Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
juhtum,” tähendas Holmes.
„Kõige kummalisemat osa sellest pole ma teile veel rääkinud. Umbes kuus aastat tagasi, täpsemalt neljandal mail 1882, ilmus „Times’is” kuulutus, kus paluti miss Mary Morstanil teatada oma aadress ja öeldi, et selle teadaandmine tulevat kasuks talle endale. Nime ega aadressi polnud kuulutaja lisanud. Olin tollal just missis Cecil Forresteri juurde kasvatajannaks läinud. Tema soovitusel avaldasin kuulutuste veerul oma aadressi. Samal päeval toodi mulle postiga väike pappkarbike, mille seest leidsin väga suure ja sädeleva pärli. Mingit kirja karbis ei olnud. Sellest peale on iga aasta samal kuupäeval tulnud täpselt samasugune karbike samasuguse pärliga, ent ei mingit seletust saatja kohta. Ekspert väidab, et need on väga haruldased ja kallid pärlid. Võite ise veenduda, et nad on tõesti väga ilusad.
Nende sõnadega avas ta lameda karbikese ja näitas kuut kõige toredamat pärlit, mida ma eales olin näinud.
„Teie lugu on äärmiselt huvitav,” lausus Holmes. „On teiega ehk veel midagi juhtunud?”
„Jah, on küll, pealegi alles täna. Sellepärast ma teie juurde tulingi. Sain täna hommikul selle kirja. Võib-olla loeksite ise.”
„Tänan,” ütles Holmes. „Ümbrik ka, palun. Postitempel – London, edelarajoon. Kuupäev – seitsmes september. Hm! Mehe pöidlajälg nurgal – arvatavasti kirjakandja oma. Parima kvaliteediga paber. Ümbrikkude hind kuus penni pakk. Kirjutusmaterjali suhtes nõudlik inimene. Aadress puudub. „Tulge täna õhtul kell seitse „Lyceumi” teatri ette, vasakult kolmanda samba juurde. Kui te mind ei usalda, võtke paar sõpra ühes. Teile on ülekohut tehtud ja õigus tuleb jalule seada. Ärge tooge kaasa politseid. Kui toote, on kõik asjata. Teie tundmatu sõber.” Noh, on vast kenake pähkel! Mida te kavatsete teha, miss Morstan?”
„Just seda tahangi teilt küsida.”
„Siis vastan teile, et läheme kindlasti – teie ja mina ja… muidugi doktor Watson on just sobiv mees. Kirja saatja ütleb, et kaks sõpra. Me oleme doktor Watsoniga varemgi koos töötanud.”
„Aga kas ta ise tahab tulla?” päris neiu, hääles kõlamas palve.
„Oleksin uhke ja rõõmus,” soostusin innukalt, „kui saaksin teile kuidagi abiks olla.”
„Olete mõlemad väga lahked,” sõnas miss Morstan. „Olen elanud õige üksildast elu ja mul pole sõpru, kelle poole oleksin võinud pöörduda. Eks vist piisab, kui jõuan siia kella kuueks?”
„Hiljemaks jääda küll ei tohi,” lausus Holmes. „Ah jaa, üks küsimus siiski veel. Kas see käekiri on sama mis pärlikarpide aadressidel?”
„Siin nad mul on,” vastas neiu ja otsis välja pool tosinat sedelikest.
Olete teie vast eeskujulik klient! Intuitsioon on teil laitmatu. Vaatame siis järele.” Holmes laotas lehekesed lauale ning ta pilk hüppas kiiresti ühelt teisele. „Käekiri on moonutatud, välja arvatud kirjas,” teatas ta peagi, „kuid autori suhtes pole kahtlust. Vaadake, kuidas iseloomulik kreekapärane e esile tükib, ja silmitsege s-i konksu sõnade lõpul. Kahtlemata on need kirjutanud üks ja sama isik. Ma ei taha küll sisendada tühje lootusi, miss Morstan, aga vahest sarnaneb see käekiri teie isa omaga?”
„Ei, hoopiski mitte.”
„Seda ma arvasin. Ootame teid siis kell kuus. Palun las need paberid jäävad siia. Uuriksin neid pisut vahepeal. Kell on praegu alles pool neli. Niisiis, au revoir!”
„Au revoir, ”sõnas meie külaline, ja heitnud meile mõlemale lahke, särava pilgu, peitis oma pärlikarbikese jälle kleidi väljalõikesse ning ruttas minema.
Seisin akna all ja vaatasin, kuidas ta kärmesti piki tänavat eemale kõndis, kuni hall turban ja valge suleke paistsid tumedast rahvamassist ainult tillukese täpina.
„Milline veetlev naine!” hüüatasin oma kaaslase poole pöördudes.
Holmes oli uuesti piibu süüdanud ja nõjatus langetatud silmi toolikorjule. „Tõesti või?” lausus ta loiult. „Ei pannud nagu tähele.”
