Hinge saatus. Michael Newton

Hinge saatus - Michael Newton


Скачать книгу
demonstreeris rohkem vaimset kunstilisust.

      Ülekanne laste kaudu

      Kui hingel on raske jõuda leinava täiskasvanu meeleni, võib ta kasutada sõnumi edasiandjana last. Lapsed on vaimse sfääri suhtes vastuvõtlikumad, sest nad ei ole pidanud üleloomulikus kahtlema või sellele vastu astuma. Sageli kuulub sõnumi edasiandjaks valitud laps lahkunu perekonda. Sellest on abi hingel, kes püüab saada kontakti elava sugulasega, eriti kui see inimene kuulub samasse perre. Järgmine juhtum räägib mehest, kes suri neljakümne kahe aastasena oma aias südameatakki.

      7. juhtum

      Dr N: Mida sa teed, et lohutada oma naist, kui oled just surnud?

      H: Esiteks püüan Irene’i mähkida oma energiasse, kuid ma pole selles veel kuigi vilunud. (klient on II tasandil) Ma võin ühendust saada tema hingevaluga, kuid mitte miski, mida ma teen, ei toimi. Olen mures, sest ma ei taha hüvasti jätmata lahkuda.

      Dr N: Lõdvestu ja liigu aeglaselt edasi. Ma tahan, et sa selgitaksid mulle, kuidas sa selle probleemi lahendad.

      H: Ma saan õige pea aru, et suudan ilmselt Irene’i veidi lohutada, kui jõuan temani Sarah, meie kümneaastase tütre kaudu.

      Dr N: Miks sa arvad, et Sarah võib sinu suhtes vastuvõtlik olla?

      H: Minu ja mu tütre vahel on eriline side. Ka tema on minu lahkumise pärast väga kurb, kuid tema kurbus on suuresti segatud kohkumusega, sest see juhtus minuga nii ootamatult. Sarah ei mõista veel seda kõike. Sinna on kogunenud liiga palju naabreid, kes kõik püüavad minu naisele toeks olla. Keegi ei pööra tähelepanu Sarah’le, kes istub üksi meie magamistoas.

      Dr N: Kas sa näed selles oma võimalust?

      H: Jah, tegelikult Sarah tajub, et ma olen elus, ja ta on minu võngetele rohkem avatud, kui ma magamistuppa sisenen.

      Dr N: Hästi, mis sinu ja su tütre vahel edasi toimub?

      H: (ohkab sügavalt) Õnnestus! Sarah’l on käes ema sukavardad. Varraste kaudu saadan Sarah’ kätesse soojust ja ta tajub seda kohe. Seejärel kasutan ma vardaid hoolauana, et jõuda tema kuklasse ülemiste selgroolülideni ja mõjutada tema lõuga. (klient katkestab jutu ja hakkab naerma)

      Dr N: Mis sulle rõõmu valmistab?

      H: Sarah itsitab, sest ma kõditan tema lõuga, nagu tegin igal õhtul, kui ta magama heitis.

      Dr N: Ja mis sa nüüd edasi teed?

      H: Inimesed vajuvad laiali ja lahkuvad, sest minu keha on viidud tänavale ja tõstetud kiirabiautosse. Irene astub üksi magamistuppa, et ennast valmis seada, sest naaber lubas ta haiglasse sõidutada. Ta tahab näha, kuidas meie tütar ennast tunneb. Sarah vaatab minu naisele otsa ja ütleb: “Emme, sa ei pea minema, issi on siin minu juures – ma tean seda, sest ma tunnen, kuidas ta mind lõua alt kõditab!”

      Dr N: Mida su naine seepeale teeb?

      H: Irene’il on pisarad silmis, aga ta ei nuta nii valjusti kui enne, sest ta ei taha Sarah’t hirmutada. Ta kallistab meie tütart.

      Dr N: Kas Irene ei taha omaks võtta mõtet, mida ta peab Sarah’ fantaasia viljaks … et sa oled seal tema juures?

      H: Veel mitte, aga nüüd olen ma valmis Irene’iga kontakti võtma. Niipea kui ta võtab meie tütre ümbert kinni, täidan ma tühimiku nende vahel, kiirates energiat, mis voogab nende mõlema ümber. Ka Irene tajub mind, kuigi mitte nii tugevasti kui Sarah. Nad istuvad voodile ja hoiavad kinnisilmi teineteise ümbert kinni. Hetkeks oleme kõik kolmekesi koos.

      Dr N: Kas sa tunned, et oled teinud seda, mida sa sel päeval teha otsustasid?

      H: Jah, sellest piisab. Mul on aeg lahkuda, ma eemaldun neist ja hõljun majast välja. Tõusen kõrgemale ja taevas tõmbab mind enda poole. Peagi liigun ereda valguse suunas, kus kohtan oma teejuhti.

