Sa oled alati kohal. Teadveloleku meditatsioon igapäevaelus. Jon Kabat-Zinn
et sul on suurem tõenäosus teada, mida sa teed, sest oled vahepeal peatunud ning vaadanud, kuulanud, mõistnud.
Thoreau nägi seda Waldeni järve ääres väga selgesti. Ta võttis selle kokku nii: „Koidab vaid see päev, milleks oleme ärkvel.” Kui tahame mõista oma elu reaalsust selle elu ajal, tuleb meil ärgata ja panna tähele hetki. Muidu võivad terved päevad, lausa kogu elu märkamatult mööda minna.
Üks praktiline viis seda teha on vaadata teisi inimesi ja küsida iseeneselt, kas näeme tõepoolest neid või üksnes oma mõtteid nende kohta. Mõnikord panevad meie mõtted meile ette roosad prillid. Kui kanname neid, näeme oma unistuste lapsi, unistuste meest, unistuste naist, unistuste tööd, unistuste kolleege, unistuste kaaslasi, unistuste sõpru. Võime elada unistuste olevikus unistuste tuleviku nimel. Seda teadmata värvime kõik roosaks, nähes kõike nii, nagu me tahame. See, millest me unistame, võib küll muutuda ja tekitada illusiooni, et on elav ja tõeline, aga need on siiski unistused, mille võrku oleme püütud. Kui võtame aga prillid eest, siis näeme võibolla pisut paremini, mis tegelikult on.
Thoreau tundis vajadust tõmbuda pikemaks ajaks üksindusse (ta jäi Waldeni järve äärde kaheks aastaks ja kaheks kuuks), et seda teha. „Ma läksin metsa sellepärast, et ma tahtsin elada järelemõtlikult, seista vastamisi ainult elu paratamatute tõsiasjadega ja proovida sellest õppust võtta, et ma ei peaks oma surmatunnil märkama, et ma polegi elanud.”
Tema sügavaim veendumus oli: „Muuta päeva ennast – see on kõrgeim kunst… Ma pole veel ealeski kohanud täiesti ärkvel inimest. Kuidas ma oleksin suutnud talle silma vaadata?”
PROOVI vahetevahel endalt küsida: „Kas ma olen praegu ärkvel?”
Mu süda! Mu kõrgeim vaim, Õpetaja on ligi,
ärka, oh ärka!
Rutta ta jalge ette –
otse su pea kohal seisab ta praegu.
Maganud oled ju miljoneid, miljoneid aastaid,
miks mitte ärgata täna?
Hoia seda enda teada
Kui otsustad hakata mediteerima, pole vaja teistele sellest rääkida ega seletada, miks sa seda teed või mida see teeb sinuga. Tegelikult polegi paremat viisi raisata oma vast tärganud energiat ja indu praktiseerida ning oma püüdlustega luhta minna, nii et ei ole võimalik hetki püüda. Parem on mediteerida seda reklaamimata.
Iga kord, kui tahaksid väga rääkida meditatsioonist ja sellest, kui imeline see on või kui keerukas see on, mida see sulle nüüd annab või mida ei anna, või kui tahad kedagi veenda, kui imetore oleks see tema jaoks, suhtu sellesse kui mõtetevoogu ja mine mediteeri edasi. See vajadus möödub ja kõigil, eriti sinul, on siis parem.
Sa ei saa seisata laineid, aga saad õppida surfama
Levinud arvamuse kohaselt on mediteerimine võimalus lülitada välja maailma müra või vaigistada omaenda meelt, kuid see pole õige arusaam. Mediteerimine pole millegi sisse- ega väljalülitamine. See tähendab asjade nägemist selgesti ning enese nendega vabatahtlikult teistsugusesse suhtesse asetamist.
Meie kliinikusse saabuvad inimesed saavad ruttu selgeks, et stress on elu lahutamatu osa. Vastab tõele, et me suudame õppida, kuidas enda elu mitte halvemaks teha, langetades mõistlikke otsuseid. Kuid samal ajal on elus palju sellist, mille üle meil on vähe või pole üldse mingit kontrolli. Stress on elu osa, inimeseks olemise osa, inimesele loomuomane. See aga ei tähenda, et peame olema ohvrid oma elu suurte jõudude palge ees. Me võime õppida nendega tegelema, neid mõistma, leidma nendes tähendust, langetama otsustavaid valikuid ning kasutama nende energiat, et arendada vastupidavust, tarkust ja kaastunnet. Valmisolek võtta omaks see, mis on, ja sellega töötada, moodustab kogu meditatsioonipraktika tuuma.
Üks viis kujutada ette teadveloleku mõju on kujutleda, et su meel on nagu järv või nagu ookean. Veepind on alati laineline. Mõnikord on lained suured, mõnikord väikesed ja vahel ei pane neid tähelegi. Laineid tekitab tuul, mis tuleb ja läheb ning muudab suunda ja tugevust, täpselt nii, nagu teevad stressi ja muutuste tuuled meie elus, mis tekitavad lainetust meie meeles.
