Toscana päikese all. Frances Mayes
nüpeldab maja ja meie kaks tobedat palmi nõtkuvad ja painduvad tuules. Tunnen osooni lõhna. Oleme kindlasti välgutabamuse saanud. See torm on meie maja välja valinud. Ta ei kavatsegi edasi liikuda – meie oleme tema keskmes ja lõpuks uhub ta meid nõlvalt alla Trasimeno järve. „Kumba sina eelistaksid,” küsin Edilt, „maalihet või piksenoole täistabamust?” Poeme üleni teki alla nagu kümneaastased ja karjume „Aitab küll!” ja „Ei!” iga kord, kui taevas valgeks lööb. Kõu tungib seintesse ja paigutab seal kive ümber.
Põhjakaarde lahkuv rajuilm jätab maha puhtaks pestud musta tähistaeva. Ed avab akna ja tuulevine kannab tuppa katkenud okste ja lahtirebitud okaste männilõhna. Elektrikatkestus jätkub. Kui me seal niiviisi patjade najal voodis istume ja ootame, et süda hakkaks normaalses rütmis lööma, kuuleme aknalt mingit mõistatuslikku heli. Aknalauale on laskunud väike öökull. Ta pea pöörleb keha otsas. Võib-olla murdis tuul oksa, millel ta istus, või ajas torm ta lihtsalt segadusse. Kui kuu pilvedest läbi tungib, näeme, kuidas öökull meid põrnitseb. Me hoidume liigutamast. Palvetan mõttes: palun ära tule tuppa. Kardan haiglaselt linde, lapsepõlvest kaasa saadud vana foobia, ja siiski see väike öökull lummab mind. Öökullid oleksid nagu alati midagi enamat: Ameerikas tootemlinnud või vähemalt sümboolsed, ja siin veel kõigele lisaks mütoloogilised. Mõtlen Minerva öökulli peale. Tegelikult muidugi on see lihtsalt väike olend, kelle kodu on siin mäe peal. Oleme tema suuremaid sugulasi õhtusel ajal sageli näinud. Vaikime mõlemad. Kuna lind püsib paigal, jääme lõpuks magama ja näeme hommikul, et ta on ära lennanud. Akna taga valgub orule sulakulda, millesse on segatud vaid kuuendikosa valgust, enne kui päike küürib mägedelt hetkeks õhku täitnud hämu ja tõuseb selgesse lunastatud taevasse.
Metsistunud juurviljaaed
ARBUUSITUND – PÄRASTLÕUNANE LEMMIKLÕÕGASTUS. ARBUUSI MAITSET võib pidada maailma parimaks ja pean tunnistama, et Toscana arbuusid võistlevad tasavägiselt nende suhkrununnudega, mida minu lapsepõlves sai Lõuna-Georgia arbuusiväljadelt veel päikesesoojana koju viidud. Ma ise ei õppinud koputamise võtet küll kunagi ära. Olgu arbuus küps või toores, kuulen ma koore pihta koputades ikka sama. Igatahes on kõik need, mis ma lahti lõikan, just küpsuse haripunkti saavutanud: krudisev värskus koos provotseeriva magususega. Kui me jagame oma arbuusi töömeestega, panen ma tähele, et nad söövad ära ka koorealuse valge osa. Jätavad alles vaid longuvajunud rohelise riba. Istun kivimüüril, päike paistab näkku, mul on paks viil arbuusi – olen jälle seitsmene, jäägitult süvenenud oma tilkuvasse maiusesse, mille seemneid saab sõrmede vahelt kaugele lennutada ja mille viljalihasse uuristan lusikasuurusi auke.
Märkan äkitselt, et sissesõiduteed ääristavad viis männipuud kihavad elust. Heli järgi otsustades võiks arvata, et oravad käristavad takjariide ribasid või haukavad paninot, mis on Itaalias levinud kivikõva torusai. Keegi võõras mees kargab autost välja, haarab maast kolm käbi ja kihutab minema. Siis saabub sinjoore Martini. Loodan, et ta on leidnud kellegi, kes tuleks meie terrasse kündma. Ta korjab üles ühe männikäbi ja kopsib seda vastu seina. Mustad seemned kukuvad välja. Ta lööb ühe neist kiviga katki ja näitab mulle peopesal kestaga kaetud ovaali. „Pinolo,” kuulutab ta. Osutab siis tumedatele seemnetele, mis vedelevad kõikjal sissesõiduteel. „Torta della nonna,” teatab ta veel igaks juhuks. Veel parem, mõtlen mina, oleks teha neist pestot, kasutades ära selle basiilikuuputuse, mis sai alguse kuue taime muldatorkamisest. Jumaldan piiniaseemneid salatites. Piiniaseemned! Ja mina kõndisin nende peal!
