Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
punkt oli niisiis käes. Seejärel sammusin aeglaselt mööda aiateed edasi. See juhtus olema savine, aga niisugune pinnas säilitab jäljed eriti hästi ja selgesti. Teie pidasite seda kahtlemata ainult ärasõtkutud poriribaks, aga minu vilunud silmale oli igal jäljel sellel pinnal tähendus. Ei ole ühtki kriminalistika haru, mis oleks nii tähtis ja nii unarusse jäetud kui jälgede tundmise ja eraldamise oskus. Õnneks olen sellele alati suurt rõhku pannud ja pikaajalise praktikaga täieliku vilumuse omandanud. Nägin politseinike raskeid jälgi, kuid nägin ka kahe mehe rada, kes esimestena läbi aia olid läinud. Et nad enne teisi seal olid olnud, seda oli kerge kindlaks teha, sest kohati olid nende jäljed hilisemate tulijate poolt ära tallatud. Niimoodi kujunes teine lüli, millest nähtus, et öiseid külalisi oli olnud kaks – üks neist tähelepandavalt pikka kasvu, otsustades tema sammu pikkuse järgi, kuna teise mehe väike elegantne jälg viis arvamusele, et ta kandis peent, moodsat rõivastust.
Majja astumisel leidiski viimane järeldus kinnitust: heades saabastes mees lamas pikali maas. Niisiis oli pikk mees mõrva toime pannud, muidugi juhul, kui üldse oli tegemist mõrvaga. Surnul polnud ühtki haava, aga ta ärritatud näoilme ütles mulle, et ta oli oma saatust ette näinud. Kui inimene sureb südamerabandusse või mõnel muul äkilisel loomulikul põhjusel, siis ei avaldu ta näos kunagi ärritust. Surnu huuli nuusutades tundsin kergelt hapukat lõhna ja tulin järeldusele, et teda oli sunnitud mürki võtma. Ja et teda oli selleks sunnitud, seda otsustasin ta näol peegelduva vihkamise ja hirmu järgi. Sellele tulemusele jõudsin välistamismeetodi abil, sest ükski teine oletus poleks faktidega kokku läinud. Ärge arvake, et see mul väga ennekuulmatu idee oli. Kuritegevuse aastaraamatutes pole sunniviisiline mürgiandmine kaugeltki uus nähtus. Igale mürgispetsialistile meenuvad kohe Dolsky juhtum Odessas ja Leturier’ oma Montpellier’s.
Ja nüüd tuli tähtis küsimus – mõrva motiiv. Röövimine ei saanud eesmärgiks olla, sest midagi polnud võetud. Kas oli siis põhjus poliitiline või oli mängus keegi naine? See oli küsimus, mis mu ees seisis. Kaldusin esimeselt oletuselt teisele. Poliitilised salamõrvarid teevad oma töö kähku ja tänavad õnne, kui nad jälgi jätmata minema saavad. See mõrv, vastuoksa, oli toime pandud hästi läbikaalutult ja teo kordasaatja oli toas kõikjale oma jälgi jätnud, mis näitab, et ta hulk aega kohal oli olnud. See pidi olema isiklik ja mitte poliitiline ülekohus, mis niisugust kavakindlat kättemaksu nõudis. Kui seinalt avastati kirjutatud sõna, muutus mu arvamus üha kindlamaks. See oli liiga ilmne pettevõte. Sõrmuse leidmine aga otsustas küsimuse. Kahtlemata oli mõrvar seda kasutanud selleks, et meenutada oma ohvrile mõnd surnud või eemalviibivat naist. Just siis ma küsisingi Gregsonilt, kas ta oma telegrammis Clevelandi päris mingite eriliste faktide järele mister Drebberi varasemast elust. Mäletate, ta vastas eitavalt.
Seejarel asusin toa hoolikale uurimisele, mis kinnitas mu arvamust mõrvari kasvu suhtes ning lisas paar üksikasja – nimelt tema küünte pikkuse ja tritšinoopoli sigari. Olin ka juba jõudnud järeldusele, et veri toa põrandal oli voolanud ärrituse tagajärjel mõrvari ninast, sest võitluse jälgi ei olnud. Märkasin, et vererada ühtis tema jälgedega. Seda, et mõnel mehel ärritusega ninast verd jooksma hakkab, tuleb harva ette muidu, kui ta väga turske ega vererohke pole, ja niisiis arvasingi hea õnne peale, et roimar on tõenäoliselt tugev punase näoga mees. Sündmused tõestasid, et olin otsustanud õigesti.
Pärast majast lahkumist tegin seda, mis Gregson oli tegemata jätnud. Ma telegrafeerisin Clevelandi politseiülemale ja palusin teateid Enoch Drebberi abiellumisega seotud asjaolude kohta. Vastus oli lõplikult otsustav. Selles öeldi, et Drebber on juba seaduselt kaitset palunud kellegi vana võistleja eest, kelle nimi on Jefferson Hope, ja et seesama Hope on praegu Euroopas. Nüüd teadsin, et saladuse võti on mul peos ja jääb üle ainult mõrvar luku taha panna.
