Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa. Pierce Brown
kasu. Aga nende käed ja mõtted liiguvad aeglaselt. Mõnikord on mul tunne, et nad tahavad, et oleksin samasugune nagu nemad, eriti mu onu.
„Mul on hoog sees,” ütlen ma. „Kui arvate, et seal on gaasitasku, siis ma võin lihtsalt alla hüpata ja teha käsiskänni. Lihtne. Ei mingit venitamist.”
Nad muudkui räägivad, et tuleb olla ettevaatlik. Nagu see oleks neid kunagi aidanud. Me ei ole uskumatult kaua loorberit endale saanud.
„Kas tahad, et Eo jääks leseks?” Barlow naerab, tema hääl kostab läbi ragina. „Minugi poolest. Ta on väike ja kenakene. Puuri sellesse taskusse ja jäta ta mulle. Vana ja paks olen küll, aga mu puur ikka veel põrutab.”
Kakssada puurijat naeravad ülal üheskoos. Mu sõrmenukid muutuvad juhtimisseadet pigistades valgeks.
„Kuula onu Narolit, Darrow. Parem on oodata, kuni näitaja teada saame,” lisab mu vend Kieran. Ta on kolm aastat vanem. Arvab sellepärast, et ta on tark, et ta teab paremini. Ta teab ainult seda, kuidas olla ettevaatlik. „Küll jõuab.”
„Jõuab? Kurat, selleks kulub tunde,” kähvan vastu. Nad on kõik minu vastu pööranud. Nad on kõik eksiteel ja aeglased ega saa aru, et loorberist on puudu ainult üks julge samm. Hullem veel – nad kahtlevad minus. „Narol, sa oled argpüks.”
Liini teises otsas ollakse vait.
Kellegi nõusse saamiseks pole eriti mõistlik teda argpüksiks tembeldada. Poleks pidanud seda ütlema.
„Minu arust skänni ise,” kraaksatab Loran, mu nõbu ja Naroli poeg. „Muidu on gammad kindlad kullamehed ja saavad loorberi, oh, umbes sajandat korda endale.”
Loorber. Lykose maa-aluse kaevanduskoloonia kahekümne nelja klanni kohta üks loorber kvartalis. See tähendab rohkem toitu kui jõuad süüa. See tähendab rohkem hõõgujaid suitsetamiseks. Maa pealt toodud vatitekke. Kollast laket, mille kvaliteedi Ühiskond garanteerib. See tähendab võitu. Keegi ei mäleta aega, mil loorber ei oleks olnud gamma klanni käes. Nii et meie, alamad klannid, oleme alati saanud ainult normi jagu, ainult nii palju, et elus püsida. Eo ütleb, et loorber on präänik, millega Ühiskond meid innustab, et loorber on alati napilt meie haardeulatusest väljas. Just napilt, et teaksime, kui lühikesed meie käed tegelikult on ja kui vähe me selle suhtes midagi parata saame. Peaksime olema pioneerid. Eo kutsub meid orjadeks. Mina aga arvan ainult seda, et me ei ole kunagi parajal määral pingutanud. Me ei riski kunagi suurelt just vanade meeste pärast.
„Loran, lõpeta see jutt loorberist. Kui sa gaasi pihta lähed, poiss, siis jääme selles elus, kuradiraisk, kõigist loorberitest ilma,” uriseb onu Narol.
Ta räägib segaselt. Peaaegu tunnen läbi kõrvaklapi joogi lehka. Ta tahab kutsuda andurite panijad, et oma perset kaitsta. Või siis ta kardab. Joodik on juba sündinud end hirmu pärast täis laskma. Mida ta kardab? Meie isandaid, kuldseid? Nende käsilasi, halle? Kes teab? Vähesed. Kes hoolib? Veel vähesemad. Tegelikult on ainult üks inimene onust hoolinud ja tema suri, kui onu teda jalgadest tõmbas.
Onu on nõrk. Ta on ettevaatlik, ta ei pea joogiga piiri, ta on mu isa hale vari. Tema silmad pilguvad aeglaselt ja vaevaliselt, nagu teeks silmade avamine ja maailma nägemine talle iga kord uuesti valu. Ma ei usalda teda siin all kaevandustes ega kusagil mujalgi, kui järele mõtelda. Aga ema käsib mul teda kuulata, ema tuletab mulle meelde, et vanemaid peab austama. Kuigi olen laulatatud, kuigi olen oma klanni põrgukaevur, ikka ütleb ema, et mu „rakud ei ole veel muutunud mõhnadeks”. Kuulan sõna, kuigi see ajab mind sama närvi kui higiojad näol.
„Olgu,” pomisen ma.
Pigistan kaevamisrusikat ja ootan, et onu, kes on sügava tunneli kohal ohutus kambris, selle töö peataks. Selleks kulub tunde. Arvutan. Lõpuvileni on kaheksa tundi. Gamma võitmiseks peaksin jätkama kiirusega 156,5 kilo tunnis. Et skänniRühm siia jõuaks ja oma asja ära teeks, kulub parimal juhul kaks ja pool tundi. Nii et pärast seda pean välja pumpama 227,6 kilo tunnis. Võimatu. Aga kui lasen praegu edasi ja litsun selle tüütu skänni ära, siis on võit meie.
