Verikambi. Reeli Reinaus
said sellest veskist trauma,” naeris Joonas.
„Ma ei tea, seal oli kuidagi halb olla,” vastas Kirke vaikselt.
„Sa oled nagu Gustav.”
„Kas tema ütles ka, et seal oli halb?” elavnes Kirke.
„Ei, aga ta käitus seal minu meelest veidi imelikult. Kas või see, et ta sealt hommikul nii väga minema kiirustas.”
„Muuseas, ta ei maganud seal öö otsa.”
„Mida ta siis tegi?” hämmeldus Joonas.
„Ma ei tea. Võib-olla mediteeris. Igal juhul vahtis ta klaasistunud pilgul enda ette, kui ma ta keset ööd ühest ruumist leidsin.”
„No Kirke, sa ei tule või?”
See oli Elina, kes oli tulnud Kirke tuppa uurima, kuhu Joonas nii kauaks jääb.
Kirke ajas end voodilt üles. Enam ei saanud ta minemata jätta, see oleks teistes liiga palju küsimusi tekitanud. Ta heitis korraks pilgu peeglisse, et oma välimust kontrollida, ning astus siis toast välja.
„Miks teil nii kaua läks?” küsis Gustav, kes vedeles elutoas tugitoolis ja tõstis pea ühe albumi kohalt. Ta pilgus ei reetnud miski, nagu ta ka tegelikult neid oodanud oleks.
Kirke märkas enda jahmatuseks, et see oli album, kus olid tema ja Joonase lapsepõlvepildid. Ta vaatas küsivalt Joonase poole, kuid vend laiutas vaid käsi.
„Kohe hakkame vaatama. Ära muretse,” lausus Elina.
„Ma vaatan, Kirke, et sul olid lapsena ägedad lokid,” sõnas Gustav albumit käest pannes.
„Kust sa selle said?” küsis Kirke peaaegu vihaselt.
Poiss nookas peaga. „Riiulist.” Gustav tõusis Kirke poole pilkugi heitmata püsti ja loivas riiuli juurde albumit tagasi panema.
Kirke istus diivanile, Gustavi tugitoolist nii kaugele kui võimalik. Ta teadis, et oli filmi vaatama tulles teinud vea.
Film rääkis küll vaimudest, kuid oli siiski nii palju kristliku temaatikaga seotud ja piisavalt kaasahaarav, et Kirke suutis veski peagi unustada. Talle meenus see vaid siis, kui ta märkas, et Gustav jälgib teda. Poisi pilk oli täiesti mittemidagiütlev, kuid sellegipoolest tekitas see tüdrukus kahtlusi. Kahtlusi, et poiss ei vaata teda mitte seepärast, et ta Gustavile meeldib. Ei, ta vaatas teda mingil muul põhjusel. Nagu ta kahtlustaks midagi. Või kontrolliks.
Kui film läbi sai, avastas Kirke, et Elina ja Gustav ei kavatsegi koju minna. Hea küll, Elina puhul poleks ta seda eeldanudki. Tõenäoliselt kudrutavad nad Joonase toas poole ööni või jääb tüdruk hoopiski ööseks. See oli igati loogiline, sest nad olid ju peaaegu üksi kodus. Teises majatiivas elav vanaema ei tulnud õigupoolest arvesse. Aga see, et ka Gustav ei taibanud minema hakata, muutis Kirke veidi murelikuks.
„Mängiks äkki midagi?” pani Elina ette.
Joonas ja Kirke üllatuseks isegi Gustav olid Elina pakkumisega nõus. Seejärel vaatasid nad kõik kolmekesi Kirke poole.
Tüdruk kallutas mõtisklevalt pead. „Võib kah.” Ega ta veel magama minna plaaninud ja olgem ausad, teda ju ka natuke huvitas, mis edasi saab.
Elina pakkus välja äsja soetatud seltskonnamängu, millest Kirke kuulnudki polnud. Mängu eesmärk oli kaasmängijatele küsimusi esitada ja nende vastuseid ära arvata. Tegelikult oli see väga hea valik, kuna vastused küsimustele võimaldasid kaasmängijaid, ehk Gustavit, tundma õppida. Elinat ja Joonast tundis Kirke ju nagunii.
Kuid mäng ei läinud just päris nõnda, nagu Kirke oli lootnud. Gustavile sattusid igavad küsimused, millele ta veel igavamaid vastuseid andis. Kirkele endale aga pigem sellised, millele vastamine talle pisut ebamugavust valmistas.
„Mul on küsimus Kirkele,” sõnas Gustav, kui järg jälle tema kätte jõudis. „Kas sinuga on viimasel ajal midagi kummalist juhtunud?”
Gustavi silmad puurisid tüdruku omadesse ning Kirke ei suutnud oma pilku neilt lahti rebida. Need olid lihtsalt nii ilusad ja ligitõmbavad. Huvitav, kui Gustav käituks teisiti, kas ta siis meeldiks mulle, juurdles tüdruk. Või oleks tal ikka selline sünge ja hirmutav aura, mis kõhedust tekitab?
