Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
on põhjus sama,” arvas Holmes. „Need on varanduseotsijate jäljed. Ärge unustage, et nad otsisid seda kuus aastat. Mis seal’s imestada, kui kogu krunt näeb välja nagu kruusaauk.”
Samal hetkel paiskus uks lahti ja Thaddeus Sholto tormas välja, käed õieli ja silmad hirmu täis.
„Bartholomew’ga on midagi juhtunud!” hüüdis ta. „Ma kardan! Mu närvid ei pea vastu.”
Tõepoolest, ta peaaegu töinas hirmust ja ta lõtv tõmblev nägu, mis piilus karakullkrae varjust, oli abitu ja paluv nagu heitunud lapsel.
„Lähme sisse,” lausus Holmes oma tavalise reipa otsustavusega.
„Jah, tulge,” palus Thaddeus Sholto. „Tunnen, et ma pole ise võimeline midagi korraldama.”
Järgnesime kõik talle majapidajanna tuppa, mis asus koridorist vasakul. Vana naine kõndis hirmunud näoga ning närviliselt oma riideid näppides mööda tuba edasi-tagasi. Miss Morstani ilmumine näis talle mõjuvat rahustavalt.
„Jumal õnnistagu teie rahulikku näokest!” hüüdis ta hüsteeriliselt nuuksudes. „Oh, kui hea on teid vaadata! Küll on mind täna rängasti proovile pandud!”
Meie õrn kaaslane patsutas tema kõhna, tööst karedat kätt ja ütles paar naiselikult lahket lohutussõna, mis tõid teise kahvatusse näkku jume tagasi.
„Peremees on enese luku taha pannud ja ei vasta mulle,” seletas ta. „Ootasin tema kutsumist kogu päeva – armastab teine ju sageli üksinda olla –, aga umbes tund aega tagasi hakkasin kartma, et midagi on ehk pahasti, läksin üles ja piilusin läbi lukuaugu. Peate üles minema, mister Thaddeus, peate üles minema ja ise vaatama! Olen mister Bartholomew Sholtot kümme pikka aastat näinud nii rõõmsana kui ka kurvana, aga säärast näoilmet ei ole ma tal veel kunagi märganud.”
Sherlock Holmes võttis lambi ja näitas teed, sest Thaddeus Sholtol lõgisesid hambad suus. Mehikesel olid hirmuärevusest põlved nii nõrgad, et pidin teda trepist ülesminekul toetama. Üles minnes kahmas Holmes kahel korral luubi taskust ja uuris hoolikalt märke, mis näisid mulle lihtsalt vormitute tolmulaikudena kookosniinest trepivaibal. Lampi madalal hoides astus ta pikkamööda astmelt astmele ning heitis teravaid pilke paremale ja vasakule. Miss Morstan oli koos hirmunud majapidajannaga maha jäänud.
Kolmas trepijärk lõppes pika sirge koridori otsas, mille parempoolset seina kattis suur india gobelään, vasakus aga oli kolm ust. Holmes liikus koridori mööda edasi ikka niisama aeglaselt ja kavakindlalt, meie tihedalt tema kannul, pikad mustad varjud järel. Kolmas uks oli see, mis meid huvitas. Holmes koputas, ning saamata vastust, püüdis lingile vajutades ust jõuga avada. Uks oli aga seestpoolt lukku pandud, ja lukukeel, nagu me lampi uksepilule lähendades nägime, oli õige lai ja tugev. Võti oli küll ees, kuid lukuauk polnud täiesti kaetud. Sherlock Holmes kummardus lukuaugu juurde, ajas enese aga otsekohe jälle sirgu, ahhetades ehmunult.
„Seal on küll kurat lahti, Watson,” ütles ta mulle nii erutatuna, nagu ma teda veel kunagi polnud näinud. „Mida teie sellest arvate?”
Kummardusin lukuaugu juurde ja põrkasin kohkunult tagasi. Aknast paistis sisse kuu ja toas kumendas hämune valgus. Otse minu poole vaatas nagu õhku riputatult – allapoole kuuvalgus ei ulatunud – täpselt meie kaaslase Thaddeuse nägu. Seesama kõrge otsmiku ja läikiva kiiruga pea, mida ümbritses samasugune punane juukseharjas, nägu niisama veretu. Ent see nägu naeratas kohutavat, tardunud ja ebaloomulikku naeratust, mis selles vaikses kuust valgustatud ruumis riivas närve valusamini kui mis tahes grimass. Nägu sarnanes nii väga meie uue sõbra omaga, et ma pöördusin vaatama, kas ta ikka on veel meie hulgas. Siis tuli mulle meelde, et nad pidid ju vennaga kaksikud olema.
„Kohutav!” ütlesin Holmesile. „Mida nüüd teha?”
„Uks tuleb maha murda,” vastas Holmes ja hüppas kogu jõuga vastu ust.