Küsin endalt, kas onu Narol ja Barlow teavad, kui lähedal me oleme. Tõenäoliselt. Tõenäoliselt arvavad lihtsalt, et miski ei ole kunagi riski väärt. Tõenäoliselt arvavad, et jumalik ettemääratus litsub meie võidušansid ära. Loorber on gamma käes. Asjad käivad nii ja jäävad alati nii. Meie lambdast püüame lihtsalt oma toidu ja väheste mugavustega pinnal püsida. Ei mingit tõusu. Ei mingit langust. Miski ei ole väärt riski, et muuta hierarhiat. Isale sai see selgeks, kui ta köie otsas rippus.
Miski ei ole väärt surmariski. Tunnen rinna vastas juustest ja siidist laulatusvõru, mis ripub mul kaelas nööri otsas, ja mõtlen Eo ribidele.
Sel kuul näen läbi tema naha veelgi rohkem seda, kui kõhn ta on. Ta läheb tagaselja gamma peredelt ülejääke paluma. Teen näo, nagu ma ei teaks. Aga me oleme ikka näljas. Söön liiga palju, sest olen kuusteist ja kasvan ikka veel pikemaks. Eo valetab ja ütleb, et tal ei ole kunagi eriti isu. Mõned naised müüvad end toidu ja luksasjade eest plekkpottidele (hallidele, kui tehniliselt täpne olla), Ühiskonna sõjaväelastele, kes asuvad meie väikses kaevanduskoloonias. Eo ei müüks oma keha, et mind toita. Või müüks? Las ma mõtlen. Ma ise teeksin ükskõik mida, et teda toita…
Vaatan üle puuri serva alla. Minu kaevatud augu põhja on pikk maa kukkuda. Ainult sulakalju ja sisisevad puurid. Aga enne kui asjast õieti aru saan, olen rihmade vahelt välja roninud ja hüppan, skänner käes, saja meetri jagu allapoole puurisõrmede suunas. Hüplen kaevandusšahti vertikaalsete seinte ja puuri pika vibreeriva korpuse vahel edasi-tagasi, et kukkumist aeglustada. Vaatan ette, et mitte sattuda šahtirästikupesade lähedale, kui käe välja sirutan, et just ülalpool puurisõrmi liigendist kinni haarata. Kümme puuri hõõguvad kuumusest. Õhk väreleb ja moondub. Tunnen kuumust näol, tunnen selle pistet silmades, tunnen selle valu kõhus ja munades. Need puurid sulatavad luud üles, kui ei ole ettevaatlik. Ja ma ei ole ettevaatlik. Lihtsalt nõtke.
Ronin käte abil madalamale, minnes jalad ees puurisõrmede vahelt läbi nii, et saan näitaja kindlakstegemiseks skänneri välja sirutada gaasitaskule piisavalt lähedal. Kuumus on talumatu. Ma ei oleks pidanud seda tegema. Kõrvaklapist kuulen, kuidas teised mu peale karjuvad. Peaaegu riivan ühte puuri, kui end lõpuks gaasitaskule küllalt lähedale surun. Skänner vilgub mu käes, kui näitajat kindlaks määrab. Küpsetuskott mullitab ja ma tunnen magusat ja teravat lõhna, nagu oleks siirup kõrbema läinud. Põrgukaevurile on see surma lõhn.
2
KOGUKOND
Mu küpsetuskott ei pea siin all kuumuses vastu. Väliskiht on peaaegu üles sulanud. Varsti on järg teise kihi käes. Siis vilksatab skänneril hõbedane näit ja mul on kõik vajalik olemas. Napilt märkasin. Pea pööritab ja hirm on, kui puuridest eemale liigun. Sikutan keha kätega ülespoole, et saada jubeda kuumuse juurest kiiresti minema. Siis jääb miski kinni. Mu saabas on puurisõrme juures liigendi alla takerdunud. Ootamatus paanikas ahmin õhku. Õudus võtab võimust. Näen saapakanda sulamas. Esimene kiht on läinud. Teine mullitab. Siis on liha kord.
Sunnin end sügavalt sisse hingama ja huulile kerkivad karjed alla suruma. Mulle meenub lõikur. Tõmban seljataskust välja lahtikäiva lõikeTera. See on mu enda jala pikkune jubeda kõvera teraga riist, mis on ette nähtud masinaosade vahele jäänud jäsemete ära lõikamiseks ja kuuma rauaga põletamiseks, just nagu praegu. Kinni jäädes satub enamik mehi paanikasse, mistõttu on see jõhkra poolkuukujulise teraga riist mõeldud just kohmakate käte jaoks. Ma ei muutu kohmakaks isegi siis, kui mind haarab õudus. Kasutan lõikeTera kolm korda, lõigates nanoplasti enda liha asemel. Kolmandal korral kummardun ja tirin jala vabaks. Seda tehes riivan sõrmenukkidega kergelt puuri. Põletav valu sööstab käest läbi. Tunnen kõrbeva liha lõhna, aga juba olen püsti ja saan minema, ronin põrgulikust palavusest kaugemale, ronin tagasi oma istmele puuri otsas ja naeran kogu aeg. Kuigi tahaksin nutta.
Onul oli õigus. Mina eksisin. Aga olgu ma neetud, kui seda talle kunagi ütlema lähen.
„Idioot,” on ta lahkeim märkus.
„Maniakaalne! Kuradiraisk, maniakaalne!”