Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders
end pahupidi ja sellest moodustub maks. Sooletorust on välja vormitud ka sapipõis ja kõhunääre ehk pankreas. Soolevoolik ise aga muutub järjest riukalikumaks. Ta osaleb suus toimuvates suuremahulistes ehitustöödes, moodustab söögitoru, mis suudab breiki tantsida, ja tekitab väikese maopauna, milles me saame mitme tunni jooksul toitu säilitada. Ja viimaks saab sooletoru maha meistritööga, mille järgi ta nime on saanud – see on meie soolestik.
Kahe teise vooliku „meistritööd” – süda ja aju – naudivad suurt lugupidamist. Südant peetakse eluliselt hädavajalikuks, kuna see pumpab verd kogu kehasse. Aju imetletakse seetõttu, et ta mõtleb hetkest hetkesse välja hämmastavaid mõttekujundeid. Aga nagu suurem osa inimesi arvab, saab soolestik kõige selle kestel äärmisel juhul hakkama tualetis käimisega. Muul ajal ripub ta tõenäoliselt kõhus niisama jõude või laseb aeg-ajalt õhku välja. Õigupoolest ei teata ühtegi soolestiku erioskust. Võib öelda, et me alahindame soolestikku natuke. Ausalt öeldes, me mitte ainult ei alahinda teda, me tunneme oma sooletoru pärast sageli häbi. Soolestik on häbiasi!
Selles küsimuses peaks minu raamat üht-teist muutma. Me proovime siin ära kasutada raamatute imelisi võimeid ja pakkuda nii nähtavale maailmale tõsiseltvõetavat konkurentsi. Puud ei olegi lusikad! Ja soolestik on tegelikult üsnagi võluv!
Kuidas toimub kakamine … ja miks tasub seda küsida?
Minu korterikaaslane tuli kööki ja küsis: „Giulia, sina õpid ju meditsiini – kuidas kakamine käib?” Mälestusteraamatu alustamiseks see lause muidugimõista ei sobi, aga minu jaoks muutis see küsimus palju. Läksin oma tuppa, istusin põrandale ja lehitsesin vaheldumisi kolme raamatut. Kui vastuse leidsin, lõi see mu imestusest tummaks. Üdini igapäevane nähtus osutus palju keerulisemaks ja muljetavaldavamaks, kui olin arvanud.
Tualetis käimine on meistritöö. Kaks närvisüsteemi töötavad kohusetundlikult koos selleks, et võimalikult diskreetselt ja hügieeniliselt meie prügist lahti saada. Vaevalt et mõni teine loomaliik selle asjatoimetusega nii eeskujulikult ja korralikult maha saab nagu meie. Inimkeha on selleks välja arendanud igasuguseid seadeldisi ja trikke. Asi saab alguse juba sellest, et meil on peensusteni välja töötatud sulgemismehhanismid. Välimist sulgurlihast, mida saab tahtlikult lõdvaks lasta ja pingutada, tunnevad peaaegu kõik. Mõne sentimeetri kaugusel asub talle üpris sarnane sulgurlihas, mida me teadlikult juhtida ei suuda.
Sulgurlihased esindavad kahe eraldiseisva närvisüsteemi huvisid. Välimine sulgurlihas on meie teadvuse truu kaastööline. Kui aju peab tualetti minekut hetkel sobimatuks, kuulab välimine sulgurlihas teadvuse sõna ja surub end nii kõvasti kokku kui saab. Sisemine sulgurlihas esindab alateadlikku sisemaailma. Teda ei huvita, kas tädi Bertale puuksutamine meeldib või mitte. Teda huvitab ainuüksi see, kas meie sisemusel läheb hästi. Kas üks puuks tungib väljapoole? Sisemine sulgurlihas tahab kõik ebameeldiva meie kehast välja heita. Kui tema teha oleks, võiks ka tädi Berta sagedamini puuksu lasta. Peaasi, et sisemaailmas kõik mõnus on ja kuskilt ei pitsita.
Mõlemad sulgurlihased peavad töötama koos. Kui seedimisülejäägid sisemise sulgurlihase juurde jõuavad, laseb see end instinktiivselt lõdvaks. Ta ei viska aga kõike kolleegi välimise sulgurlihase suunas välja, vaid saadab esmalt teele ühe prooviportsu. Sisemise ja välimise sulgurlihase vahel asuval alal on palju sensorrakke. Need analüüsivad kohale toimetatud toodet, teevad kindlaks, kas see on tahke või gaasiline ning saadavad kogutud informatsiooni üles ajusse. Sel hetkel märkab aju: ma pean vetsu minema! … või ehk kõigest puuksu laskma. Ja aju teeb seda, mida tema „teadlik teadvus” nii hästi oskab – aitab meil ümbrusega kohaneda. Selleks kasutab ta silmadelt ja kõrvadelt saadud informatsiooni ja kraamib lagedale oma kogemuste aardekirstu. „Ma vaatasin ringi, me oleme parasjagu tädi Berta elutoas – puuks tuleks ehk kõne alla, kui sa lased sellel endast tasahilju välja trügida. Aga tahket küll praegu teha ei saa.”
