Hinge saatus. Michael Newton

Hinge saatus - Michael Newton


Скачать книгу
hüpnoos, mis on esimese tunni jooksul üha süvenenud, vabastab kliendi tema keskkonnast. Klient on seisundis, kus ta saab detailselt vastata intensiivsele küsitlusele ja rääkida oma vaimuelust. Selleks kulub veel kaks tundi.

      Kliendid, kes on mentaalselt koju jõudnud, väljuvad transist, näol aukartus, mis on palju sügavam kui pärast eelmise elu regressiooni kogemist. Näiteks rääkis üks klient mulle: “Vaim on nii mitmekülgsete ja täiesti voolavate omadustega, et ma ei suuda seda adekvaatselt seletada.” Paljud endised kliendid kirjutavad mulle, kuidas surematuse nägemine on nende elu muutnud. Siin on katke ühest kirjast:

      Kui õppisin tundma oma tõelist olemust, kogesin kirjeldamatut rõõmu ja vabanemist. Hämmastav, et see teadmine oli minus olemas kogu aeg. Oma hinnanguvabade meistrite-õpetajate nägemine pani mind hõõguma. Äkki taipasin, et selles maises elus on tõeliselt tähtis vaid viis, kuidas me elame ja teistesse inimestesse suhtume. Meie elutingimused ei tähenda midagi võrreldes kaastundega ja teiste tunnustamisega. Nüüd tean, mitte ei taju, miks olen siin ja kuhu lähen pärast surma.

      Tutvustamaks selles raamatus oma avastusi, kasutan kuutkümmend seitset juhtumit ning arvukaid tsitaate. Iga kord enne avaliku loengu alustamist selgitan kuulajatele, et see, mida mul on öelda, on minu tõde vaimuelust. Tõe juurde viib palju teid. Minu tõed on tulnud suure tarkuse korjumisest hulgalt inimestelt, kes on paljude aastate jooksul klientidena minu elu rikastanud. Kui väidan midagi, mis ei sobi teie kujutluste, usu või isikliku filosoofiaga, võtke vastu vaid see, mis teile sobib, ülejäänu heitke kõrvale.

      2

      Surm, lein ja trööst

      Eitamine ja leppimine

      Armastatu kaotuse üleelamine on üks raskemaid katsumusi elus. On hästi teada, et leina läbielamise protsess hõlmab esialgset šokki, seejärel arusaamist koos eitamise, viha ja depressiooniga, millele järgneb viimaks mingi leppimine. Kõik need emotsionaalse tormi staadiumid on erineva pikkuse ja intensiivsusega, kestes mõnest kuust aastateni. Sellise inimese kaotus, kellega meil on tugevad sidemed olnud, võib kaasa tuua meeleheite, nii et meile tundub, nagu oleksime põhjatus augus, kust pole võimalik pääseda, kuna surm näib lõplikuna.

      Lääne ühiskonnas on usk surma lõplikkusse tervenemise takistuseks. Meie kultuur on dünaamiline, võimalus oma isiksus kaotada on siin mõeldamatu. Surma dünaamika armastavas perekonnas meenutab ühe staari kadumise tõttu edukat näidendit tabanud segadust. Kõrvalosatäitjad on paanikas ja nõuavad stsenaariumi ümbertegemist. See tohutu auk, mille lahkunu tekitas, mõjutab ülejäänud osaliste tulevikurolle. Siin on tegemist dihhotoomiaga, sest kui hinged viibivad vaimuilmas ja valmistuvad uueks eluks, siis naeravad nad oma järgmise maise suure näitemängu proovide üle. Nad teavad, et kõik rollid on ajutised.

      Meie kultuuris ei valmistuta elu ajal korralikult surmaks, sest see on miski, mida ei saa määrata ega muuta. Kui saame vanemaks, hakkab meid närima surmahirm. Ta on alati olemas, luurates varjude vahel, hoolimata meie uskumustest, mis meiega pärast surma toimub. Pidades loengusarju elust pärast surma, avastasin üllatusega, et paljud traditsiooniliste religioossete vaadetega inimesed näisid surma kartvat kõige rohkem.

      Enamiku jaoks meist tuleb hirm teadmatusest. Kui meil pole olnud kliinilise surma kogemust ja me pole läbi teinud ka eelmise elu regressiooni, kus meile meenub, mis tunne oli surra eelmises elus, on surm müsteerium. Kui peame seisma surmaga silmitsi, olgu siis osalejana või pealtvaatajana, võib see olla valus, kurb ja hirmutav. Terved ei taha sellest rääkida, sageli ka tõsiselt haiged mitte. Seega näeb meie kultuur surma kui midagi põlastusväärset.

      Kahekümnendal sajandil muutus avalik arvamus elust ja surmast suuresti. Sajandi esimestel kümnenditel oli enamik inimesi traditsioonilisel seisukohal, et neil on elada vaid üks elu. Kahekümnenda sajandi viimasel kolmandikul uskus umbes 40 % USA elanikest taassündi. Niisugune muutus suhtumises tegi inimestele, kes olid muutunud vaimsemaks ja hakanud eemalduma tõekspidamisest, et pärast elu nad unustatakse, surmaga leppimise kergemaks.

