Verikambi. Reeli Reinaus
ja nii edasi.
Kirke silmitses tähelepanelikult esimest pilti, mille peal oli perekond – ema, isa ja neli last – ning püüdis kindlaks teha, kas ta ei tunne ära ehk mõnda nende alevi inimestest. Ta küll ei uskunud, et ta võiks kellegi siit ära tunda, kuid ta lootis, et äkki on mõne foto juurde ka midagi kirjutatud.
Lehti edasi keerates avastas tüdruk, et inimeste juures oli midagi kummalist. Mitte see, et nad olid tõsiste nägudega nagu inimesed vanaaegsetel fotodel ikka. See oli midagi muud. Mingi tunne, mida Kirke ei osanud seletada. Või kõhedus, mis teda jällegi valdas. Ta polnud kunagi sellist albumit näinud. Ja tal polnud aimugi, kust Joonas selle leidnud oli.
Kirke pööras lehti. Järgmistel fotodel olid umbes kahekümnesed noormees ja neiu, riietuse järgi otsustades oli foto tehtud ehk enne sõda. Kirke märkas hämmastusega, et tüdruk oli natuke tema nägu. Neil oli sarnane, veidi piklik näokuju, ühtmoodi tumedad lainelised juuksed ja põselohud. Ja isegi midagi tüdruku pilgus näis Kirkele tuttav. Ta oleks justkui peeglisse vaadanud. Kõverpeeglisse. Tüdruk ei näinud küll välja nagu tema teisik, kuid sarnasus oli siiski õõvastavalt suur. Kokkusattumus oli rohkem kui kummaline. Tüdrukule meenus kohe Gustavi tobe fotonali. See album oleks olnud justkui selle edasiarendus. Loomulikult oli see rumal mõte, kuid Kirke tundis, kuidas sisemus õõnsaks tõmbus.
Ilmselt seetõttu ei kuulnud ta ka Joonase tulekut.
Joonas tõmbas albumi Kirkelt käest, lausumata sealjuures sõnagi. Poisi nägu oli ühtaegu otsustav ja ärevil.
„Mis asi see on?” õiendas Kirke. „Mis album see on?”
Joonas ei lausunud ikka veel midagi. See polnud tegelikult üldse Joonase moodi.
„Kust sa selle said? Kelle fotod need seal on?” jätkas Kirke pärimist.
„Pole oluline. Lase mu toast jalga!” Joonas pani albumi kirjutuslaua sahtlisse ja vaatas Kirkele nõudlikult otsa.
Kirke ei hakanud vastu vaidlema, vaid läks oma tuppa tagasi. Ta teadis, kui kangekaelne võib vend olla, seega oli ainus võimalus, et poiss lõpuks ise talle kõik ära räägib, kui selle küsimiseks sobiv hetk tekib. Ja ise ei osanud ta ka midagi välja mõelda. Vaevalt et Joonas oleks selle albumi näiteks nende pööningult leidnud. Võimalik, et see oli hoopis Elina perekonna album, aga ka siis jäi arusaamatuks, miks see pidi Joonase käes olema. Kas poiss oli lubanud seal olevaid fotosid ümber pildistada ja digitöödelda? Sama hästi oleksid nad võinud seda teha ju ka Elina juures ja pealegi ei olnud Joonas kunagi varem fotograafia vastu huvi tundnud.
Segaste tunnetega võttis Kirke viimaks kotist välja oma kooliasjad ja asus matemaatika ülesandeid lahendama. Ülesannetele ei olnud sugugi kerge keskenduda, sest peas keerlesid sootuks muud mõtted. Lisaks albumile kas või see, et reedel pidi olema selle aasta esimene koolipidu. Kirke lootis, et ehk avaneb tal seal võimalus Sandriga rääkida.
Sellele mõtlemine oli siiski viga, sest millegipärast meenus tüdrukule järgmiseks Gustav ja tema veider käitumine. Gustaviga seoses tuli aga meelde veski, mis oli ometi nii lähedal nende alevile, aga millest isegi ta vanemad polnud midagi kuulnud. Talle turgatas korraga pähe, et veski juurde ei viinud mitte ühtegi teed – sellist teed, mida mööda oleks võimalik autoga sõita. Kuid ometi oli võti ukse juures peidus nii, nagu keegi seal teinekord käiks. Järelikult pidi see inimene minema sinna jala. Mis tähendab, et see võis vabalt olla ka keegi nende alevist. Tüdruk taipas, et ta peaks välja uurima, kellele see veski kuulub. Ta ei teadnud, mis ta selle infoga edasi teeks, kuid hetkel tundus see oluline.
Ta ärkas, kui väljas juba hämardus. Kirke hõõrus silmi. Ta oli jälle õppimise ajal magama jäänud. Juba teist korda nii lühikese aja jooksul. Tüdruk otsustas, et hakkab õhtuti varem magama minema. Vahest peaks ta ka oma toidusedeli üle vaatama ja rohkem vitamiine sööma või midagi säärast. Või olid unisus ja ootamatud äravajumised tingitud viimase aja stressist?
Kui Kirke pilgu oma vihikule tõstis, ta karjatas. Seekord polnud seal ainult paar rida teksti. Teksti, mis ei olnud kirjutatud tema käekirjaga. Rohkem kui pool vihikulehte oli kaetud väikese tiheda käekirjaga.