Välimine sulgurlihas saab asjast aru ja surub end täie lojaalsusega senisest veel kõvemini kokku. Seda signaali paneb omakorda tähele sisemine sulgurlihas, kes esimese hooga respekteerib kolleegi otsust. Kaks sulgurlihast ühendavad väed ja lükkavad prooviportsu ootejärjekorda. Kunagi peab see välja tulema, aga igatahes mitte siin ja ka mitte praegu. Natuke aega hiljem katsetab sisemine sulgurlihas uuesti prooviportsu teele saatmist. Meie istume sel ajal juba mõnusalt kodus sohva peal – las käia!
Sisemine sulgurlihas on soliidne vennike. Tema moto on: mis välja peab tulema, peab välja tulema. Ja sealjuures ei jää just palju tõlgendamisvõimalusi. Välimine sulgurlihas puutub kokku tunduvalt keerulisema maailmapildiga. Teoorias võiks ju mõnikord ka võõrast tualetti kasutada või äkki siiski mitte? Me tunneme üksteist juba piisavalt hästi selleks, et võiks ka üksteise seltskonnas viibides puuksutada. Aga kas see pean just mina olema, kes esimese pääsukese lendu laseb? Kui ma praegu vetsu ei lähe, saan sinna alles õhtul ja olukord võib päeva jooksul ebameeldivaks minna!
Sulgurlihase mõtted ei kõla just Nobeli preemia vääriliselt, aga tegelikult on need inimeseks olemise põhjapanevad küsimused. Kui oluline on meie jaoks meie sisemaailm ja milliseid kompromisse me teeme välismaailmaga toimetuleku nimel? Üks surub nurka kuradikese, kes ärgitab teda ebameeldivat puuksu välja laskma, kuni kõhuvalu ta koju ajab. Teine laseb endal vanaema pool perepeol väikesest sõrmest tõmmata ja muudab kõva puuksu meelelahutuslikuks mustkunstietenduseks. Laias laastus jääb parim kompromiss ilmselt kuskile kahe äärmuse vahele.
Kui keelame endale sageli ja pidevalt tualetis käimist siis, kui tegelikult peaksime seda tegema, heitub sisemine sulgur-lihas sellest. Me võime ta sedaviisi lausa ümber kasvatada. Kuna välimine sulgurlihas on sisemist sulgurlihast ümbritsevat muskulatuuri ja sulgurlihast ennast nii sageli korrale kutsunud, kaotab viimane julguse. Kui kahe sulgurlihase vaheline suhtlus muutub jäiseks, võib tekkida isegi kõhukinnisus.
Sünnitavatel naistel võib nii juhtuda ka tualetti minekut edasi lükkamata. Sünnitamisel võivad katkeda peened närvikiud, mille abil kaks sulgurlihast omavahel suhtlevad. Hea uudis on see, et ka närvid võivad uuesti kokku kasvada. Pole vahet, kas kahju tekkis sünnituse tõttu või mõnel muul moel, olukorrale pakub leevendust niinimetatud biotagasisideteraapia. Selles õpivad teineteisele võõraks jäänud sulgurlihased uuesti omavahel hästi läbi saama. Seda ravivormi pakuvad üksikud gastroenteroloogiale keskendunud arstipraksised. Masin mõõdab, kui tõhusalt välimine sulgurlihas sisemisega koostööd teeb. Kui koostöö sujub, kõlab autasuna helisignaal või läheb põlema roheline tuluke. See näeb välja nagu õhtune televiktoriin, kus stuudiolava õige vastuse korral särab ja vilgub. Aga see ei toimu televiisoris, vaid arstikabinetis ja tagumikus oleva sensorelektroodi abil. Ettevõtmine tasub ennast ära. Kui sisemine ja välimine lihas jälle omavahel kenasti hakkama saavad, otsib inimene vaikset kohakest juba palju reipamalt.
Sulgurlihased, sensorrakud, teadvus ja pepuelektroodidega viktoriinid – neid keerulisi üksikasju mu korterikaaslane vastuseks ei oodanud. Vahepeal meie kööki sisse sadanud ontliku majandusüliõpilase sünnipäevaseltskond samuti mitte. Õhtu kujunes siiski lustakaks ja mulle sai selgeks, et soolestikuteema huvitab tegelikult paljusid inimesi. Kerkis esile mõnigi hea küsimus. Kas on tõsi, et me kõik istume tualetipotil valesti? Kuidas lihtsamini röhitseda? Kuidas on võimalik, et meie omandame energiat nii lihalõigust, õuntest kui ka praekartulitest, aga auto lepib ainult kindlat sorti bensiiniga? Milleks on vaja pimesoolt ja miks on väljaheide alati sama värvi?
Mu korterikaaslased teavad juba täpselt, mis näoga ma kööki tormates olen, kui uut sooleanekdooti rääkida tahan. Näiteks seda, milles räägitakse tillukesest kuivkäimlast, kus tuleb kükitada maas oleva augu kohal, või helendavast väljaheitest.
Kas ma istun potil õigesti?
Aeg-ajalt tasub oma harjumused põhjalikult üle vaadata. Kas ma ikka lähen bussipeatusesse kõige ilusamat ja lühemat teed pidi? Kas järelejäänud karvad, mis üle paljaks jäänud pealae soengusse seati, jätavad ikka adekvaatse ja moodsa mulje? Ja miks ka mitte – kas ma istun õigesti vetsupotil?
Kõikidele küsimustele ei saa alati anda selget vastust, aga katse ja eksituse meetodi abil eksperimenteerimine iseenesest võib