Inimesed, kes mediteerimise mõttest aru ei saa, arvavad, et see on mingisugune enesega manipuleerimine, mis need lained nõiaväel vaigistab, et meele pind oleks sile ja rahulik ja vaikne. Aga täpselt nii, nagu ei saa panna veele lainete summutamiseks peale klaasplaati, ei saa kunstlikult maha suruda meele lainetust, ja seda proovida ei ole kuigi arukas. See loob pinget ja sisevõitlust üksnes juurde, mitte ei rahusta. See ei tähenda, et rahulikkus oleks käeulatusest väljas. Seda ei saa lihtsalt saavutada eksliku püüdega suruda maha meele loomulikku tegevust.
Mediteerimisega on võimalik leida varju paljude meelt raputavate tuulte eest. Aja jooksul vaibub suur osa tormist, kuna ei saa enam pidevalt toitu. Elu ja meele tuuled jäävad lõppkokkuvõttes siiski puhuma, tee mis sa teed. Mediteerimine tähendab selle teadmist ja oskust midagi ette võtta.
Teadveloleku praktiseerimise vaimu võttis kenasti kokku ligi 70-aastase joogi, svaami Satchidananda plakat. Sellel surfab valge suure habemega ja lehviva rüüga svaami lainetel Hawaii rannal. Selgituseks saab lugeda: „Sa ei saa seisata laineid, aga sa saad õppima surfama.”
Kas igaüks suudab mediteerida?
Seda küsimust esitatakse mulle palju. Mul on kahtlus, et nende küsijate arvates suudavad seda võib-olla kõik teised, ainult nemad ei suuda. Nad tahavad kinnitust, et nad ei ole üksi, et on vähemalt veel mõned inimesed, kellega nad saavad samastuda, need õnnetud hinged, kes on sündinud ilma võimeta mediteerida. Nii lihtne see aga ei ole.
Arvamus, et sa ei ole võimeline mediteerima, on peaaegu sama kui arvata, et sa ei ole võimeline hingama, keskenduma või puhkama. Peaaegu kõik suudavad kergesti hingata. Ja kui tingimused on sobivad, suudavad peaaegu kõik keskenduda, kõik suudavad puhata.
Inimesed ajavad mediteerimise sageli segi lõdvestumise või mõne muu erilise seisundiga, kuhu tuleb jääda või mida tuleb tunda. Kui proovid korra-paar, ei jõua kuhugi ega tunne midagi erilist, arvad, et oled üks neist, kes seda ei suuda.
Aga mediteerimine ei tähenda, et pead midagi mingil kindlal moel tundma. See tähendab tundmist, nii nagu sa tunned. See ei tähenda meele tühjendamist ega vaigistamist, kuigi vaikus tõepoolest mediteerides süveneb ja seda võib kindlasti arendada. Eelkõige tähendab mediteerimine laskmist meelel olla nagu ta on, ja mingil määral arusaamist, kuidas ta sel hetkel on. See ei tähenda jõudmist mingisse muusse seisundisse, vaid lubamist endal olla sellises seisundis, nagu sa parasjagu oled. Kui sa sellest aru ei saa, siis arvad, et sa ei olegi võimeline mediteerima. See on aga lihtsalt järjekordne mõte, ja antud juhul veel vale mõte.
Meditatsioon nõuab tõepoolest energiat ja pühendumist, et selles püsida. Aga kas pole sel juhul õigem öelda „Ma ei püsi selles” kui „Ma ei suuda seda”? Igaüks suudab maha istuda ning jälgida oma hingamist või oma meelt. Ja ei peagi istuma. Seda võib teha kõndides, seistes, lamades, ühel jalal, joostes või vannis. Aga isegi viis minutit selles püsimist nõuab sihikindlust. Mediteerimise tegemine oma elu osaks nõuab veidi distsipliini. Nii et kui inimesed ütlevad, et nad ei suuda mediteerida, siis mõtlevad nad tegelikult seda, et nad ei võta selleks aega, või kui võtavadki, ei meeldi neile toimuv. See pole see, mida nad otsivad või mida nad loodavad. See ei täida nende ootusi. Seega võiksid nad äkki proovida uuesti, loobudes seekord ootustest ja lihtsalt jälgides ennast.
Mittetegemise kiituseks
Kui istud kas või korraks mediteerima, on see mittetegemise aeg. Mittetegemist ei tohi mingil juhul pidada tegevusetuse sünonüümiks. Nende erinevus on väga suur. Loeb teadlikkus ja tahe. Tegelikult on need võtmesõnad.
Esmapilgul võib näida, et on kaht tüüpi mittetegemist.