Muidugi teadsin ma, et pinolosid saadakse männipuult. Olen isegi oma San Francisco koduaias puid uurinud, lootes leida käbi sisse peidetud piiniaseemneid. Millegipärast ei osanud ma arvata, et sissesõiduteed ääristavad puud võiksid anda seemneid – suhtusin neisse siiani kui puudesse, mis ei nõua kohe tähelepanu. Seemnekandjad on sellised kunstniku maalitud väljanägemisega piiniad, mõnel pool rannikutuultes kängu kasvanud, mis palistavad paljusid Vahemere-äärseid kuurortlinnu, sedasorti puud, mille saludes hulkus Ravennasse pagendatud Dante. Meie sissesõidutee-äärsed männid on kohevad ja kõrged. Mõelda vaid, et harilik pino domestico (nagu ma oma puuderaamatust loen) toodab rasvaseid pähkliteks kutsutud seemneid, mis on eriti hõrgud röstitult. Üks neid nonnasid, kes küpsetavad rammusaid pinolodega pikitud kooke, elas kindlasti meie majas. Ta valmistas kahtlemata ka vaimustavaid nocciola– ehk sarapuupähklitäidisega ravioole ning pähkli- ja mandliküpsiseid ja – torte, sest maja ümber kasvab veel 20 mandlit ja varjuline sarapuu, mille oksad painduvad pähklisaagist. Nocciolat kaitsvat pähklikoort ehib kahvaturoheline rüüs, nagu oleks iga vili valmis jakirevääri kaunistama. Mandlid on pakitud õrna rohelise sameti sisse. Isegi see puu, mis terrassi serval maha langes ja nähtavasti hinge heidab, andis küllusliku saagi.
Võib-olla peaks sinjoore Martini kiirustama tagasi oma kontorisse, et näidata uutele välismaalastest klientidele katuse või kaevuta maju, tema aga aitab mul hoopis pinolosid üles korjata. Nagu enamikul itaallastest, keda ma kohanud olen, jätkub temalgi teiste jaoks aega. Imetlen selle mehe võimet hetke ajel innustuda. Tolmused kestad määrivad me käed kiiresti mustaks. „Kuidas te kõike teate – olete vist siin kandis sündinud?” küsin ma. „Kas täna on just see päev, mil piiniaseemned maha langevad?” Ükskord varem ütles ta mulle, et sarapuupähklid valmivad 22. augustil, võõramaise pühaku Philiberti lõikuspühal.
Ta jutustab, et kasvas üles Teverinas, mis on Bramasole localitàst teed mööda edasi, ja elas seal kuni sõjani. Tahaksin kangesti teada, kas ta hakkas partisaniks või hoidis lõpuni Mussolini poole, kuid küsin ainult, kas sõda jõudis ka Cortonasse. Ta osutab maja kohal kõrguvale Medici kindlusele. „Sakslased tegid sinna oma raadioside keskuse. Mõned taludesse majutatud ohvitserid tulid pärast sõda tagasi ja ostsid need kohad ära.” Ta pahvatab naerma. „Nad kohe mitte ei mõistnud, miks talupojad nii tõrjuvalt käitusid.” Oleme paar tosinat käbi müürile ladunud.
Ma ei päri, kas natsid okupeerisid ka meie maja. „Ja partisanid?”
„Igal pool,” ütleb ta käeviipega. „Isegi kolmeteistaastased poisid – surid maasikaid korjates või lambaid karjatades. Said kuuli. Kõik kohad olid mineeritud.” Ta ei taha jätkata. Ütleb ootamatult, et ema suri mõne aasta eest üheksakümne kolme aasta vanuses. „Enam ei söö ma tema torta della nonnat.” Ta on täna mõrus meeleolus. Nähes, kuidas ma mitu pinolot kiviga lömastan, õpetab ta mind nõnda kesta pihta lööma, et sisu terveks jääb. Räägin talle, et isa on mul surnud ja ema jäi tõsise insuldi järel voodihaigeks. Tema räägib, et on päris üksi jäänud. Ma ei julge pärida naise ja laste kohta. Oleme juba kaks suve tuttavad, kuid vestleme täna esimest korda isiklikel teemadel. Korjame käbid paberkotti ja lahkudes ütleb ta mulle „ciao”. Erinevalt keeletundides õpitust pole Toscana maarajoonides täiskasvanutel kombeks ükskõik kellele ciao hõigata. Enim kasutatavad hüvastijätuväljendid on arrivederla või tuttavlikum arrivederci. Meie suhetes on toimunud nihe.
Pool tundi piiniakäbide tümitamist annab tulemuseks umbes neli supilusikatäit seemneid. Mu käed on mustad ja kleepuvad. Mõni ime, et kodumail maksavad kaheuntsised tsellofaanpakendid hingehinda. Pean plaani küpsetada ise üks legendaarne torta della nonna, mis oleks nagu Itaalia magustoidu lõpp ja algus. Kohalik kokakunst jätab Prantsuse ja Ameerika magustoiduvaliku täiesti tähelepanuta. Olen veendunud, et ainult Itaalia maiustuste peal üles kasvades võib õppida neid hindama – minu maitse jaoks on enamik siinseid kooke ja kondiitritooteid liiga kuivad. Torta della nonna, puuviljakoogid, vahest ehk veel tiramisu (mida ma jälestan) – ja ongi kogu magustoiduvalik, välja arvatud eriti kallites restoranides. Enamik pagariärisid ja paljud baarid pakuvad seda vanaema pirukat. Maitse võib ka päris meeldiv olla, kuigi mõnikord jääb küll mulje, et üheks koostisosaks on intonaco ehk kips. Ime siis, et itaallased tellivad magustoiduks puuvilja. Isegi jäätisele, mis kunagi viis ükskõik millises Itaalia söögikohas lausa keele alla, ei või enam kindel olla. Kuigi paljud reklaamivad, et nende gelato on valmistatud kohapeal, jätavad nad mainimata, et mõnikord kasutavad nad kotikestesse pakitud valmispulbrit. Kui aga juhtud kusagil ehtsat virsiku- või maasikajäätist sööma, ei lähe see sul kunagi meelest. Õnneks sobivad jahedas vees hoitud puuviljad suurepäraselt suvist õhtusööki lõpetama, eriti koos kohaliku pecorino,