Punase tõus. Punase tõusu triloogia 1. osa. Pierce Brown
kui hiljem Diost. Tegelikult laskus ta mu naise ette põlvele, kui too sai neljateistkümneseks. Aga kui järele mõtelda, siis pooled poisid tegid sedasama. Pole mõtet end piinata. Eo on selgelt ja kindlalt näidanud, keda ta eelistab.
Kierani lapsed ronivad tal otsas. Tema naine suudleb teda huultele, minu oma suudleb teda laubale, sasides tema punaseid juukseid. Arusaamatu, kuidas pärast päev otsa võrgukojas ussämblikelt siidi kogumist suudavad naised nii head välja näha. Mina sündisin kenana, mul on nurgeline ja kõhn nägu, aga kaevandused on mind tasapisi muutnud. Olen pikk, muudkui kasvan. Juuksed on mul ikka veel verekarva, iirised ikka sama roostepunased kui Octavia au Lune’i omad on kuldsed. Mu nahk on pingul ja kahvatu, aga ma olen arme, põletus- ja lõikehaavu täis pikitud. Varsti näen ma välja sama karm kui Dago või sama väsinud kui onu Narol.
Aga naised, nemad ületavad meid, ületavad mind. Kaunid ja elavad, vaatamata võrgukojale, vaatamata sünnitatud lastele. Nad kannavad üle põlve ulatuvaid mitmekihilisi seelikuid ja pooles tosinas punases toonis pluuse. Mitte kunagi mitte midagi muud. Alati punaseid. Nad on klannide süda. Ja kui palju ilusamad nad veel hakkavad välja nägema mähituina loorberikastidest saadavatesse imporditud lehvidesse ja lintidesse ja pitsidesse.
Puudutan luulaadse koega märgistust oma kätel. See on lihtne punane ring, mille ühel poolel on nool ja teisel poolel kriipsud. See tundub õige. Eo oma ei tundu. Tema juuksed ja silmad on küll meie omad, kuid ta võiks olla kuldkulm, keda näidatakse holoKastis. Ta väärib seda. Ja siis ma näen, kuidas ta virutab Loranile kõvasti vastu pead, kui too endale ema tehtud laket kannuga sisse kallab. Kui jumal juhib meie samme, siis juhib ta Eot hästi. Naeratan. Aga kui vaatan tema selja taha, siis mu naeratus kustub. Hüplevate tantsijate kohal, sadade keerlevate seelikute ja tümpsuvate saabaste ja plaksuvate käte seas kõlgub kõrgel kalgil võllapuul üksik luukere. Teised ei pane seda tähele. Mulle on see kui vari, kui meeldetuletus isa saatusest.
Kuigi oleme kaevurid, ei lubata meil oma surnuid matta. See on Ühiskonna järjekordne ettekirjutis. Isa rippus kaks kuud, enne kui nad ta maha võtsid ja tema luud pulbriks jahvatasid. Olin kuuene, aga püüdsin teda esimesel päeval alla tõmmata. Onu astus vahele. Vihkasin teda, sest ta ei lasknud mind isa surnukeha juurde. Hiljem hakkasin teda uuesti vihkama, sest mõistsin, et ta on nõrk – isa suri millegi eest, samal ajal kui onu Narol elas ja jõi ja raiskas oma elu.
„Ta on hull, küll sa näed. Hull ja andekas ja väärikas, Narol on mu vendadest parim,” ütles isa ükskord ammu.
Nüüd on ta lihtsalt viimane.
Ma ei arvanud kunagi, et isa ootab poomine, kuraditants, nagu vanarahvas seda kutsub. Ta oli mees, kes hindas rääkimist ja rahu. Aga tema siht oli vabadus, meie enda seadused. Tema unistused olid tema relvad. Tema pärand on Tantsija ülestõus. See lõppes koos temaga võllapuul. Üheksa meest tantsimas ühel ajal kuraditantsu, vehklemas käte ja jalgadega, kuni ainult tema jäi alles.
See ei olnud suurem asi ülestõus – nad arvasid, et rahumeelse protestiga saab Ühiskonda veenda toidunorme suurendama. Nii nad siis tantsisid lõikustantsu graviTõstukite ees ja võtsid juppe puuride küljest ära, et neid ei saaks kasutada. Gambiit kukkus läbi. Ainult loorberi võit annab toitu juurde.
Kell on 11 peal, kui onu tsitriga maha istub. Ta piidleb mind kuidagi tigedalt, purjus nagu juhmard jõuluajal. Me ei räägi omavahel, kuigi ta ütleb midagi lahket Eole ja Eo temale. Kõik armastavad Eot.
See juhtub siis, kui Eo ema tuleb meie juurde, suudleb mind kuklale ja ütleb väga valjult: „Me kuulsime uudiseid, kuldne poiss. Loorber! Sa oled oma isa poeg.” Siis hakkab mu onu end liigutama.
„Mis viga, onu?” küsin ma. „Kas gaasid?”
Tema ninasõõrmed paisuvad. „Sa väike sitasööja!”
Ta viskub üle laua ja juba olemegi rusikate ja küünarnukkide rüsinal maas. Ta on suur, aga ma surun ta maha ja taon tema nina vigastatud käega, kuni Eo isa ja Kieran mu tema pealt ära kisuvad. Onu Narol sülitab minu suunas. Süljes on rohkem verd ja laket kui midagi muud. Siis joome laua eri otstes edasi. Ema pööritab silmi.