Kirke tundis, kuidas ta süda kiiremini lööma hakkas, kui ta sügavalt sisse hingas ja kirjutatut lugema asus.
Armastus on tugevam kui surm. …ma ei kahetse midagi. Minu juustesse on põimitud saladused ja minu luud mäletavad. Minu veri ja minu luud… ...luudega nõidus… Minu hing on temaga, aga mu luud… Vaimud võtavad selle, mis on nende jagu. Vaimud on nüüd vabad. …ootavad ohvreid. Ootavad oma vardjat. Ei tohi unustada, et veri lunastab.
Veski müürid püsivad, kuni veel viimane nende soost on elus. Kui ta tuleb ja toidab neid. Omaenda verega, killukestega oma hingest. …ohvrid, mis tuleb tuua. Täiskasvanud kuu öösi…
Verikambi ei unusta.
Kirke käed värisesid ja tal oli tahtmine oksendada. Tüdruk lükkas vihiku eemale ja tõusis laua tagant püsti. Hirm ja paanika olid ta endasse mähkinud. Ta enese vari, mis peegeldus aknaklaasilt, ehmatas ta peaaegu oimetuks. Kirke tõmbas vabisevate kätega kardinad ette. See, mis just praegu juhtunud oli, käis täiesti üle mõistuse…
Mida paganat see pidi tähendama? Kuidas see võimalik oli?
Kirke teadis, et on olemas sellised inimesed nagu kanaldajad – inimesed, kes transis või ka teadvusel olles suudavad vastu võtta sõnumeid teispoolsusest, tulnukatelt või näiteks inglitelt. Mõned neist esitavad saadud infot suuliselt, teised panevad selle kirja. Ta oli alati arvanud, et see on tegelikult inimeste lollitamine. „Sõnumid inglitelt” kõlas ju piisavalt topakalt. Aga mis siis, kui see oli ikkagi tõsi? Pidi ju olema. Tõestus oli siinsamas – tema enda matemaatikavihikus. Kas tema oligi siis nüüd üks kanaldajatest? Kuidas see ometi juhtuda võis? Ja miks just temaga?
Kirke võttis telefoni ja otsis salapärase foto üles. Millegipärast polnud ta seda ära kustutanud. Mis siis, kui Gustav ei teinudki seda, mõtles ta korraga. Mis siis, kui see oli midagi muud? Seesama jõud, kelle lauseid ta üles kirjutas? Ta polnudki siis maganud, taipas ta korraga. Ta polnud maganud, vaid oli ilmselt transis, millest ta enam midagi ei mäletanud.
Verikambi. Juba see nimi kõlas kõhedust tekitavalt. Ülejäänud tekstile ei tahtnud ta rohkem mõelda. See tundus nagu hullu sonimine. Ja ta oli selle ise kõik kirja pannud. Kas ta oli sel ajal seestunud? Kas kellegi vaim oli läinud selleks ajaks tema sisse?
Kirke tõmbas kardinad uuesti eest ära ja tegi akna lahti. Tal oli tunne, nagu hakkaks tal kohe õhk otsa saama.
Kirke otsustas, et enne kui ta läheb vanaema käest asja uurima, teeb ta endale ühe kange kohvi. Et ta käed enam nii hullusti ei väriseks. Ta oli enam kui kindel, et vanaema peaks veskist midagi teadma. Tema emapoolne suguvõsa oli elanud siinkandis juba Põhjasõjast saadik. Selle kohta oli neil isegi kuskil vanaema koostatud sugupuu olemas. Eramu, kus nad praegu elasid, oli ostetud nõukogude ajal ja kümmekond aastat tagasi oli ta isa sellele põhjaliku remondi teinud ning ühe tiiva juurde ehitanud. Kuid nende Pihlakanimeline põlistalukoht asus alevist paar kilomeetrit väljas. Kui pärast sõda olid tema vanaema ja ta vanemad Siberisse küüditatud, oli talu nende käest ära võetud. Nad olid küll mõned aastad hiljem, pärast Stalini surma, tagasi tulnud, kuid talu nad enam tagasi ei saanud. Ja uuel Eesti ajal, kui toimus maade ja varade tagastamine, vanaema enam seda talu tagasi ei tahtnudki. Nad müüsid selle ära ja nüüd elasid seal hoopis uued inimesed.
Kohvi tehes kohtas Kirke Joonast. Joonas tuli kööki aimamata, et võib seal õde näha. Kirket märgates jäi poiss hetkeks uksel seisma, kuid astus siis vapralt edasi. Ta läks külmiku juurde, võttis sealt juustu ja vorsti ning tegi endale kiiresti kaks võileiba. Kirke märkas, et vend oli kuidagi ärevil. Ilmselt oli see kiirustamisest või kujutas tüdruk seda endale ette. Kõike viimasel ajal juhtunut arvesse võttes polnud selles ilmselt midagi üllatavat.
Nad ei vahetanud terve selle aja jooksul sõnagi. Joonas võttis oma võileivad ja lahkus, Kirke silmitses endiselt kohvi presskannus.
Kui kohv oli piisavalt tõmmanud, võttis Kirke oma tassi, haaras laualt mõned küpsised vanaemale külakostiks ja lippas läbi maja selle teise tiiba, vanaema poole.
Kirke