlustamisele. Edukaimaks fašistlikuks režiimiks võis pidada Saksamaal valitsenut. Siin oli Adolf Hitler saanud täielikult oma kontrolli alla riigi, mida I maailmasõja järel oli iseloomustanud kasvav demokraatia mõjujõud. Ta pühendas kogu oma energia Saksamaa muutmisele sõjas lüüasaanud ning ebakindla majandusega riigist Euroopa võimsaimaks sõjamasinaks.
Kuid nii nagu Stalin oli mures fašistide mõjujõu kasvu pärast, tekitas Hitlerile omakorda muret ida pool toimuv. Stalin valitses suuri alasid ning arvukat elanikkonda raudse käega ja oli suuteline oma ideede eest võitlemiseks mobiliseerima miljoneid sõdureid. Ning Stalin omakorda kartis Hitlerit, ja seda põhjusega. Alates „Mein Kampfi” kirjutamisest oli Hitler Venemaa Saksamaa vaenlaseks kuulutanud ning ei varjanud oma kavatsust ühel päeval Venemaa vallutada.
Euroopa demokraatlikud riigid ei teadnud enam, kuidas tekkinud situatsioonis käituda, kuid otsustasid lõpuks, et Hitler kujutab endast suuremat ohtu. Prantsusmaa ja Inglismaa olid väga huvitatud sõjaliste ning majanduslike kokkulepete sõlmimisest NSV Liiduga, moodustades nii ühisjõu Saksamaa vastu ning sundides viimast seeläbi rahu hoidma. Nende kokkulepete olulisim osa oli see, et Saksamaa kallaletungi korral mis tahes sellise leppe sõlminud riigile oli õigus seda käsitada kui kallaletungi nende kõigi vastu. Seega, kui Saksamaa kuulutanuks sõja NSV Liidule, kuulutanuks Inglismaa ning Prantsusmaa omakorda kohe sõja Saksamaale.
Hitler pelgas selliste liidulepingute jõustumist, sest ta ei soovinud sõdida korraga kahel rindel. Ta oli juba otsustanud vallutada esmalt Prantsusmaa ja rünnata seejärel Inglismaad ning ei soovinud võidelda samal ajal NSV Liiduga ida pool. Hitler saatis oma välisministri Joachim von Ribbentropi Moskvasse kohtuma Venemaa välisministri Vjatšeslav Molotoviga ning need kaks meest panid kokku tegutsemisplaani, mille kohaselt NSV Liit ja Saksamaa teataksid sõpruslepingu sõlmimisest. Mida lääneriigid aga ei teadnud, oli asjaolu, et Molotovi-Ribbentropi pakt sisaldas ka n-ö huvipiirkondi puudutavat salaprotokolli, mille kohaselt jagunenuks nende kahe suurriigi vahele jääv territoorium nii, et Venemaa saanuks endale Baltimaad, poole Poola territooriumist ning osa Rumeeniast, ning Saksamaa omakorda pool Poola riigi territooriumist. See oli Hitleri poolt vaadatuna hiilgav plaan, sest nii kindlustas ta oma huvid idarindel ning sai ühtlasi hädasti vajamineva ligipääsu NSV Liidu toorainetele.
Poola oli sõlminud ühislepped nii Inglismaa kui Prantsusmaaga, mille kohaselt olid mõlemad riigid kohustatud Poolale mõne teise võõrriigi rünnaku korral appi minema. Seega oli Saksamaa sissetung Poola territooriumile 1. septembril 1939 II maailmasõja ametlikuks alguskuupäevaks. Kui Saksa väed tungisid Poolasse, kuulutasid Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale sõja. Hitler oli samal ajal kindel, et arvukad Vene väed, mis olid kogunenud Poola idapiirile, Saksa vägesid ei ründa ning vallutavad selle asemel kokkulepitud alad Poola idaosas. Seda venelased 17. septembril ka tegid. Saksa väed allutasid Blitzkriegi (välksõja) raames Poola jõud vaid kahe-kolme nädalaga ning peatusid seejärel uuel kokkulepitud piiril. Saksamaa ja Venemaa poolt vallutatuna lakkas Poola riik eksisteerimast.
Nõukogude Liidul olid nüüd vabad käed, et vallutada need alad, mis Molotovi-Ribbentropi pakti alusel nende huvipiirkonda kuulusid, sealhulgas Balti riigid. Septembris 1939 sundis Nõukogude Liidu valitsus Eestile peale lepingu Punaarmee baaside rajamiseks Eesti territooriumile ning 18. oktoobril 1939 ületas Eesti piiri 25 000 Vene sõdurit ning 10 000 tööpataljonlast. Sellega lõppes Eesti iseseisvusperiood. Lääneriikide juhtkonnad, kes ei soovinud vastuseisu Staliniga, toimuvasse ei sekkunud. Järgnenud poliitilise farsi käigus liideti Eesti 1940. aasta 6. augustil NSV Liiduga.
Kui Hitler juunis 1941 Stalini üle kavaldas ning Nõukogude vägesid ründas, heitsid Eestis asuvad venelased endilt viimsegi inimlikkuse maski. Järgnevaid kuid teatakse kui punase terrori perioodi, mil mööda Eestit liikusid hävituspataljonid, tappes neid, keda kahtlustati kommunismivastasuses.
Kommunistide kõige traagilisemaks ning alatumaks sammuks võib ilmselt pidada inimeste Siberisse küüditamist. 1941. aasta 14. juunil aeti oma kodudest välja ning laaditi loomavagunitele sõiduks Siberi töölaagritesse üle 10 000 mehe, naise ja lapse. Esimestena saadeti Eestist välja võimalike juhiomadustega inimesed: õpetajad, poliitikud, insenerid, haritlased.
Saksa