Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar
jättis mulle mulje, et see meeskond koosnes vähemalt osaliselt ümberriietatud punaarmeelastest. Lippe ja loosungeid nad ei kandnud, rääkimata relvadest. Sv. Tehnikakooli asukohta jõudes selgus, et N. Liidu saatkonnast juhituna ja Punaarmee otsesel kaitsel oli Vabaduse väljakul teostumas demonstratsioon-miiting. Õppeasutuste ülema kolonel K. Lauritsa korraldusel asus Sv. Tehnikakool häireseisukorda, mis tähendab, et kõik olid relvastatud, ning koolimaja uksed suletud ja kaitstud. Selles olukorras olime mitu tundi.”
21. juuni hommikul teatati siseministrile N. Liidu saatkonnast, et kui politsei katsub takistada tööliste rongkäiku Punaarmee tervitamiseks, siis võivat tulla verevalamine. Varajastel hommikutundidel ilmusid käitistesse tuntud nõukogude agendid ja kutsusid töölisi üles Vabaduse väljakule minema. Relvajõu ähvardusel sunniti töölisi rongkäiku. Agentide juhtimisel ja soomusautode järelevalvel liikusid kolonnid Vabaduse väljakule. Enamik demonstrante olid nõukogulased ja erariietes punaarmeelased. Lisaks nendele Petseri habetunud venelased ja töölised „baasidest”. N. Liidu soomusautod seisid tänavanurkadel ja relvastatud patrullid kõnniteedel.
Vabaduse väljakule oli kella 10.00-ks kogunenud umbes 2000 meeleavaldajat plakatitega: „Maha sõjaprovokaatorite valitsus”, „Nõuame abistamise pakti ausat täitmist” jne. Pealtvaatajaid ja uudishimulikke kõnniteedel oli umbes tuhatkond. Pärast kihutuskõnesid lauldi „Internatsionaali” ja sätiti end rongkäiku, mis suundus Toompea lossi ette valitsusele nõudmisi esitama. Püüti tungida lossiõuele, kuid seda takistas vahtkond raskete raudväravate sulgemisega. N. Liidu tankid sõitsid lossi ette ja suunasid oma kahurid väravale, mis ei heidutanud kedagi. Ootuses möödusid mõned minutid ja kui veenduti, et ei ole kedagi, kellele oma nõudmisi esitada, alustati „Internatsionaali” laulmisega. Seda laulu lämmatas võimsalt üle väljaku kõlav Eesti hümn, kui paljapäi seisvad eestlased-pealtvaatajad näitasid venelastele ja kogu maailmale oma meelsust.
Pettunult otsustati liikuda Kadriorgu presidendi lossi juurde. Sinna jõuti umbes kella 12.00 paiku. Lossi väravad olid avatud ja demonstrandid, kelle arv oli vahepeal 1000-le langenud, tungisid parki, kuid keegi ei teinud katset lossi siseneda. Kui president ilmus lossi rõdule ja oma käe tõstis, jäid kõik hetkeks vaikseks. Ta püüdis kõneleda, kuid vahelehüüded tegid selle võimatuks. „Eestlastega olen igal ajal valmis rääkima, kuid kaabakatega ma ei räägi,” ütles president ja lahkus rõdult. Varsti teatati, et meeleavaldajate esindajad paluvad Pätsi jutule. Esindajate hulka kuulusid seltsimehed Kadakas, Arbon ja Abels, kes nõudsid uue, N. Liidule sõbraliku valitsuse moodustamist, sotsialistliku riigikorra kehtestamist ja poliitvangide vabastamist. President vastas, et tema ei saa muuta oma võimuga riigikorda, kuna see on põhiseadusevastane. Ning et valitsuse ümbermoodustamine on käigus ja poliitilisi vange meil pole. Samal ajal peeti lossi ees miiting, kus võeti vastu resolutsioon poliitiliste vangide vabastamiseks. Rongkäik lahkus Kadriorust ja suundus Miinisadamasse Keskvangla juurde, kuhu jõuti kella 15.00 paiku. N. Liidu soomusautod peatusid vangla ees ja kõik väljapääsud võeti valve alla. Nõuti poliitiliste vangide vabastamist, keda vanglas ei olnud. Küll aga oli seal spioone ja riigireetureid, kes töötasid N. Liidu kasuks. Kohtuministri korraldusel nad vabastati.
Samas pöördusid pilgud õhukaitse suurtükiväegrupi kasarmutele, mis olid seatud häireseisukorda, mehed ahelikus ja vahipostid tugevdatud. N. Liidu ohvitserid läksid kasarmusse, et aru pärida, miks relvastatud üksus ähvardab „kaitsetut rahvast”. Tankid sõitsid positsioonidele, punaarmeelased piirasid kasarmu sisse, seadsid kuulipildujaid laskevalmis ning nõudsid relvade mahapanemist. Verevalamise vältimiseks otsustati alistuda. Relvad anti ära ja „kaitsetu rahvas” ruttas kasarmusse, kust nad relvastatult välja tulid. Eesti sõjaväelastel keelati kasarmust lahkuda ning nad jäid punaväelaste valve alla.
Relvastatud meeleavaldajad hüppasid ootavatele veoautodele, et Toompea lossi ette sõita. Lossiesisel platsil patrullisid juba N. Liidu soomusmasinad. Siingi loobuti vastuhakust, avati lossi värav ja anti ära relvad. Tulijad asusid ruume rüüstama. Jõuk mehi ronis Pika Hermanni torni, kus juut Gutkin, ajateenija õhukaitse suurtükiväegrupist, langetas Eesti rahvuslipu. Aeglaselt tõusis vardasse punane lipp. Nägime Hariduse tänava koolimajast lippude vahetamist. See oli valus hetk – näha kokku varisemas kõike seda, mis isad ja vanaisad olid kätte võidelnud ja mida me olime tõotanud kaitsta viimase veretilgani. Saime vaid hambaid kiristada ja oodata.