Olin juba otsusele jõudnud, et mees, kes Drebberiga koos majja oli läinud, polnud keegi muu kui troska kutsar. Jäljed teel näitasid, et hobune poleks niimoodi omapead edasi saanud minna, kui keegi tema järele oleks vaadanud. Kus mujal võis siis kutsar olla kui mitte majas! On ka mõttetu oletada, et ükski terve mõistusega inimene paneks ettekavatsetud mõrva toime nii-öelda otse kellegi kolmanda silma all, kes tema kindlasti reedaks. Ja kui lõpuks oletada, et üks mees soovis teist Londonis jälitada, missugust paremat abinõu võis ta kasutada kui voorimeheks hakata! Kõigi nende kaalutluste põhjal jõudsingi lõppjäreldusele, millele polnud ühtki vastuväidet, nimelt et Jefferson Hope’i tuli otsida pealinna sõiduvoorimeeste seast.
Kui ta voorimees oli olnud, siis polnud mingit põhjust arvata, et ta seda enam ei ole. Vastupidi, tema juba arvestaks asjaolu, et äkiline kohavahetus võiks talle tõenäoliselt tähelepanu tõmmata, ja vähemalt mõnda aega jätkaks ta oma ametikohustuste täitmist. Polnud ka alust oletada, et ta valenime all tegutseb. Miks peaks ta oma nime vahetama maal, kus keegi ta tõelist nime ei tea. Seepärast siis organiseerisin oma uulitsapoiste detektiivkorpuse ja lasksin sellel kõik Londoni voorimehekontorid läbi käia, kuni poisid nuhkisidki välja mehe, keda otsisin. Kui hästi see neil õnnestus ja kui kärmesti mina selle kohe ära kasutasin, on teil veel värskelt meeles. Stangersoni mõrv oli täiesti ootamatu sündmus, mida vaevalt ühelgi juhul oleks saanud takistada. Selle kaudu, nagu teate, sain oma valdusse pillid, mille olemasolu juba olin aimanud. Näete, kogu asi on loogiliste järgnevuste ahel ilma ühegi mõra või lüngata.”
„Suurepärane!” sõnasin. „Teie teened peaksid avalikku tunnustamist leidma. Te peaksite sellest juhtumist kirjutama. Kui teie seda ei tee, siis teen seda mina teie asemel.”
„Võite teha, mis teile meeldib, doktor,” vastas tema. „Näete, mis siin on,” jätkas ta mulle ajalehte ulatades. „Vaadake seda!”
See oli värske „Echo”, ja väike artikkel, millele Holmes osutas, oli pühendatud kõnealusele juhtumile.
Selles öeldi: Kellegi meesisiku Hope’i äkilise surma tõttu, keda kahtlustati mister Enoch Drebberi ja mister Joseph Stangersoni mõrvas, on avalikkusele kaduma läinud sensatsiooniline kohtuasi. Tõenäoliselt ei saa selle juhtumi üksikasjad nüüd kunagi teatavaks. Niipalju on meid autoriteetsest allikast siiski informeeritud, et roima ajendiks oli romantilistel põhjustel tekkinud ammune vaen, milles oma osa mängis nii armastus kui ka mormoonlus. Ilmneb, et mõlemad ohvrid kuulusid noores eas „viimsepäeva pühakute” kilda, ja samuti on hiljuti surnud vang Hope pärit Salt Lake Cityst. Kui sel juhtumil ka muud tähtsust ei ole, toob see vähemalt väga veenvalt esile meie kriminaalpolitsei tubliduse ja on ühtlasi õppetunniks kõigile välismaalastele, et neil on targem lahendada oma vaenuasjad kodus ja mitte kanda neid Briti pinnale. On avalik saladus, et roimari taibuka ning osava tabamise au kuulub tervenisti Scotland Yardi tuntud ametnikele mister Lestrade’ile ja mister Gregsonile. Nagu on selgunud, vahistati mees kellegi mister Sherlock Holmesi korteris. Viimane on ka ise asjaarmastaja detektiivina mõnesugust talenti ilmutanud ja võib loota, et ta niisuguste õpetajate käe all neile aja jooksul osavuses teataval määral järele jõuab. Loodetavasti antakse kahele politseiametnikule tunnustuseks nende teenete eest mingisugune autasu.
„Kas ma ei öelnud teile seda, kui me alustasime,” sõnas Sherlock Holmes naerdes. „See on siis tulemus, mille saavutas meie etüüd punases –, muretseda neile autasu!”
„Ei sest ole midagi,” vastasin. „Mul on päevikus kõik faktid kirja pandud ja avalikkus saab need teada. Vahepeal peate rahulduma teadmisega oma edust – nagu kord üks Rooma ihnur:
„Populus me sibilat, at mihi plaudo
Ipse domi simul ac nummos contemplor in arca.”” 32
NELJA MÄRK
Järeldamisoskus
„Mu vaim mässab tardumuse vastu, Watson,” ütles Sherlock Holmes, pannes sõrmeotsad vastamisi ning toetades küünarnukid tooli käetugedele nagu inimene, kes vestlust naudib. „Andke mulle probleeme, andke mulle tööd, andke mulle kõige segasem salakiri, kõige keerulisem analüüs, ja ma olen oma sõiduvees. Ma põlgan olesklemise töntsi rutiini. Ihkan vaimset erutust. Seepärast valisingi endale nii iseäraliku elukutse või pigemini lõin selle, sest olen sel alal ainus kogu maailmas.”
„Ainus
„Rahvas vilistab mu välja, ise aga samal ajal kodus vaatlen münte laekas ja aplodeerin endale.” – Rooma komöödiakirjaniku Plautuse (u. 254–184 eKr) teosest „Aulularia” („Potikomöödia”).