Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar
lõunat peatus polgu rännakukolonn lääne pool Irboskat, Mõla järve kohal. Polgu komissar ja polguülema abi major Grebner, kes oli venelane Punaarmeest, kontrollisid allüksusi ja esitasid küsimusi. Samal ajal kuulsime paremalt üksikuid laske ja nägime ratsanikke. Seal tegutses polgu külgkaitse. Kogu polgu tähelepanu koondus sellele parempoolsele sektorile. Nüüd oli meil käes aeg tegutsemiseks. Leitnant A. Palgi sammus aeglaselt võsa poole, siis järgnesin mina ja kui olin jõudnud võsani, nii umbes 50 meetri kaugusele, andsin vastava märguande, et kõik on korras. Ülejäänud kolm kaaslast liikusid samuti märkamatult võsa suunas. Võsas ringi vaadates ei leidnud ma enam A. Palgit, kes oli kohe edasi liikunud. Ees oli väike oja ja üle selle viiva silla juures kohtasin polgu rännakukolonni vasakpoolset külgkaitset, ratsarühma leitnant Sillaotsa juhtimisel. Tema poisid tundsid mind ja et oma kavatsusi varjata, võtsin kuue seljast ja hakkasin oma nägu külma veega pesema. Ratsanikud lahkusid ja mul õnnestus ühineda meie grupi kolme kaaslasega. Liikudes ettevaatlikult edasi, jõudsime väiksesse metsatukka, kus viskasin ära suured kollased Vene sõjaväe saapad ja vormiriietuse. Minu poisid tõid mulle järele minu seljakoti, kus olid treeningriided ja kummikingad. Samas leidsime ka leitnant A. Palgi, kes teatas, et ta hakkab tegutsema üksi, kuna viieses grupis on väga raske varjatult liikuda. Ta hakkaski üksi küla suunas minema. Meie aga jäime kokku ja hakkasime liikuma Mõla järve suunas, mille kallastel kasvas päris korralik põõsastik. Varsti märkasime, et üks ratsasalk kihutas meie poole ning arvasime, et meid on avastatud. Seadsime ennast võsa servale ahelikku, sest olime varustatud 9 mm püstolitega. Ainult Väljasel oli minu isiklik püstol Walther, mis hiljem päästis mu elu. Andsin korralduse, et keegi ei tulista enne, kui olen selleks esimesena märku andnud.
Mööduv punaarmeelaste ratsasalk.
Poiste närvid pidasid vastu ja ratsasalk möödus meie lähedusest nagu tuulispask. Kohe pärast seda kuulsime püssipauke ja seda, et ratsanikud peatusid. Oletasime, et leitnant A. Palgi langes nende kätte. Hiljem selgus, et nii oligi. A. Palgi oli kohanud üht maameest, kellega koos oli liikunud küla poole. Külas pidi keegi teda ees ootama ja varjama. A. Palgi oli kahe kuuliga vasakust õlast haavata saanud. Ta toodi polgu voori juurde. Seal oli ta korranud oma nime ja auastet. Polgu komissar oli kõikidele teatanud, et koos A. Palgiga on tabatud ka leitnant H. Kubja koos teiste põgenikega ja et nad on kohapeal hukatud. A. Palgi viidi Vana-Irboska asulasse, kus ta suri. Seda rääkis mulle kuu aega hiljem tema abikaasa, kui olime leitnant Palgi surnukeha ümber matnud Toolamaa surnuaeda.
Meie koosseisust jäid maha mitmed mehed, keda me ei saanud põgenemisel usaldada. Üks nendest oli seersant E. Jaanisoo, töökodade politruki asendaja ja usaldusmees. Hiljem olevat ka tema iseseisvalt põgeneda püüdnud, see lõppes aga tema surmaga.
Kui olukord ümbruskonnas rahunes, liikusime edasi Liivamäe raudteejaama poole. Pimeduses kõndisime eesmärgist tublisti mööda ja jõudsime umbes keskööks Uue-Irboska teeni. Juhuslikult sattus meile peale autotäis relvastatud mehi. Põgenesime tee pealt ja läbisime ühe jõe ning jõudsime öösel kella 03.00 ajal Tartu-Petseri teeni. Ületasime selle ning olime peagi endiste kasarmute kohal. Nägime, kuidas tunnimehed aeglaselt edasi-tagasi jalutasid. Nooremseersant M. muutus juba ülijulgeks ja tahtis proovida kasarmutesse minekut, teadmata, kas seal on tunnimeesteks eestlased või venelased. See ülijulgus võis tingitud olla ka suurest pingutusest ja väsimusest, seepärast otsustasime mõned tunnid magada. Pärast puhkust liikusime põhja suunas, ületasime Piusa jõe ja jõudsime välja üksiku metsavahimajani. Seal saime ka esimest korda süüa. Samal ajal pommitas üksik Saksa lennuk üht Võru-poolset raudteejaama. Need sündmused tõstsid meie tuju. Mulle meenus, et oli 29. juuni, ja et olin täpselt üheksa aasta eest alustanud sõjaväeteenistust noorsõdurina Tartus.
Edasi Tartu suunas liikudes sattusime kokku relvastatud ja parajasti puhkehetke pidava kolonniga. Meil õnnestus neist vaikselt mööduda. Üldiselt pidime teedest hoiduma, sest kõikjal oli sõjaväeosi ja punaseid asjamehi liikumas. Õhtul proovisime taas toitu hankida ja sisenesime üksildasse majja. Meie suureks üllatuseks oli selle maja elanikkonna meelsus punane. Varsti kogunes palju inimesi õuele ja meil ei jäänud muud üle kui kiirustada söömisega ja jalga lasta. Panin ka tähele, et meid otsiti taga, sest sirgematel teedel seisid valvepostid.
