Toscana päikese all. Frances Mayes
kavatseb – kas tagurdab välja või poeb veidi maad edasi ja teeb U-käänaku? Jätan tast kahele poole kümnejalase vahe ja asun jälle lõikuma. Ja järsku on sein kadunud ja mina peaaegu et kaon sügavasse auku.
Kutsun Edi alla. „Vaata – on see kaev? Aga kuidas saab kaev olla seina sees?” Ta ronib terrassi servale otse mu pea kohal ja kummardub vaatama. Selles kohas on nii luuderohi kui põldmurakavarred ebaloomulikult tihedad.
„Siin paistab mingi avaus olevat.” Ta võtab appi umbrohuniiduki, kuid murakad ummistavad selle ära ja üle jääb vaid vikatiga niita. Pikkamööda tuleb päevavalgele kividega vooderdatud renn. Hiigelsuur alumine kivi kaardub nagu laste liumägi ja kaob maa sisse seina vastas, mida mina olin puhastamas. Uurime kõrgemal asuvat terrassi – selle koha peal pole midagi. Kuid kaks terrassi kõrgemal on samal joonel jälle üks ebaloomulikult tihe põldmurakapuhmas.
Võib-olla on veest ja kaevudest lihtsalt saanud meie kinnisidee. Kui me paari päeva eest suveks kohale saabusime, võtsid meid vastu teeserva pargitud veoautod ja sõiduautod ja mullahunnik juurdesõiduteel. Uus kaev, mille puuris üks sinjoore Martini sõber, oli peaaegu valmis. Giuseppe, pumpa paigaldama tulnud torupanija, oli juhtinud oma kõrges eas cinque cento mingil arusaamatul põhjusel juurdesõidutee madala kiviääre otsa. Ennast meile viisakalt tutvustanud, pöördus ta samas oma autot jalaga taguma ja needma. „Madonna serpente! Porca Madonna!” Madonna on madu? Siga? Ta käivitas mootori, kuid kolm maapinnaga kontakti säilitanud ratast ei jõudnud nii palju vedada, et telg kivi pealt lahti tuleks. Ed üritas masinat vabaks raputada. Giuseppe jätkas auto kolkimist. Kolm kaevupuurijat naersid ta üle ning aitasid siis Edil mänguasja mõõtu masina sõna otseses mõttes õhku tõsta ja üle kiviääre tasasele maale maha panna. Giuseppe vinnas uue pumba autost välja ja suundus kaevu poole, podisedes ikka veel midagi Madonna kohta. Vaatasime, kuidas nad selle kolmesaja jala sügavusse lasksid. Küllap on see kristliku maailma kõige sügavam kaev. Nad olid kiiresti veeni jõudnud, kuid sinjoore Martini oli käskinud neil muudkui edasi puurida, sest me ei tahtvat enam kunagi veepuudust kannatada. Leidsime sinjoore Martini majast, kus ta juhendas Giuseppe abilist. Ilma et me ise selle pealegi oleksime tulnud, on nad vanema vannitoa veeboileri kööki toonud, et meil oleks oma improviseeritud köögis sellel suvel ka soe vesi. Tunnen liigutust, märgates, et ta on lasknud maja puhtaks küürida ja istutanud palmipuude alla saialilli ja petuuniaid – metsistunud aias on tsivilisatsiooni hõngu.
Ta paistab juba päevitunud ning ta jalg on paranenud. „Kuidas äri õitseb?” küsin ma. „Olete jõudnud pahaaimamatutele välismaalastele juba palju maju müüa?”
„Non c’è male,” ei saa kurta. Ta viipab meid endale järgnema. Vana kaevu juures tõmbab ta taskust raskuse ja heidab avausse. Kuuleme, kuidas see otsemaid vette sulpsab. Ta naerab. „Pieno, tutto pieno.” Talve jooksul on vana kaev ääretasa veega täitunud.
Loen kohaliku ajaloo raamatust, et Torreone, Cortona see piirkond, kus paikneb Bramasole, on veelahe: ühel pool voolab vesi Val di Chianasse, teisel pool laskub Tiber i jõe orgu. Meid erutab sissesõidutee lähedalt leitud maa-alune tsistern. Ümmargust ava taskulambiga valgustades oleme uudistanud kivivõlvi, mis on piisavalt kõrge, et selle all püsti seista, ja sügavat tiiki, mille põhjani ei ulatu ka meie kõige pikemad kepid. Meenub üks Nancy Drew jutt, mis mulle üheksa-aastasena kangesti meeldis, „Vana kaevu mõistatus”, kuigi ma ei mäleta selle raamatu sisu. Medici salakäigud on siiski huvitavamad. Tsisterni sügavustesse piilumine elustab mu esimese mulje Itaalia ajaloost: kuuenda klassi õpetaja proua Bailey joonistamas tahvlile Rooma akvedukti hiigelkaari, seletamas, kui taibukalt oskasid vanad roomlased vett juhtida. Acqua Marcia oli 62 miili pikk – see teeb kaks kolmandikku Georgia Fitzgeraldi ja Maconi vahemaast, märkis ta – ja veelgi on alles mõned võlvid aastast 140. Mäletan, kuidas mu kujutlusvõime kompas aastat 140 ja sobitas samal ajal akvedukti kaarvõlve Ben Hilli maakonna põhja suunduvale kiirteele.
