Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta. Giulia Enders
vabas looduses. Ta võttis stopperiga aega ja jagas pärast osalejatele välja küsimustikud. Tulemus oli ühemõtteline – kükitamine kestis keskmiselt 50 sekundit ja osalejad kogesid seda täieliku tühjenemisena. Istumine kestis keskmiselt 130 sekundit ega tundunud olevat samavõrra edukas. (Peale selle, imepisikesed tualetid lihtsalt näevad alati armsad välja – ükskõik, mida seal ka tehakse.)
Miks? Sest meie soole sulgemisaparaat ei ole loodud nii, et luuk istudes täielikult avaneks. On üks lihas, mis istumisasendis või ka seistes asub lassona ümber soole ja veab seda teatud suunas, nii et tekib voldike. See mehhanism on sulgurlihaste jaoks nii-öelda lisavarustus. Mõnele on selline voldikujuline sulgur tuttav aiavoolikute juurest. Näiteks küsid oma õe käest, miks aiavoolikust enam vett ei tule. Kui ta voolikuotsast sisse vaatab, lased voldikese kiiresti sirgeks ja ootad veel poolteist minutit, enne kui sulle koduarest peale pannakse.
Tagasi soolestiku lõpuosas asuva voltkinnise juurde – just selle tõttu võtab väljaheide kõvera vorsti kuju. Kinnis pidurdab väljaheite liikumist, nagu autod teevad kiirteelt maha sõites. Ja nii peavad sulgurlihased seismis- ja istumisasendi puhul kogu värgi seeshoidmiseks vähem jõudu rakendama. Kui lihas end lõdvaks laseb, kaob voldike. Sõidutee on sirge ja nüüd saab takistamata gaasipedaali vajutada.
Kükitamine on juba ürgajast alates meie loomulik enesekergendamise asend. Kaasaegne tualetipott, millel saab istu-da, võeti seoses sisetualettide arenguga kasutusele 18. sajandi lõpupoole. Arstide jaoks on selgitus „koopainimene tegi alati nii …” alati olnud pisut kaheldava väärtusega. Kes ütleb, et kükitamine lihast märgatavalt paremini lõdvestab ja väljaheide viimaks sirget rada mööda liigub? Jaapani teadlased söötsid sellele vastamiseks katseisikutele sisse helendavat ainet ja uurisid erinevaid suure asjatoimetuse asendeid röntgeni abil. Esimene järeldus: jah, on kindel, et kükitades on soolekanal sirge ja kõik võib otsejoones välja tulla. Teine järeldus: sõbralikud inimesed lasevad endale teaduse nimel helendavaid aineid sisse sööta ja kakalkäiku röntgenikiirtega läbi valgustada. Mõlemad on minu meelest üsna muljetavaldavad teadmised.
Hemorroidid, soolehaigused nagu divertikuliit (sopistisepõletik) ja ka kõhukinnisus esinevad peaaegu eranditult ainult nendes maades, kus enese kergendamiseks toolitaolise kaadervärgi peal istutakse. Üks põhjus selleks, seda eriti noorte inimeste puhul, pole mitte liiga lõdvad koed, vaid see, et soolestik on liiga suure pinge all. On inimesi, kes ka muidu stressis olles päeva jooksul kõhtu pinges hoiavad. Enamasti nad ise ei märkagi seda. Hemorroidid pigem leevendavad sisemist survet, kuna ripuvad vabalt tagumikust välja. Divertikuliidi puhul surub soole sees asuv kude väljapoole. See tekitab pisikeste elektripirnide kujulisi väljasopistusi sooleseinas.
Meie tualetiskäimise viis pole kindlasti ainuke hemorroidide ja divertikuliidi tekkepõhjus. Samas peab aga ütlema, et maailma 1,2 miljardit kükitades asja ajavat inimest ei põe divertikuliiti peaaegu kunagi ning hemorroide esineb neil märkimisväärselt harva. Meie seevastu pressime oma kudesid taguotsa kaudu välja ja peame laskma arstil tagajärgi kõrvaldada. Ja kõik ainult sellepärast, et väärikas troonil istumine on lahedam kui totakas kükkimine? Arstid lähtuvad sellest, et sage pressimine tualetis tõstab märgatavalt veenilaiendite, insuldi ja ka roojamisaegse minestamise tekkimise ohtu.
Sain kord sõnumi sõbralt, kes oli Prantsusmaal reisil. „Prantslased on peast segi. Keegi varastas kolmest teeäärsest bensiinijaamast vetsupotid ära!” Naersin kõvasti. Esiteks sellepärast, et aimasin, et sõnum oli täiesti tõsiselt mõeldud. Teiseks seetõttu, et mulle meenus, kuidas ma esimest korda sellise Prantsuse kükktualeti peal seisin. „Palun öelge, miks ma peaksin kükitama, kui te oleksite võinud siia lihtsalt tualetipoti sisse ehitada?” mõtlesin veidi nutuselt ja šokeeritult enda ees laiuva tühimiku kohal olles. Paljudes Aasia maades, Aafrikas ja Lõuna-Euroopas seistakse kükktualeti kohal lühikest aega mäestlaskumisasendis. Meie seevastu lahutame potilkäigu lõpulejõudmiseni meelt: loeme ajalehte, voldime tualettpaberit, määrame kindlaks puhastamist vajavate vannitoanurkade asukoha või jõllitame kannatlikult enda vastas seisvat seina.
