Hinge saatus. Michael Newton
kes hüpnoosiseisundis selgitavad, kuidas nad vaimolenditena kasutavad uneseisundit elavate inimesteni jõudmiseks. Vaimud valivad unenäostseene väga hoolikalt. Olen jõudnud järeldusele, et enamik unenägusid ei ole sügavad. Vaadates uuesti läbi erinevaid unenägemise kohta kirjutatud tekste, avastasin, et isegi paljud vastava ala spetsialistid usuvad, nagu oleks paljud öö jooksul nähtud unenäod lihtsalt segaselt absurdsed ja esile kutsutud meid päeva jooksul vallanud muljetest. Kui meel läbib une erinevaid tsükleid, lasevad närviimpulsid ajul lõdvestuda.
Jagan unenäod kolme rühma ning üks neist on majapidamise puhastamise seisund. Mõnikord kerkivad öösel pinnale hulkuvad päevased mõtted ja need pühitakse ajust välja kui sõnamulin. Me ei saa omistada neile mingit tähendust, sest seda pole. Teiselt poolt teame kõik, et unenägemisel on ka tähenduslik külg. Selle seisundi jagan ma kaheks – probleemide lahendamiseks ja vaimseks osaks, mida eristab teineteisest vaid peenike joon. On inimesi, keda on unenägudes hoiatatud mõne tulevikusündmuse eest. Unenäod võivad muuta meie teadvusseisundit.
Üks stressirikkamaid perioode elus on lein, kui haigus on meilt viinud armastatud inimese – meie arvates igaveseks. Ainus kergendus rõhuva leina ajal tuleb magades. Heidame ängistuses voodisse ja ärgates tunneme endiselt valu, kuid vahepeale jääb mõistatus. Mõni hommik võib meile tuua hea mõtte, mida alustuseks ette võtta, et kaotusega toime tulla. Probleemide lahendamine unenäos on mentaalse inkubatsiooni protsess, mis toimib, sest unenäopildid näitavad meile teed edasi. Kas need nägemused tulevad kuskilt mujalt või meist endast? Kui unenägu muutub vaimseks, on meid tõenäoliselt külastanud unenäopunujad, et olla meile meie emotsionaalses ahastuses toeks.
Vaimsetes unenägudes osalevad meie teejuhid, õpetajad ja sugulashinged, kes on meile sõnumitoojatena lahenduste leidmisel abiks. Me ei pea kedagi leinama, et sel moel abi saada. Vaimsete unenägude sigrimigris meenuvad meile ka kogemused teistes füüsilistes ja mentaalsetes maailmades, kaasa arvatud vaimuilm. Kui paljud on näinud unes, et suudavad lennata või ujuda hõlpsasti vee all? Koos mõne klientiga olen avastanud, et need müütilised mälestused sisaldavad informatsiooni eludest, mida on elatud mõistuslike lendavate või veeolenditena teistel planeetidel. Sageli annavad seda liiki unenäod meile metafoorse võtme, mis avab mõne ukse, et saaksime võrrelda oma eelmisi elusid praegusega. Meie surematu hing ei muutu kehasid vahetades kuigi palju, nii et need võrdlused ei olegi väga veidrad. Mõned meie suurimad ilmutused saabuvad katkendlikes unenägudes sündmustest, kohtadest ja käitumismudelitest, mis on pärit meie kogemustest enne oma praegusesse kehasse asumist.
Esimeses peatükis mainisin põgusalt vaimuilmas toimuvat ettevalmistuskursust, kus käime enne uude ellu astumist. Seda hinge ülesannet on käsitletud põhjalikult minu esimeses raamatus, kuid mainin seda ka siin, sest see kogemus on meie unenägude seisukohalt oluline. See kursus on ette nähtud tulevikus kohatavate inimeste ja toimuvate sündmuste äratundmiseks. Kui valmistume kehastumiseks, näitab õpetaja meile meie uue elulepingu tähtsamaid seiku. Selle õppetunni lahutamatuks osaks on kohtumine ja suhtlemine oma grupist ja ka teistest gruppidest pärit hingedega, kes jagavad meiega meie uut elu.
Mälestused sellest ettevalmistuskursusest võivad tungida meie unenägudesse, et süüdata lamp meeleheite pimeduses, eriti kui oleme kaotanud oma elus väga tähtsa sugulashinge. Jung ütles: “Unenägudes kehastuvad allasurutud soovid ja hirmud, kuid neis võivad avalduda ka vaieldamatud tõed, mis pole illusioonid ega metsikud fantaasiad.” Mõnikord esitatakse need tõed metafoorilise mosaiikmõistatusena ning nad avalduvad meie unenägudes arhetüüpsete kujunditena. Unenäo sümbolid on kultuuriliselt üldkasutatavad ja unenägude seletajad ei ole selle eelarvamuse suhtes immuunsed. Iga inimene peaks unenäo tähenduse väljaselgitamisel kasutama oma intuitsiooni.