„Ta on lihtsalt kibestunud, et ta loorberi võitmiseks, kuradiraisk, mitte midagi ei teinud. Ainult ilmus kohale,” ütleb Loran oma isa kohta.
„Kuradiraisk, see argpüks ei oskaks loorberit võita isegi siis, kui see talle sülle kukuks,” ütlen tigedalt.
Eo isa patsutab mu pead ja näeb, kuidas tema tütar laua all mu põletada saanud kätt ravitseb. Libistan kindad uuesti kätte. Ta pilgutab mulle silma.
Selleks ajaks, kui plekkpotid kohale ilmuvad, on Eo asjast aru saanud, aga ta pole sellest nii elevil, nagu lootsin. Ta krutib kätega oma seelikuid ja naeratab mulle. Aga tema naeratus on pigem grimassi moodi. Ma ei saa aru, miks ta nii kõhklev on. Teised klannid ei ole seda. Paljud tulevad mind kiitma, seda teevad kõik põrgukaevurid peale Dago. Too istub seltskonnas gammade särava laua ääres – ainsal, kus on rohkem toitu kui laket – ja suitsetab hõõgujat.
„Ei suuda ära oodata, kuni see raisk hakkab tavalist normi sööma,” kõkutab Loran. „Dago ei ole kunagi talutoitu maitsnudki.”
„Aga ikkagi suudab ta kuidagi naistestki kõhnem püsida,” lisab Kieran.
Naeran koos Loraniga ja lükkan kasina leivatüki Eo poole.
„Ära noruta!” ütlen talle. „See öö on pidutsemiseks.”
„Mul pole isu,” vastab ta.
„Isegi siis, kui saaksid kaneeli peale panna?” Varsti saab.
Ta manab ette pooliku naeratuse, nagu ta teaks midagi, mida mina ei tea.
Kell 12 laskub potist trobikond graviSaabastes plekkpotte. Nende soomus on vilets ja määrdunud. Enamik neist on poisikesed või vanad mehed, kes on Maal peetud sõdadest erru läinud. Aga see ei ole sugugi tähtis. Nende klopperid ja kõrvetajad on kinnistes kabuurides. Ma ei ole kunagi näinud, et neid kasutataks. Seda pole vaja. Nende käes on õhk, toit, port. Meil ei ole ühtegi kõrvetajat, millega tulistada. Mitte et Eo ei tahaks ühte endale varastada.
Eo lõualihased tõmblevad, kui ta vaatab graviSaabastes hõljuvaid plekkpotte, kellega nüüd ühineb kaevandusMagistraat Timony cu Podginus, imepisike vasekarva juustega mees pennide seast (vasksete seast, kui tehniliselt täpne olla).
„Tähelepanu, tähelepanu, räpased roostenärijad!” hüüab Kole Dan. Kui nad meie kohal hõljuvad, jäävad pidutsejad vakka. Magistraat Podginuse graviSaapad ei vasta standardile, nii et ta võbeleb õhus nagu vanur. GraviTõstuk toob plekkpotte veel juurde sel ajal, kui Podginus sirutab välja oma väiksed maniküüritud käed.
„Kaaspioneerid, kui meeldiv on näha teid pidutsemas. Pean tunnistama,” itsitab ta, „et mulle meeldib teie õnne maalähedus. Lihtne jook. Lihtne kehakinnitus. Lihtne tants. Oh, milline küll peab olema teie hingesuurus, et saate nõnda meelt lahutada. Tahaksin väga samamoodi meelt lahutada. Aga ma ei tunne enam naudingut isegi planeedivälises roosade bordellis, kui olen söönud head sinki ja ananassitorti! Kui kurvaks see mind teeb! Kuidas küll olete enda loomust hellitanud. Kui vaid saaksin olla teiesugune. Aga mu värv on mu värv ja olen neetud elama tüütut vaskse andmetöötleja, bürokraadi ja administraatori elu.” Ta naksutab keelega ja tema vasekarva lokid hüplevad, kui graviSaapad kõiguvad.
Aga asugem asja juurde: kõik on kvoodid täitnud peale müü ja hii. Seepärast ei saa nad sel kuul veiseliha, piima, maitseaineid, hügieenivahendeid, mugavustarbeid ega hambaravi. Ainult kaera ja põhikaupu. Te saate aru, et Maa orbiidilt saavad laevad tuua kolooniatesse ainult piiratud koguses varusid. Need on väärtuslikud ressursid! Ja me peame andma need neile, kes saavad tulemusi. Võib-olla järgmises kvartalis, müüd ja hiid, looderdate vähem!”
Müüd ja hiid kaotasid tosin meest sellises gaasiplahvatuses, mida onu Narol kartis. Nad ei looderdanud. Nad surid.
Ta vatrab mõnda aega edasi enne põhiasja juurde asumist. Ta võtab loorberi välja ja hoiab seda sõrmede vahele pigistades õhus. Oksake on kuldseks värvitud, kuid särab siiski. Loran togib mind. Onu Narol põrnitseb tigedalt. Toetun tahapoole, olles teadlik teiste pilkudest. Noored peavad mind silmas. Lapsed