Kui Toompea meeleavaldus oli lõppenud, tõi üks kooliõpilane teate, et jõuk meeleavaldajaid võttis suuna Hariduse tänavale. Peasissekäigu juures olevas esikus olid ooteseisukorras Sv. Ühendatud Õppeasutuste ülem kolonel K. Laurits, Sv. Tehnikakooli ülem kolonelleitnant A. Simson ja Sv. Tehnikakooli klasside ülemad kaptenid V. Villemson, A. Kandre, L. Rannit, V. Issako ja P. Kommusar. Kapten Kandre organiseeris kaitse korraldamist ja andis käsu relvadega asuda kaitseseisukorda I ja II korruse akende juurde nii, et mehed ei oleks tänavalt nähtavad. Relvad laaditi ja igaüks valis endale sobiva koha tegutsemiseks. Peasissekäigu esikusse veeretati ja seati laskevalmis raskekuulipilduja Maxim. Selle sihtur oli valmis päästikule vajutama. Olime valmis võitlema ka lootusetus olukorras.
Nooremleitnandid H. Kubja ja A. Kivimäe kui endised Sv. Tehnikakooli käsirelvaklassi õpilased olid tööpraktikal Sõjaministeeriumi relvastusosakonnas. Kuna nad olid sel päeval erariietuses, said nad välja minna ja informatsiooni kogumiseks jälgida linnas toimuvat. Kui nad Toompeale jõudsid, langetati parajasti Eesti rahvuslippu ja heisati selle asemele punast plagu. Meeleavaldajad arutasid, et tuleb minna üle võtma Sõjakooli, mis pidi nende arvates asuma Prantsuse lütseumi hoones. H. Kubja ja A. Kivimäe teadsid, et selles hoones asus Sv. Tehnikakool. Kiirel käigul hakkasid nad Hariduse tänava suunas astuma. Kui nad koolimaja lähedusse jõudsid, nägid nad, kuidas üks noormees hoonest väljus ja joostes üle tagumise aia hüppas. See oli esimene sõnumitooja. Kui nad kooli ruumidesse sisenesid, rääkisid nad, mida Toompeal olid näinud, ja teatasid, et meeleavaldajate salk läheneb koolile. Kui eraisikuid soovitati neil kohe lahkuda. Nad läksid üle tänava ja jäid sinna seisma, et näha, mis edasi juhtub. Seal oli umbes kümme pealtvaatajat. Samal ajal jooksis hoonest välja kapten A. Kandre ja nendest möödudes soovitas neil kaduda, sest tema olevat revolutsiooni juba näinud.
Varsti saabusidki ülevõtjad, umbes 20 kuni 30 pätti. Kuus-seitse agaramat ülevõtjat, kellest paar meest kandsid tääkidega Vene vintpüsse, astusid trepile ja nõudsid sisselaskmist. Kolonel K. Laurits käskis kapten V. Villemsonil välja tänavale minna, et selgitada, mida tulijad soovivad. Teda süüdistati, et juhid on vereimejad ja kurnajad, kes teevad kohutavat ülekohut ja tarvitavad toorest vägivalda oma alluvate suhtes. Sellele süüdistusele vastas kapten Villemson: „Palun tulge sisse ja pärige alluvatelt, mis neil on kaevata!” See ettepanek lükati kategooriliselt tagasi. Järgnevalt toonitas pättide ninamees, et riigipööre on teostunud ja meie peame relvad ära andma. See nõue tehti teatavaks kolonel Lauritsale, kes käskis ülevõtjatele teatada, et relvi anname üle vaid Punaarmeele ja mitte eraisikutele. See vastus viis ninamehe segadusse ja nüüd ilmnes, et tegelikuks jõugu juhiks oli pikakasvuline vintpüssi kandev ja umbkeelne venelane, kes kandis punaarmeelase vormiriietuse peal tumedat tsiviilmantlit. Tema vormiriietuse krae lõpustel olid selgesti nähtavad punaarmeelase tunnused, mida mantel ei suutnud varjata. Eestlasest „töörahva juht” pöördus venelase poole juhiste saamiseks, kuid selgus, et nad ei osanud üksteise keelt. Paratamatult tuli kapten V. Villemsonil tõlgi osa täita. Venelane nõudis relvade äraandmist, nii nagu see oli „Moskva kavas” ette nähtud. Villemsoni väide, et relvi eraisikute kätte anda on keelatud, ei avaldanud mõju. Umbes samal ajal saabus Prantsuse lütseumi ette Punaarmee soomusauto. Selle kahur pöörati demonstratiivselt peasissekäigu uksele, kus kauplemine toimus. Edaspidised vaidlused ei muutnud „ülevõtjate” kava. Saanud toetuseks soomusauto, muutus jõuk ägedamaks ja lärmakamaks. Kolonel K. Lauritsa katsed telefoniühenduste ja instruktsioonide saamiseks jäid tagajärjetuteks. Ainukese kusagilt saadud soovitusena anti nõu teha kõik mis võimalik, et ära hoida verevalamist. Lõpuks otsustas kolonel K. Laurits ise välja trepile minna. Käed puusal teatas ta „ülevõtjatele”, et umbes kümne minuti möödudes avatakse uks ja et me lahkume hoonest relvadeta. Trepilt esikusse tulles teatas ta meile, et oleme väga raskes olukorras ja sellest