Austraalia aborigeenid, kelle kultuur on rohkem kui kümme tuhat aastat pikk, usuvad, et uneaeg on objektiivse tegelikkuse mõttes reaalne. Unenägu tajutakse sageli sama reaalsena nagu mõnd ärkvelolekuaegset kogemust. Vaimuilmas viibiva hinge jaoks kestab alati olevik, olenemata sellest, kui kaua ta on füüsiliselt elust eemal olnud. Inimene, keda sa armastad, tahab, et sa teaksid, et tema reaalsuseks on olevik. Kuidas aitab armastav hing sind seda näha ja tunda su unenäos?
5. juhtum
Minu selle juhtumi klient on just surnud 1935. aastal New York City’s kopsupõletikku. Ta oli kolmekümnendate eluaastate algusesse jõudnud noor naine, kes kasvas üles väikeses Kesk-Lääne linnas ja tuli täisealiseks saades New Yorki. Sylvia tahtis lohutada oma üksikuks jäänud ema, sest tema surm oli ootamatu.
Dr N: Kas sa lähed kohe pärast surma vaimuilma?
H: Ei, ei lähe. Ma pean hüvasti jätma oma emaga, nii et tahan jääda mõneks ajaks Maa lähedusse, kuni ema sõnumit mõistab.
Dr N: Kas on veel keegi, keda sa tahaksid näha, enne kui ema juurde lähed?
H:(kõhkleb, seejärel lausub käheda häälega) Jah, mu vana sõber … tema nimi on Phil … ma lähen kõigepealt tema juurde …
Dr N: (leebelt) Ma mõistan. Kas sa armastasid Phili?
H: (paus) Jah, aga me ei olnud abielus … ma … tahan teda lihtsalt veelkord puudutada. Ma ei võta temaga tegelikult ühendust, sest ta magab sügavalt ega näe und. Ma ei saa kauaks jääda, sest tahan jõuda ema juurde enne, kui ta minu kohta uudiseid kuuleb.
Dr N: Ega sa Phili juures liialt ei kiirusta? Miks sa ei oota ära sobivat unenägu, et talle sõnum jätta?
H: (kindlalt) Phil pole aastaid minu ellu kuulunud. Andusin talle, kui olime mõlemad noored. Vaevalt ta üldse enam minu peale mõtleb … ja … noh … unenäos minu otsa sattuda … ta ei pruugi sõnumit kätte saada. Sellest on küllalt, kui ma jätan praegu ainult energeetilise jälje, sest vaimuilmas saame me taas kokku.
Dr N: Kas sa lähed pärast Phili juurest lahkumist oma ema juurde?
H: Jah, ma alustan tõsisemat mõtete abil suhtlemist, kui ta on veel ärkvel, kuid ma ei jõua kuhugi. Ta on nii kurb. Mu ema on ahastuses, et ta ei ole minu voodi kõrval.
Dr N: Milliseid meetodeid sa seni oled proovinud?
H: Ma suunan oma mõtteid oranžikaskollase valgusega nagu küünlaleek ja paigutan selle valguse tema pea ümber, saates talle armastavaid mõtteid. Sellest ei ole kasu. Ta ei taju, et olen tema juures. Ma lähen unenäkku.
Dr N: Hästi, Sylvia, räägi mulle sellest täpsemalt. Palun ütle kõigepealt, kas sa võtad ühe oma ema unenägudest või lood ise uue unenäo.
H: Ma ei oska veel kuigi hästi unenägusid luua. Mul on palju lihtsam võtta mõni tema unenägu, et sellesse siseneda, saavutada märksa loomulikum kontakt ning siis unenäos osaleda. Ma tahan, et ta teaks – see olen just mina selles unenäos.
Dr N: Tore, räägi nüüd mulle, kuidas sa seda teed.
H: Esimesed paar unenägu ei sobi. Üks on liiga segane ja absurdne. Teine on tükike varasemast elust, aga ilma minuta. Lõpuks on ta unenäos, kus kõnnib üksi põldudel minu maja lähedal. Selles unenäos ei ole ta kurb. Ma ei ole veel surnud.
Dr N: Miks see unenägu hea on, Sylvia, sind ju ei ole seal?
H: (naerab minu üle) Noh, kas sa siis ei kuulagi – ma lähen sujuvalt sellesse unenäkku.
Dr N: Kas sa suudad muuta unenäopilti, et sinna siseneda?
H: Loomulikult, ma astun unenäkku põllu teisest servast, sobitades oma energiamustrid ema mõtetega. Projitseerin enda kujutise sellisena, nagu ta mind viimati nägi. Tulen aeglaselt üle põllu, et ta saaks minu kohalolekuga harjuda. Lehvitan ja naeratan talle ning astun siis tema juurde. Me kallistame, seejärel saadan tema magavasse kehasse noorendavat energiat.
Dr N: Ja mida see sinu emale teeb?
H: See pilt on tõusnud minu ema kõrgemale teadvusetasandile. Ma tahan kindel olla,