Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
jalga. Liitnud aga kokku kõikide korruste kõrgused ja võtnud sealjuures arvesse lagede-põrandate vaheruumid – ta laskis need läbi puurida –, ei saanud ta kokku kuidagi rohkem kui seitsekümmend jalga. Neli jalga jäi puudu. Need võisid olla ainult katuse all. Seepärast tagus Bartholomew kõige kõrgemal asuva toa lakke augu ja sattus kinnimüüritud katusekambrile, mille olemasolust kellelgi aimu polnud. Keset ruumi seisiski seal kahel aampalgil aardekast.
Ta laskis selle läbi augu alla ja nüüd on ta meil käes. Bartholomew hindab ehete väärtust vähemalt poolele miljonile naelsterlingile.”
Kuulnud teda mainivat säherdust hiigelsummat, vaatasime üksteisele pärani silmi otsa. Kui me suudame miss Morstani õigused jalule seada, saab vaesest kasvatajannast rikkaim pärija kogu Inglismaal. Ustav sõber oleks pidanud sellist uudist kuuldes kindlasti rõõmu tundma, ometi pean oma häbiks tunnistama, et ma ei suutnud oma isekust maha suruda ja mu süda muutus tinaraskeks. Kogelesin pominal mõned õnnitlussõnad ja istusin rõhutult, langetatud päi, kurt meie uue tuttava sõnadetulvale. Too oli ilmselt parandamatu hüpohondrik: kuulsin nagu läbi une, kuidas ta laskis valinguna tulla lõpmatul hulgal igasuguseid sümptoome ning palus tungivalt seletust arvututelt nurgatohtritelt saadud imerohtude koostise mõju kohta – mõnda neist kandis ta nahkse karbikesega taskus kaasas. Loodan, et ta ei pidanud meeles ühtki vastust, mis ma talle tol õhtul andsin. Holmes väidab, et ta olevat kuulnud mind selgitavat, kui ohtlik on võtta kastoorõli rohkem kui kaks tilka, strühniini olevat ma aga soovitanud kasutada rahustina suurtes annustes. Kuidas see siis ka ei olnud, igatahes tundsin kindlasti kergendust, kui tõld äkitselt järsu nõksatusega peatus ja kutsar pukist alla ust avama hüppas.
„See ongi Pondicherry Lodge, miss Morstan,” seletas Thaddeus Sholto neiule kätt ulatades ja teda tõllast välja aidates.
Pondicherry Lodge’i tragöödia
Kell oli üksteist saamas, kui me oma õhtuste seikluste viimasesse tegevuspaika jõudsime. Olime suurlinna niiske udu selja taha jätnud ja ilm oli päris kena. Läänest puhus soe tuul ning üle taeva ujusid aeglaselt rasked pilverünkad, mille lõhedest vahetevahel piilus poolkuu. Oli küllalt valge, et jalge ette näha, kuid Thaddeus Sholto võttis siiski tõllalt ühe külglaterna, et meie teed paremini valgustada.
Pondicherry Lodge’i krunti piiras ümberringi väga kõrge kivimüür, mille hari oli üle puistatud klaasimurruga. Ainsaks sissepääsuks oli kitsas raudriiskadega uks. Sellele koputas meie juht kuidagi eriliselt, nagu kirjakandja: kopp-kopp.
„Kes seal on?” hüüdis seestpoolt räme hääl.
„Mina olen, McMurdo. Minu koputamist peaksite selle aja peale juba ometi tundma!”
Kostis torisemist ja võtmete kõlinat-raginat. Uks pöördus raskelt lahti ning ukseavas seisis väike jässakas mees. Laterna kollakas valgus langes ta uurivalt ettesirutatud näole ja umbusklikult pilgutlevatele silmadele.
„Ah see olete teie, mister Thaddeus. Aga kes need teised on? Nende sisselaskmiseks pole mul peremehelt korraldust.”
„Ei ole korraldust? McMurdo, te päris üllatate mind! Rääkisin ju eile õhtul vennale, et toon paar sõpra kaasa.”
„Ta pole terve tänase päeva jalgagi toast välja tõstnud ega mulle mingit korraldust teinud. Teate väga hästi, et ma pean peremehe käskudest kinni pidama. Teid võin ma sisse lasta, teie sõbrad aga peavad jääma sinna, kus nad on.”
Niisugust takistust ei olnud me ette näinud. Thaddeus Sholto vaatas hämmeldunult ja abitult ringi.
„See pole teist sugugi kena, McMurdo!” ütles ta. „Teile on ju küllalt, kui mina nende eest vastutan. Pealegi on meil kaasas noor daam. Tema ei saa ometi niisugusel kellaajal tänaval oodata.”
„Väga kahju, mister Thaddeus,” vastas uksehoidja järeleandmatult. „Need inimesed võivad olla küll teie sõbrad, aga ometi mitte peremehe sõbrad. Tema maksab mulle mu kohustuste täitmise eest hästi ja ma täidan neid ka hoolega. Nendest teie sõpradest ei tunne ma kedagi.”