„Olete tõepoolest ainult automaat, arvutusmasin!” hüüdsin. „Ajuti on teis midagi lausa ebainimlikku.”
Holmes naeratas leebelt.
„On ülimalt tähtis, et meie arvamust ei mõjutaks isiku välised omadused. Mulle on klient lihtsalt ühikuks, teguriks mingis probleemis. Tundmusi erutavad omadused on selge arutluse vaenlased. Uskuge mind, kõige veetlevam naine, keda ma kunagi olen kohanud, poodi selle eest, et ta oli mürgitanud kolm väikest last, selleks et nende kindlustussummat kätte saada, ja kõige eemaletõukavam mees minu tuttavate hulgas on helde heategija, kes on kulutanud ligemale veerand miljonit Londoni vaeste aitamiseks.”
„Kuid praegusel juhul…”
„Ma ei tee kunagi erandeid. Erand tühistab reegli. On teil kunagi olnud võimalust käekirja järgi iseloomu uurida? Mis te selle mehe pookstavitest arvate?”
„Käekiri on loetav ja korrapärane,” vastasin. „Asjalik, küllaltki tugeva iseloomuga inimene.”
Holmes raputas pead.
„Vaadake ta pikki tähti,” lausus ta. „Need ulatuvad vaevalt üldisest kirjareast kõrgemale. Tema d ja a peaaegu ei erinegi, samuti l ja e. Kindla iseloomuga inimesed teevad siin alati selget vahet, ükskõik kui raskesti loetav nende käekiri muidu ka poleks. Tolle mehe k-dest paistab kõhklust ning suurte tähtede järgi võib oletada enesest lugupidamist. Lähen nüüd välja. Pean veel mõnda asja järele uurima. Soovitan teile seniks seda raamatut – kõige silmapaistvamat teost, mis iial on kirjutatud. See on Winwood Reade’i „Inimese martüürium”. Tunni aja pärast olen tagasi.”
Istusin, raamat käes, akna all, ent mu mõtted olid kirjaniku lennukatest mõlgutustest kaugel. Nad tegelesid meie äsjase külalisega – ta naeratusega, ta madala kõlava häälega, kummalise mõistatusega, mis tema elu varjutas. Kui ta oma isa kadumise ajal oli seitsmeteistkümnene, pidi ta nüüd olema kakskümmend seitse – meeldiv iga, mil nooruse liigne eneseteadlikkus on kadunud ning kogemused veidi kainestanud. Nii ma istusin ja mõtisklesin, kuni mu mõtted muutusid nii ohtlikuks, et ruttasin kirjutuslaua taha ja süüvisin raevukalt viimasesse patoloogia-alasesse traktaati. Kes olin mina, viletsa jala ja veel viletsama pangaarvega sõjaväearst, et julgesin mõelda niisugustele asjadele! See neiu oli ühik, tegur, muud ei midagi. Kui mu tulevik pidi olema tume, siis oli kindlasti parem sellele näkku vaadata nagu mees ja mitte püüda seda helgemaks muuta tühipalja kujutluse virvatulukeste abil.
Lahendust otsimas
Kell oli pool kuus, kui Holmes tagasi tuli. Ta oli rõõmus, elav ja suurepärases tujus – meeleolu, mis tema puhul kergesti kõige mustema masendusega vaheldus.
„Pole ses loos eriti mõistatuslikku midagi,” sõnas ta, võttes tassi teed, mille talle valasin. „Faktid näivad viitavat ainult ühele lahendusele.”
„Kuidas! Teil on juba lahendus käes?”
„Noh, seda oleks liiga palju öelda. Avastasin lihtsalt ühe paljuütleva tõsiasja, see on kõik. Kuid fakt on tõesti väga paljuütlev. Puuduvad veel ainult detailid. Sain nimelt „Times’i” vanu aastakäike lehitsedes teada, et Ülem-Norwoodis elanud major Sholto, kes teenis varem Bombay kolmekümne neljandas jalaväerügemendis, suri 28. aprillil 1882. aastal.”
„Võib-olla olen ma väga nürimeelne, Holmes, aga mina küll ei taipa, millele see vihjab.”
„Ei taipa? Te üllatate mind. Arutlege siis asja nõndamoodi. Kapten Morstan jääb kadunuks. Ainus isik Londonis, kelle poole ta võis minna, on major Sholto. Major Sholto väidab, et ta polevat kuulnudki kapten Morstani Londonis viibimisest. Neli aastat hiljem Sholto sureb. Nädal aega pärast tema surma saab kapten Morstani tütar väärtusliku kingituse, see kordub aastast aastasse ja nüüd tuleb tagatipuks kiri, milles öeldakse, et talle olevat ülekohut tehtud. Missugust muud ülekohut selle all veel mõeldakse kui mitte ta isa kõrvaldamist? Ja miks hakkab kohe pärast Sholto surma