Sa oled alati kohal. Teadveloleku meditatsioon igapäevaelus. Jon Kabat-Zinn
meditatsioonimeister poleks saanud paremini tõtt väljendada. Võime hakata seda tööd õppima, teades väga hästi, et mittetegemine on tõesti eluaegne töö, ning olles teadlik, et enamasti oleme väga tugevalt orienteeritud tegutsemisele. Sellepärast nõuab mittetegemise arendamine kummalisel kombel märkimisväärset pingutust.
Mediteerimine on mittetegemise sünonüüm. Me ei tegele sellega, et miski muutuks täiuslikuks või et teha midagi väga hästi. Praktiseerime hoopis selleks, et aru saada ja mõista (muuta enda jaoks reaalseks) tõsiasja, et kõik on juba täiuslik, täiuslikult sellisena, nagu on. See on kõigiti seotud praeguses hetkes püsimisega selle täiuses, püüdmata sellele midagi lisada, tajudes selle puhtust ja värskust järgmise hetke tulekul. Kui me siis teame, mis on mis, näeme nii selgelt kui võimalik ja oleme teadlikud, et ei tea rohkem kui tegelikult teame, tegutseme, astume esimese sammu, ütleme välja oma arvamuse, riskime.
Osa inimesi kõneleb sellest kui voolamisest, üks hetk voolab sujuvalt, pingutuseta järgmisesse, hällitatud teadveloleku voolusängis.
PROOVI päeva jooksul vaadata, kas suudad tabada praeguse hetke külluslikkust igas hetkes, tavalistes, „suvalistes”, isegi keerulistes hetkedes. Tööta selle kallal, et lasta asjadel kulgeda neid tagant sundimata ja tõrjumata neid, mis ei sobi sinu ettekujutusega sellest, mis „peaks” juhtuma. Vaata, kas oskad tajuda „tühikuid”, mille kaudu võid liikuda pingutuseta Zhuangzi koka vaimus. Kui saad hommikul võtta aega ilma eesmärkideta olemiseks, siis pane tähele, kuidas võib see muuta ülejäänud päeva. Kui oled hommikul esmalt seda üle kinnitanud, mis on sinu enda olemuses tähtsaim, siis vaata, kas ei tule terve see päev teadvustatum ja kas pole sa võimeline enam tajuma ja hindama iga hetke külluslikkust ja sellele reageerima.
Kannatlikkus
Mediteerimist toetavad kindlad hoiakud või omadused, pakkudes teadveloleku seemnete idanemiseks viljakat pinnast. Kui arendame eesmärgipäraselt neid omadusi, siis tegelikult harime oma meelt ja nii on kindel, et temast lähtub selgus, kaastunne ja õige tegutsemine.
Mediteerimist toetavaid omadusi ei saa peale suruda, kehtestada ega nendeks korraldusi anda. Neid saab üksnes arendada. Seda saab teha vaid siis, kui oled jõudnud niikaugele, et sul on küllalt tugev sisemine motivatsioon lakata panustamast omaenese ja võib-olla ka teiste kannatustesse ja segadusse. See ulatub eetilise käitumiseni välja – väga ohtlik mõiste paljudes ringkondades.
Kuulsin, kuidas keegi määratles raadios eetikat kui „allumist kontrollimatule”. Pole paha. Sa teed seda omaenda põhjustel, mitte sellepärast, et keegi peab arvet või äkki sind karistatakse, kui eksid reeglite vastu ja sind kätte saadakse. Sa tantsid omaenda pilli järgi. Kuulad oma sisehäält, nii nagu see on su enda meeles, mida haritakse teadveloleku arendamiseks. Kuid harmooniat ei saa olla ilma pühendumiseta eetilisele käitumisele. See on nagu tara, mis hoiab eemal kitsi, kes sööksid muidu kõik su aia noored võrsed ära.
Mina pean kannatlikkust üheks põhiliseks eetiliseks hoiakuks. Kannatlikkust arendades sa ei saagi parata, et arendad teadvelolekut ning mediteerimine muutub järk-järgult viljakamaks ja küpsemaks. Peale kõige muu tekib kannatlikkus iseenesest, kui sa tõepoolest ei püüa sel hetkel mitte kuhugi jõuda. See on meeldetuletus, et kõik juhtub omal ajal. Aastaaegu ei saa tagant kiirustada. Tuleb kevad, kasvab rohi iseenesest. Kiirustamisest pole enamasti kasu ning see võib tuua terve hulga kannatusi, mõnikord meile, teinekord neile, kes peavad meie lähedal olema.
Kannatlikkus on meelele omase rahutuse ja kannatamatuse alaline alternatiiv. Kannatamatuse pealispinna alt leiad viha, olgu see märkamatu või siis mitte nii väga märkamatu. See on tugev energia, mis ei taha, et miski oleks nii, nagu on, ning kellegi (tihti iseenese) süüdistamine selle pärast. See ei tähenda, et ei tuleks kiirustada, kui seda on vaja. Isegi kiirustada on võimalik kannatlikult, teadlikult, liikuda kiiresti, kuna sa oled nõnda otsustanud.