Õhtu jõudes tekkis mõte, et ka teistel kaaslastel peaksid olema erariided. Kogusime kõik rahad minu kätte, andsin oma 9 mm püstoli reamees Väljasele, võtsin tagasi oma Waltheri, mille peitsin oma treeningriietusse ja astusin julgelt ühe suurema talu suunas. Olime kokku leppinud, et kui ma ei ole poole tunni jooksul tagasi, „ründavad” teised seda talu. Talus kohtasin vana naist, kellelt palusin juua. Samal ajal sõitis jalgrattal tallu üks noorem mees, kuulatas korraks ja ruttas minema. Et ära hoida halvemat, tõttasin kohe tagasi, et kaaslasi hoiatada. Õnnetuseks ei leidnud ma neid enam. Olin üksi oma isikliku püstoli ja kaheksa padruniga. Oletasin, et kaaslased ei soovinud edasi rännata Tartumaa suunas ja otsustasid edasi liikuda iseseisvalt. Minu arvates oli Setumaa punaseid ja nende pooldajaid täis ja alles eestimeelsema elanikkonna seas oleks olnud võimalik ennast varjata. Võis ka oletada, et nad ei tahtnud mulle oma arvamust avaldada, sest olin ikkagi nende endine ülemus. Kuid hiljem, kui olime kõik pääsenud, kinnitasid nad, et nad olevat muutnud ainult natukene oma asukohta, et selgemat ülevaadet saada. Nad olid tõepoolest võtnud suuna tagasi Petseri peale ja olid lõpuks jõudnud endistesse polgu töökodade ruumidesse. Seal olid nad end varjanud, kuni Saksa sõjavägi linna jõudis. Hiljem haigestus neist üks, reamees Helmut Väljas ja suri Petseri haiglas. Olin mõnda aega tema vanematega kirjavahetuses.
Olles jäänud üksi, jätkasin liikumist põhja suunas. Pimenes, kui sattusin ühele väiksele metsavahelisele teele. Sadas kerget sooja vihma ja kevadised hääled ning metsa lõhnad uimastasid väsinud aju. Unistades tõttasin edasi, kuni kohtasin üht vastutulevat setu naist. Üllatusena selgus, et see metsatee viib Petserisse, kus olevat tunnimehed ja piilurid väljas. Ühinesin naisega ja ööbisin tema majas Niitsiku külas. 30. juuni hommikul ärkasin varakult ja alustasin rännakut Tartu suunas. Eesmärgiks oli välja jõuda Räpina rajooni, kus elasid mõned gümnaasiumiaegsed sõbrad. Mõningase rännaku järel ühines minuga kohalik vallakäskjalg. Ta oli väga kinnise olekuga mees, kuid tundus ikkagi parem kui päris üksi olla. Korraks kihutas meist mööda üksik ratsajagu mingi miilitsa või politruki juhtimisel. See kõik juhtus nii kiiresti, et ei olnud võimalik teelt kõrvale hüpata. Ka ühtegi veokit ei liikunud sellel päeval Tartu suunas.
Ees oli Mikitamäe küla, mis varjus mäeseljandiku taha. Eestpoolt paistsid silma ainult kaks maja. Ka teekaaslane ei teadnud mind hoiatada. Külas peatas meid kohalik miilits, et meie dokumente kontrollida. Käskjalal lubati edasi minna, kuid mind paluti majja sisse astuda, et selgitada minu päritolu ja rändamise põhjust. Rääkisin miilitsale toreda ja usutava loo, et olen Tartumaalt ja et minu sõjaväelasest vend küüditati Petserist sel ja sel päeval ja et olen teel tagasi kodukohta, kuid enam ei liigu ühtegi mootorsõidukit. Peaaegu oleks ta mind lasknud edasi minna, kuid arvas siiski, et kontrollib telefonitsi saadud andmeid. Mind paigutati ruumi, kus olid mõned naised ja üks tunnimees vene vintpüssiga. Tunnimees küsis kella ja vastasin talle, et õige aeg on 8.30. Kuulsin, kuidas miilits tellis kõrvaltoast kaugekõne Pala valda. Teadsin, et nooremad meeste aastakäigud on mobiliseeritud ja et minu vale tuleb peagi avalikuks. Otsustasin enda päästmiseks tegutseda. Ütlesin tunnimehele: „Ärge liigutage!” ja liikusin akna suunas. Tunnimees tõstis püssi minu suunas ja sai seepeale minu püstolist kaks lasku rinda. Kui olin akna avanud, tõstis ta jällegi püssi. Ka seekord kõlas kaks pauku ja ta langes rinnuli lauale. Naised lõid suure nutuga lärmi. Üks neist ütles siiski, et miilits on väljas akna all. Nägin seda ka ise, kuid midagi polnud parata. Väljas oli veel neli-viis meest ja nad tahtsid mind kinni võtta. Tahtsin tulistada miilitsat, kuid millegipärast lasku ei järgnenud. Virutasin tugeva löögi miilitsale näkku. Ta kaotas tasakaalu, teised mehed taganesid, püstol kukkus mul käest ja ma leidsin paraja hetke põgenemiseks. Miilits leidis mu püstoli ja tulistas mind minu oma relvast, kuid ei tabanud. Olin mõne sekundiga küllalt kaugele jõudnud. Jõudsin metsa ja olin taas vaba mees. Mu ainsaks relvaks oli nüüd väike taskunuga. See metsatukk oli liiga väike, et ennast seal varjata,