Kirke pilgutas üllatust teeseldes silmi. „Ei. Miks sa küsid?” Loomulikult ei kavatsenud ta poisile tunnistada, et oli veski juures tajunud kellegi või millegi kummalist juuresolekut.
Gustavi ilme jäi muutumatult ükskõikseks. „Ma loen lihtsalt seda küsimust.”
Kirke polnud sugugi kindel, kas selline küsimus tolles mängus üldse oli, kuid ta ei öelnud midagi.
Kui Gustav oli lahkunud ja Elina ootuspäraselt Joonase juurde ööbima jäi, avastas Kirke, et tal pole veel üleüldse und. Ehkki kell oli juba peaaegu kaks, otsustas tüdruk enne magamaminekut veel natuke lugeda. Ta lõi pooleli oleva raamatu lahti, ent siis tuli talle midagi meelde. Ta oli eelmisel nädalal Tallinnas raamatupoes näinud ühte raamatut, mida ta raamatukogust laenutada kavatses. Ta oli raamatu kaanest foto teinud, et mitte unustada pealkirja ja autorit. Kirke haaras laualt telefoni ja otsis sealt pildialbumi välja.
Järgmisel hetkel pillas ta telefoni käest.
Viimane foto ei olnud raamatust, nagu ta oli eeldanud. Foto polnud isegi mitte tema tehtud. Kirke telefoni oli täiesti ootamatult ja vastu igasugust loogikat ilmunud foto, mis kujutas tundmatut neidu pikas valges kleidis. Tüdruku nägu oli udune, õigupoolest nägi ta välja nagu kummitus. Peagi taipas Kirke, et ilmselt see oligi kummitus. Aga kuidas oli pilt sattunud tema telefoni?
Ja siis ta mõistis: see pidi olema juhtunud veskis. Ainult kuidas see võimalik oli? Kes selle tegi ja kellest?
Kirke tundis, et ta peab fotost kellelegi rääkima. Aga kellele? Joonasele? Ei, vend peaks teda arulagedaks. Elinale? Jah, aga mida Elina selle kohta ikka öelda oskaks.
Tegelikult ta ju teadis, kellega ta pildist rääkima peaks. Kirke oleks võinud mürki võtta, et Gustavi ja tolle veski vahel oli mingi seos. Pidi olema. See ei lugenud, et ta ei suutnud välja mõelda, milles see seisnes.
Just, Gustav! Tüdruk taipas, et see foto ei saa olla ehtne. Kindlasti oli selle pildialbumisse sokutanud Gustav, kui ta Kirke telefoni ära toomas käis. Ilmselt seepärast oligi ta tahtnud üksi minna ja nii kaua veskis viibinud. Ainult et miks? Mille jaoks? Et teha nalja või teda hirmutada? Kas sellepärast oligi poiss paar tundi tagasi küsinud, kas Kirkega on viimasel ajal midagi kummalist juhtunud? Kas Gustav püüdis sellega viidata oma lollile naljale? Kas ta oli arvanud, et Kirke hakkab ise fotost rääkima, ja oli pettunud, kui tüdruk seda ei teinud? Küllap ootas poiss, et tema haige nali pälvib tähelepanu, aga tema meelehärmiks seda ei juhtunud.
Kui Kirke viimaks voodisse puges, tundis ta fotole mõeldes ikka veel kerget kõhedust. Kui Gustav oli teda hirmutada tahtnud, siis oli see tal peaaegu korda läinud.
5. peatükk
Joonas uuris netist väljaprinditud kaarti ja lootis, et nad on ikka õigel teel. Õnneks pidi tõehetk saabuma umbes paarisaja meetri pärast.
„Sinu õnn, et meile praegu sugulased külla tulid ja ma nagunii ei saaks kodus midagi rahus teha,” lausus Daniel, Joonase kannul läbi võsa kõmpides. „Mis pagana imeasja me üldse vaatama läheme ja miks?” Poiss jälgis murelikult, kuidas ta tennised niiskusest üha tumedamaks värvusid. Aga ta polnud tõepoolest arvanud, et Joonas ta metsa veab. Kuidas oleks ta siis pidanud taipama sobivamaid jalanõusid valida?
Kurat seda teab, oleks Joonas soovinud sõbrale ütelda, aga hoidis ennast tagasi. „Kui sa tahtsid kodust lihtsalt uttu tõmmata, mis seal siis vahet, kuhu sa lähed,” sõnas ta hoopis. Sest tal ei olnud tegelikult muid ettekäändeid.
Pärast leitud albumi sirvimist küpses Joonasel peas kindel plaan päevavalges veskisse tagasi minna, et seda põhjalikumalt uurida. Ja ta pidi endale tunnistama, et Danieli oli ta kaasa kutsunud vaid seetõttu, et üksinda olnuks see käik lihtsalt igav ja tüütu. Seda kõike ei saanud ta aga sõbrale rääkida.
Daniel oli ta parim sõber, klassivend ja bändikaaslane