„Mis te nüüd, McMurdo, tunnete ikka!” hüüdis Sherlock Holmes sõbralikult. „Ei usu, et olete mu juba unustanud. Kas te ei mäleta asjaarmastajat, kes neli aastat tagasi teie tuluõhtul Alisoni juures teiega poksis ja kolm raundi vastu pidas?”
„Ega ometi mister Sherlock Holmes!” müristas poksija. „Jumalatõsi! Kuidas ma teid ära ei tundnud! Kui te selle asemel, et niimoodi sõna lausumata paigal seista, oleksite hoopis ligi astunud ja mulle oma kuulsa lõuahaagi virutanud, oleksin kohe teadnud, et see teie olete. Oh teid küll, olete ka nende killast, kes oma anded maha magavad, tõsijutt! Kui te oleksite poksiga tegelema hakanud, oleksite veel kaugele jõudnud.”
„Näete, Watson, kui ma kõige muuga rappa lähen, on mul ühele ametile ikka veel tee lahti,” sõnas Holmes naerdes. „Olen kindel, et meie sõber meid nüüd enam välja külma kätte ei jäta.”
„Astuge aga sisse, sir, astuge aga sisse – nii teie ise kui ka teie sõbrad,” kutsus uksehoidja. „Andke andeks, mister Thaddeus, aga eeskirjad on väga valjud. Pidin enne kindlaks tegema, kes need teie kaaslased on.”
Seespool viis kruusane rada läbi metsistunud krundi suure neljakandilise majamüraka juurde, mis oli üleni varjus, välja arvatud üks nurk ja ärkliaken, kust kuukiir nõrgalt vastu helkis. Hoone tohutu suurus koos seal valitseva sünge vaikusega tegi südame alt kõhedaks. Isegi Thaddeus Sholto näis end ebamugavalt tundvat ning latern ta käes võnkus ja võbises.
„Mitte ei taipa,” sõnas ta. „Siin peab mingi arusaamatus olema. Ütlesin Bartholomew’le selge sõnaga, et me tuleme, aga ometi ei näe ma tema aknas tuld. Ma ei oska seda kuidagi seletada.”
„Kas ta laseb oma maja alati nii hoolsasti valvata?” päris Holmes.
„Jah, ta on isa kombed üle võtnud. Teate, ta oli isa lemmik, ja vahel ma mõtlen, et isa rääkis talle ehk rohkem kui minule. See seal üleval, kuhu kuu paistab, on Bartholomew’ aken. Klaas päris särab valguse käes, aga mulle tundub, et tuba ise on pime.”
„Tuba on tõepoolest pime,” nõustus Holmes. „Aga ma näen tuld vilkumas tollest väikesest aknast ukse kõrval.”
„Ah sealt – see on majapidajanna tuba. Seal elab vana missis Bernstone. Tema võib meile öelda, kuidas lood on. Ehk ei pane te pahaks, kui ma teid paariks minutiks siia ootama jätan, sest kui me kõik korraga sisse läheme ja talle pole meie tulekust sõnagi räägitud, võime ta ära ehmatada. Aga mis see siis on? Tsst!”
Ta tõstis laterna kõrgemale ning ta käsi värises nii, et valgusringid meie ümber võbisema ja vilkuma hakkasid. Miss Morstan haaras mul randmest ja me seisime peksleva südamega ning teritasime kõrvu. Läbi öövaikuse kostis suurest pimedast majast kõige kurvem ja haletsusväärsem hääl – hirmunud naise südantlõhestav nuuksumine.
„See on missis Bernstone,” sõnas Sholto. „Tema on majas ainuke naine. Oodake siin. Olen kohe tagasi.”
Ta ruttas ukse juurde ja koputas oma erilisel viisil. Nägime, kuidas pikakasvuline naine talle ukse avas ja juba ainult külalist nähes ennast heast meelest õõtsutama hakkas.
„Oo, mister Thaddeus! Oi, sir, küll ma olen rõõmus, et te tulite! Mul on nii hea meel, et te tulite, mister Thaddeus!”
Kuulsime majapidajanna rõõmuavaldusi, kuni uks sulgus ja ta sõnad ühetooniliseks summutatud pominaks muutusid.
Meie juht oli laterna meile jätnud. Holmes pööras seda pikkamööda ja silmitses hoolega maja ning igal pool vedelevaid risuhunnikuid. Miss Morstan ja mina seisime lähestikku ja neiu käsi oli mu peos. Imeline ja seletamatu asi see armastus: siin me seisime kahekesi, kes me enne seda päeva polnud teineteist kunagi varem näinud, kes me polnud vahetanud ühtegi õrna pilku ega sõna, ja ometi otsisid meie käed sel raskel viivul vaistlikult teineteist. Veel siiani imestan selle üle, tol hetkel aga tundus tema poole pöördumine täiesti loomulikuna, ja nagu tema mulle sageli on kõnelnud, olevat temagi vaist juhtinud teda minult lohutust ja kaitset otsima. Nii me seisime seal käsikäes just nagu kaks last, ja hoolimata kõigest süngusest, mis