      Minu vaimuilma-töö olulisimaid aspekte on asjade nägemine lahkunud hinge seisukohast – mis tunne on surra ja kuidas hinged püüavad tulla tagasi mahajäänuid lohutama. Selles peatükis tahan selgitada, et see, mida sa tunned pärast mõnd kaotust sügaval sisimas, pole üksnes soovunelm. Inimene, keda sa armastasid, pole tegelikult lahkunud. Mõtle ka sellele, mida ma ütlesin viimases peatükis hinge kahesuse kohta. Osa sinu energiast jäi kehastudes maha vaimuilma. Kui sinu armastatu jõuab tagasi koju, oled sa seal juba ees, sinu mahajäänud energiaosa ootab teda juba. Sama energia on hoiul, et ühineda tagasipöörduva hingega. Üks olulisi avastusi minu töös oli teadasaamine, et sugulashinged pole kunagi üksteisest täielikult lahus.

      Järgnevad lõigud kirjeldavad teatud meetodeid, mida hinged kasutavad armastatud inimestega suhtlemiseks. Neid tehnikaid saab kasutada kohe pärast füüsilist surma ning need võivad olla väga tõhusad. Lahkuv hing on siiski elevil, et alustada koduteed, kuna Maa tihedus kurnab energiat. Surmas on hing äkki vaba. Ometi on hingel võime vajaduse korral meiega vaimuilmast regulaarselt ühendusse astuda.

      Vaikne mõtisklus ja meditatsioon suurendavad vastuvõtlikkust lahkunu suhtes ja viivad meie teadvuse kõrgenenud seisundisse. Teispoolsusest pole vaja oodata verbaalseid sõnumeid. Vabanemine tõkestavast eneses kahtlemisest ja meele avamine kellegi võimalikule kohalolekule aitavad leinast toibuda.

      Hinge ravitehnikad

      Minu esimese juhtumi puhul on tegemist arenenud hingega, kelle nimi on Tammano ja kes tahab saada õpilastele teejuhiks. Ta ütles mulle: “Olen kehastunud ja surnud Maal tuhandeid aastaid, aga alles viimastel sajanditel olen hakanud aru saama, kuidas muuta negatiivseid mõttemudeleid ja inimesi rahustada.” See juhtum algab meie seansi sellest punktist, kus Tammano kirjeldab ootamatule surmale järgnenud hetki ühes eelmises elus.

      1. juhtum

      H(hüpnoositu): Mu naine ei taju minu kohalolekut. Ma ei pääse praegu hästi tema juurde.

      Dr N: Miks?

      H: Liiga palju leina. See matab kõik. Alice on suures šokis selle pärast, et mind tapeti, ta on praegu liiga tuim, et minu energiat tajuda.

      Dr N: Tammano, kas see probleem on kordunud pärast mitmeid eelmisi elusid või on nii ainult Alice’i puhul?

      H: Vahetult pärast surma on inimesed, kes sind armastavad, väga erutunud või täiesti tardunud. Mõlemal juhul võib nende meel välja lülituda. Minu ülesanne on püüda meelt ja keha tasakaalustada.

      Dr N: Kus sinu hing praegusel hetkel on?

      H: Meie magamistoas lae all.

      Dr N: Mida sa tahad, et Alice teeks?

      H: Jätku nutmine ja keskendugu oma mõtetele. Ta ei usu, et ma võin veel elus olla, ja nii on kogu tema energiamuster kohutavas puntras. Selline pettumus. Ma olen päris tema juures ja ta ei märka seda!

      Dr N: Kas sa loobud nüüd ja lähed vaimuilma, kuna Alice’i meel on suletud?

      H: See oleks kergem tee minu, mitte tema jaoks. Ma hoolin temast liiga palju, et loobuda. Ma ei lahku enne, kui ta tajub vähemalt seda, et peale tema on toas veel keegi. See on minu esimene samm. Seejärel suudan ka rohkem teha.

      Dr N: Kui palju aega on sinu surmast möödas?

      H: Paar päeva. Matus on peetud ja ma püüan Alice’it lohutada.

      Dr N: Ma oletan, et sinu teejuht ootab, mil saab sind koju saata.

      H: (naerab) Ma teatasin oma teejuhile Eaanile, et ta peab natuke ootama … seda polnudki vaja. Ta teab kõike – just Eaan õpetaski mind!

      See juhtum on näide tavalistest kaebustest, mida äsja vabanenud hingedelt kuulen. Paljud pole nii vilunud ja otsusekindlad kui Tammano. Isegi need hinged, kes vaimuilma jõudmist kärsitult ootavad, ei lahku Maa astraaltasandilt enne, kui on midagi ette võtnud neid armastavate ja hingevalu tundvate


Скачать книгу