Lukk kriuksatas ja kägises, aga järele ei andnud. Tõukasime veel korra kahekesi koos – seekord tuli lukk äkilise raksatusega eest ja me olimegi Bartholomew Sholto kambris.
See paistis olevat sisustatud keemialaboratooriumina. Vastasseinas riiulil olid kahte ritta seatud klaaskorkidega pudelid ning laual seisid läbisegi Bunseni põletid, katseklaasid ja retordid. Nurkades asusid punutud korvides suured, tugevast klaasist happepudelid. Üks neist näis lekkivat või oli siis katki läinud, sest põrandale oli valgunud terve oja tumedat vedelikku ja õhk oli paks erilisest teravast, just nagu tõrvahaisust. Toa ühes otsas keset krohvitükke ja lubjaseid peerge seisis treppredel. Selle kohal laes oli avaus, küllalt suur, et inimene sealt läbi mahuks. Trepi kõrval põrandal lebas hunnikusse visatud köis.
Laua juures puust tugitoolis istus kägarasse vajunult maja peremees, pea langenud vasakule õlale, õudne, seletamatu naeratus näol. Ta oli kange ja külm ning oli kindlasti surnud juba hulga aja eest. Mulle näis, nagu poleks mitte ainult ta näolihased, vaid ka kõik kehaliikmed kõige fantastilisemal viisil moonutatud ja kõverasse väänatud. Tema käe juures laual lebas kummaline instrument – pruun, kõvast puidust kepike, millele oli sidumisnööriga otsa kinnitatud kivist pea nagu vasaral. Selle kõrval oli plokist rebitud paberileht paari kriipseldatud sõnaga. Holmes heitis pilgu paberile ja ulatas selle siis mulle.
„Näete!” sõnas ta tähendusrikkalt kulme kergitades.
Laterna valgusel lugesin ma väriseva südamega: „Nelja märk.”
„Jumala eest, mida see kõik tähendab?” pärisin.
„Mõrva tähendab,” vastas Holmes surnud mehe kohale kummardudes. „Ahaa! Seda ma arvasin. Vaadake!”
Ta osutas mingile pikale tumedale okkale surnu kõrva kohal peanahas.
„Paistab nagu okas olevat,” leidsin mina.
„Ja ongi okas. Võite selle välja tõmmata, aga olge ettevaatlik – see on mürgine.”
Võtsin okkast pöidla ja nimetissõrmega kinni. Okas tuli nii kergesti välja, et ei jätnud nahale peaaegu märkigi. Ainult tilluke veretäpike näitas, kus torkeauk oli olnud.
„Mulle on see kõik lahendamatu mõistatus, mis läheb järjest segasemaks,” kurtsin.
„Vastuoksa,” väitis Holmes, „asi saab ju iga hetkega selgemaks. Puudub veel ainult paar lüli, ja kogu lugu on täielikult seostatud.”
Pärast kambrisse astumist olime oma kaaslase peaaegu unustanud. Väike mees seisis nagu hirmu kehastus ikka veel uksel, murdis käsi ja ägas endamisi. Äkki tõi ta kuuldavale terava kaebliku karjatuse.
„Aare on läinud!” hüüdis ta. „Nad on aarde minema viinud! Seal on auk, kust me kasti alla lasksime. Mina aitasin tal seda teha. Mina olin viimane, kes teda nägi. Minust jäi ta eile õhtul siia ja ma kuulsin trepist alla minnes, kuidas ta ukse lukku keeras.”
„Mis kellaajal see oli?”
„Kell oli kümme. Ja nüüd on ta surnud ja politsei kutsutakse kohale ja hakatakse kahtlustama, et minu käsi oli mängus. Oh jaa, kindlasti hakatakse. Aga teie ei arva seda, ega ju, härrased? Kindlasti ei arva te, et mina seda tegin! On siis mõeldav, et ma oleksin teid siia toonud, kui ma seda oleksin teinud? Oh heldus, oh heldus, ma lähen küll hulluks!”
Ta vehkis kätega ja trampis jalgadega nagu raevukrampides.
„Teil pole põhjust midagi karta, mister Sholto,” lausus Holmes lahkesti ja pani käe talle õlale. „Võtke mu nõu kuulda, sõitke ise jaoskonda ja teatage asjast politseile. Öelge, et olete valmis neid igati abistama. Ootame siin, kuni te tagasi tulete.”
Väike mees kuuletus pooljuhmilt ning oli kuulda, kuidas ta mööda pimedat treppi alla komberdas.
Sherlock Holmes seletab märke
„Nii, Watson,” ütles Holmes käsi hõõrudes, „meie käsutuses on pool tundi. Kasutagem seda siis hästi. Nagu ma teile juba ütlesin, on mul lugu peaaegu täielikult selge, aga me ei tohi lasta ennast liigsest eneseusaldusest eksiteele viia. Kuigi juhtum paistab olevat lihtne, võib selle taga veel midagi palju keerukamat peituda.”
„Või