      Kontakt tuttavate olude kaudu

      Viimasest juhtumist võib jääda mulje, et kui lahkunud hing on armastatud inimestega kontakti saavutanud, läheb ta edasi vaimuilma ega võta enam vaevaks meie läheduses viibida. On inimesi, kes ei taju hinge kohalolekut kohe pärast surma, vaid alles hiljem. Elavad, kes on jõudnud oma leinas vastuvõtlikumasse staadiumi, leiavad lohutust teadmisest, et armastatud olendid valvavad neid ikka. Ometi on ka neid, kes ei märka midagi.

      Hinged ei jäta meid kergesti maha. Üks viis, kuidas hinged inimestega kontakti saavad, on mällu jäänud ümbritsevad olud. Niisugune kontakt on mõjus nende inimeste puhul, kelle meeled on suletud kõigile teistele vaimse suhtlemise meetoditele. Järgnev juhtum selgitab just seda meetodit. Minu klient, naine, kelle nimi viimases elus oli Nancy, suri ootamatult ajurabandusse, olles kolmkümmend kaheksa aastat Charles’iga abielus olnud. Tema mees oli eitamise ja vihastaadiumi vahele kinni jäänud ning hoidis oma emotsioone sedavõrd tagasi, et ei suutnud vastu võtta ei sõprade ega elukutselise nõustaja abi. Ta oli insener ja tema valdavalt analüütiline mõistus keeldus spirituaalsest lähenemisest kaotusele, pidades seda ebateaduslikuks.

      Nancy hing oli püüdnud mitu kuud pärast surma abikaasaga mitmel moel kontakti saada. Charles’i stoiline loomus oli ehitanud mehe ümber nii tugeva müüri, et too ei olnud naise surmast saadik õigupoolest tõeliselt nutnudki. Et seda takistust ületada, otsustas Nancy jõuda meheni haistmismeele kaudu, võttes ühendust mõlemale tuttavate olude abil. Hinged kasutavad ka meeleorganeid, et täiendada suhtlemist alateadvusega. Nancy otsustas Charles’iga kontakti saavutamiseks kasutada oma aeda, nimelt üht roosipõõsast.

      8. juhtum

      Dr N: Miks sa arvad, et Charles tajub aia kaudu sinu kohalolekut?

      H: Sest ta teab, et ma armastasin oma aeda. Tema jaoks olid minu taimed “võta-või-jäta” juhtum. Ta teadis, et ma nautisin aeda, kuid tema jaoks oli aiatöö lihtsalt raske füüsiline töö. Ausalt öeldes aitas ta mind aias väga vähe. Tal oli liiga palju tegemist oma masinate projekteerimisega.

      Dr N: Seega ei pannud ta sinu tööd aias üldse tähele?

      H: Ainult siis, kui ma tema tähelepanu millelegi juhtisin. Minu lemmikuks oli valge roosipõõsas eesukse juures; iga kord, kui ma sealt mõne oksa lõikasin, lehvitasin sellega Charles’i nina all, öeldes, et kui see magus lõhn talle mingit mõju ei avalda, siis pole tema hinges mingit romantikat. Me naersime sageli selle üle, sest Charles oli tegelikult väga õrn armastaja, kuigi see ei paistnud välja. Et seda teemat vältida, õrritas ta mind, lausudes pahuralt: “Need on valged roosid, mulle meeldivad punased.”

      Dr N: Kuidas sa siis viisid täide oma roosidega seotud plaani, andmaks Charles’ile teada, et oled elus ja tema juures?

      H: Minu roosipõõsas kuivas pärast mu surma ära, sest ei saanud enam tähelepanu. Tegelikult oli kogu mu aed väga halvas seisus, sest Charles ei suutnud sellega toime tulla. Ühel nädalalõpul kõndis ta tuimalt aias ringi ja astus rooside juurde, mis kuulusid meie naabritele. Ta tundis roosilõhna. Seda ma ootasingi ja liikusin kiiresti tema meelde. Ta mõtles minu peale ja vaatas mu kuivanud roosipõõsast.

      Dr N: Kas sa lõid tema meeles kujutise roosipõõsast?

      H: (ohkab) Ei, alguses poleks ta sellest aru saanud. Charles saab aru tööriistadest. Alustasin sellest, et panin ta kujutlema labidat ja kaevamist. Siis libisesime üle minu roosipõõsale ja linna aianduskauplusele, kust sellist kraami saab. Charles võttis autovõtmed.

      Dr N: Kas sa sundisid teda auto juurde minema ja aianduskauplusse sõitma?

      H: (naeratades) Selleks oli püsivust vaja, aga ma sain hakkama.

      Dr N: Mida sa seejärel tegid?

      H: Kaupluses


Скачать книгу