Kannatlikkuse nurga alt vaadates juhtub miski sellepärast, et miski muu juhtub. Miski ei ole eraldiseisev ega isoleeritud. Pole tingimatut, absoluutset, igal juhul kehtivat algpõhjust. Kui keegi sind kepiga äsab, ei saa sa vihaseks kepi ega käe peale, mis keppi vibutab; sa vihastad inimese peale, kelle käsi see on. Kuid veidi süüvides ei saa leida rahuldavat viha algpõhjust või kohta su vihale isegi mitte inimeses, kes sõna otseses mõttes ei tea, mida ta teeb, ja on seetõttu sel hetkel arust ära. Mida või keda süüdistada või karistada? Võib-olla peaksime olema vihased selle inimese vanemate peale, kes on ehk kaitsetut last valesti kohelnud? Võib-olla aga maailma peale, sest seal on liiga vähe kaastunnet. Kuid mis on maailm? Kas sina ei ole maailma osa? Kas sa ise ei vihasta ega ole teatud tingimustel tundnud vägivaldseid, isegi mõrvarlikke impulsse?
Dalai-laama ei tunne viha hiinlaste vastu, kuigi Hiina valitsuse poliitika on aastate jooksul olnud genotsiid tiibetlaste vastu, nende institutsioonide, uskumuste ja kõige kalliks peetu süstemaatiline hävitamine ning selle maa laastamine, kus nad elavad. Kui ta sai Nobeli rahupreemia, küsis üks umbusklik reporter temalt selle silmanähtava viha puudumise kohta hiinlaste vastu. Dalai-laama vastas umbes nii: „Nad on võtnud meilt kõik. Kas peaksin laskma neil võtta veel ka oma meelerahu?”
See hoiak ise väljendab märkimisväärset rahu … sisemist rahu, mille annab teadmine, mis on kõige tähtsam, ja välist rahu seda tarkust tegudes väljendades. Rahu ja valmisolek sellise tohutu provokatsiooni ja kannatuste palge ees kannatlik olla saab pärineda üksnes kaastunde arendamisest. Selline kaastunne ei piirdu sõpradega, vaid seda tuntakse samavõrra nende vastu, keda peetakse tihti kurjaks ja kes teadmatusest võivad põhjustada kannatusi sulle ja neile, keda pead kalliks.
Nii suur isetu kaastunne põhineb sellel, mida budistid nimetavad ülimaks teadvelolekuks ja ülimaks mõistmiseks. See ei teki iseenesest. Seda on vaja praktiseerida, arendada. See ei tähenda, et enam viha ei teki. See tähendab, et viha saab kasutada, sellega tööd teha, seda rakendada nõnda, et selle energia toidab meie ja võib-olla ka teiste kannatlikkust, kaastunnet, harmooniat ja tarkust.
Hakates mediteerima, arendame kaastunnet alati, kui peatume, istume maha ja teadvustame endale oma hingetõmbeid. See muudab meid hetkedele avatumaks, me saame nendega rohkem ühendust, oleme kannatlikumad ning see laieneb iseenesest kogu meie elule. Teame, et asjad arenevad vastavalt omaenda loomusele. Võime meenutada endale, et laseksime ka enda elul samamoodi areneda. Me ei pea laskma ärevusel ja ihal millegi järele hetke väärtuslikkust rikkuda, ka siis mitte, kui meid vaevab miski. Kui peame tagant lükkama, siis lükkame tagant. Kui peame tagasi tõmbuma, tõmbume tagasi. Kuid me teame ka seda, millal pole vaja tagant lükata ja millal pole vaja tagasi tõmbuda.
Selle kõigega püüame tuua praegusesse hetke tasakaalu, mõistes, et kannatlikkuses peitub tarkus, teades, et eeloleva määrab laias laastus see, kuidas oleme praegu. Seda on hea meeles pidada, kui muutume mediteerides kannatamatuks või kui meid muus olukorras tabab pettumus, kannatamatus ja viha.
kas saad mudasena seista
kuni puhtus tasapisi selgub
kas saad rahulikult oodata
kuni töödeks saabub aeg
LAO-ZI, „DAODEJING” (LINNART MÄLLI TÕLGE)
Olen nii nagu olen, ja sellest piisab,
kui maailmas ükski mind ei märka, olen rahul,
kui maailmas kõik mind märkavad, olen rahul.
Üks maailm märkab mind, kõigist suurem mu jaoks, ja
see olen ma ise,
ja kas täna temani jõuan või kulub seks kümme tuhat aastat või kümme miljonit –
rõõmsana võtan ta praegu ja niisama rõõmsalt võin oodata.
PROOVI lähemalt uurida kannatamatust ja viha. Proovi suhtuda neisse selle nurga