Kui ma seda teksti elutoas oma perekonnale ette lugesin, vaatasid mulle vastu ärritunud näod. Kas me peame nüüd oma portselantroonidelt alla ronima ja harjumatult ebakindlas kükkasendis auku kakama? Vastus on: ei. Hemorroidid tulevad ja lähevad! Kuigi oleks päris lõbus prill-lauale ronida ja sellest hetkest alates kogu asi kükakil korda ajada. See pole siiski vajalik, kükitada saab ka istudes. Eriliselt suurt tulu tõuseb sellest siis, kui on raske endale kuuluvat käest (või istmikust) ära anda. See käib nii. Ülakeha kallutatakse kergelt ettepoole ja jalad asetatakse väikesele pingile – ja hopsti! kõik on õige nurga all, saab kristallselge südametunnistusega lugeda, voltida ja jõllitada.
Sooletoru vestibüül
Võiks arvata, et soolestiku lõpuosa pakub üllatusi sellepärast, et me ei puutu sellega peaaegu üldse kokku. Ma ei väida, et asi on ainult selles. Seedetrakti vestibüülil on samuti mõned trumbid varuks – kuigi sellele heidame hambaid pestes pilgu ju iga päev.
Kõige saladuslikumad kohad leiab keele abil. Need on neli väikest punkti. Kaks neist asuvad põskede siseküljel, ülemise hambarea vastas, üsna keskel. Sel kohal on nii paremal kui vasakul tunda väikest kõrgendikku (kõrvalsüljenäärmed). Paljud usuvad, et on endale kunagi põske hammustanud, aga see ei ole nii. Need künkakesed on kõikidel inimestel sama koha peal. Teised kaks punkti asuvad keele all, keelekidast paremal ja vasakul pool (keelealused süljenäärmed). Nendest neljast punktist tuleb sülg.
Põses asuvatest punktidest tuleb sülg siis, kui selleks on põhjus – näiteks söömise ajal. Kahest keele all asuvast avausest jookseb sülg kogu aeg. Kui keegi neisse avaustesse sukelduks ja süljevoolule vastu ujuks, jõuaks ta peagi lõuaaluste süljenäärmeteni. Nemad on ülemused ja toodavad suurema osa süljest – umbes 0,7 liitrit kuni 1 liiter päevas. Kui liikuda kurgust lõualuu poole, on tunda kahte ümarat kõrgendikku. Lubate esitleda? Need ongi lõuaalused süljenäärmed.
Kuna kaks keele all asuvat pidevalt sülge eritavat punkti asuvad otse lõikehammaste taga, tekib just seal väga kiiresti hambakivi. Nimelt leidub süljes kaltsiumit sisaldavaid aineid, mille eesmärk on tegelikult hambaemaili tugevdamine. Kuna hambad on nende pideva turmtule all, saab head natuke liiga palju. Ka läheduses süütult ringi tuhisevad väikesed molekulid kivistatakse ilma pikema jututa. Probleemi ei tekita hambakivi ise, vaid see, et ta on nii pagana kare. Parodontoosi- ja kaariesebakterid suudavad paremini püsima jääda karedas pealiskihis kui algselt tegelikult sileda hambakivi pinnal.
Kuidas satuvad kivistavad kaltsiumiühendid süljesse? Sülg on filtreeritud veri. Süljenäärmetes sõelutakse verd. Punased rakud jäävad sõelale, kuna neid läheb vaja veresoontes ja mitte suus. Kaltsium, hormoonid ja immuunsüsteemi antikehad seevastu liiguvad verest süljesse. Sellepärast on inimeste sülg natuke erinev. On isegi võimalik süljeproovi abil testida immuunsüsteemi haiguste või teatud hormoonide olemasolu kehas. Peale selle suudavad süljenäärmed preemiaks lisada veel mõningaid aineid, näiteks kivistavaid kaltsiumiühendeid või ka valuvaigisteid.
Meie süljes sisaldub valuvaigisti, mis on morfiumist palju tugevama mõjuga. Seda nimetatakse opiorfiiniks ning see avastati 2006. aastal. Muidugi toodab keha seda ainult väikeses koguses, sülje eesmärk ei ole ju meid üleni sumisema panna. Aga ka nii väike kogus mõjub, sest meie suu on ülitundlik! Seal asub palju rohkem närvilõpmeid kui teistes kehaosades. Pisimad maasikaseemned võivad meile kohutavalt närvidele käia ja me märkame iga salatisse sattunud liivatera paugupealt. Väike haav, mille olemasolu küünarnukil me isegi tähele ei paneks, teeb suus meeletut valu ja tundub hiigelsuurena.
Ilma süljes loomulikult sisalduvate valuvaigistiteta oleks asi veel palju hullem! Kuna toitu närides ujutame selle üle süljes peituva valuvaigisti lisadoosiga, tundub kurguvalu pärast söömist väiksem ja ka väikesed suuõõnes asuvad haavad teevad vähem valu. Polegi vaja tingimata süüa – ka pelgalt närimiskummi närides saame osa suus leiduvast loomulikust valuvaigistist. Praeguseks on tehtud terve hulk uusi uurimusi, mis näitavad, et opiorfiinil on antidepressiivne mõju. Kas stressisöömise mõju ulatub