Tsisterni avaus näib suubuvat tunnelisse. Kuigi kahel pool tiiki on piisavalt seisuruumi, pole meist kumbki nii vapper, et laskuda köie abil viisteist rõsket jalga maa alla asja lähemalt uurima. Põrnitseme pimedusse ja mõistatame, kui suured võiksid olla väljaspool nägemisulatust varitsevad skorpionid ja rästikud. Tsisterni kohal kiviseinas haigutab bocca, suu, nagu peaks vesi sealtkaudu sisse voolama.
Luuderohu jämedaid juuri ja võrgurägastikku kiviseintelt lahti kiskudes hakkame taipama, et leitud renn peab olema ühenduses tsisterni kohal asuva avausega. Järgnevatel päevadel avastame neli kivirenni, mis laskuvad mäest alla terrassilt terrassile, kuni suubuvad suurde nelinurksesse tunnelisse, mis kulgeb 25 jalga maa all ja tuleb nähtavale alumisel terrassil tsisterni kohal, just nagu me arvasime. Kõigi rennide põhja moodustab suur uuristatud kivi, mida mööda vesi alla voolab. Kui kanalid on puhastatud, sööstab vihmavesi alla tsisterni. Mind hakkab huvitama, kas poleks ehk võimalik panna tsisterniga ühendatud väikese ringluspumba abil veidike vett pidevalt voolama. Pärast kuiva kaevu kogemust oleks voolava vee pladin ja vulin muusika meie kõrvadele. Õnneks ei kukkunud me eelmisel suvel terrassidel rõõmsalt ringi kolades, metsalilledele nimesid otsides ja viljapuid kokku lugedes neisse rennidesse sisse.
Kui me okkalisi põldmurakapõõsaid hävitame, mureneb kolmanda tasandi terrassiseinast lahti roostetanud torujupp. Selle alt avastame lameda kivi. Kivi kasvab sedamööda, kuidas me mulda vähemaks kaevame ja pori veega maha peseme. Siia on midagi hiigelsuurt maetud. Pikkamööda tuleb päevavalgele rohmakalt välja raiutud kivivalamu, mis kunagi seisis köögis, enne „edumeelse” tsementvalamu paigaldamist. Kardan, et see on katkine, kuid me nühime mulla maha, kangutame ta kiilude ja teivaste abil maa seest välja ning selgub, et ühest kivilahmakast tehtud valamu, pikkust neli jalga, laiust umbes kaheksateist tolli ja paksust kaheksa tolli, on terveks jäänud; keskel on madal kurrulise põhjaga nõgu pesemiseks ja mõlemasse külge on tehtud äravoolusooned. Üks neist on taimejuurikatest umbes. Meid kurvastas, et meie majas polnud seda originaalset ja väga iseloomulikku eset. Paljudes vanades majades on samasugused valamud veel kasutusel, vesi voolab neist läbi köögi seina otse välja, rannakarbikujulise riiuli pealt õuele. Tore oleks selles valamu prototüübis klaase pesta. Tahame paigutada ta maja seina najale puude varju, hakkame seal pidude ajal jääd ja veinipudeleid hoidma ja aiatöö jälgi maha loputama. Omal ajal on temas piisavalt palju paakunud potte puhtaks küüritud; nüüdsest pakkugu ta auväärset toetuspinda veiniklaasile, roosidega täidetud kannule. Pärast pikki mullapõues veedetud aastaid saab ta uue elu.
Veel mõni minut juurikatega maadlemist, ja ma olen jõudnud umbes tosin jalga valamu leiukohast edasi, kui lehtede vahelt tuleb nähtavale kaks roostes konksu. Neist allpool märkame jälle lameda kivi serva. Ed kühveldab mäetäie mulda maha. Kivi keskel põrkub labidas lingile, mida ümbritseb roostes traadirõngas. Hakkame aimama ümmargust avaust. Edil õnnestub labidas prao vahele kiiluda, et ammuaega maha maetud kiviluuk lahti kangutada.
On hiline pärastlõuna natuke pärast äikesetormi, mil valgus omandab selle kumava kuldse tooni, mida ma tahaksin pudelisse panna ja kaasas kanda. Luuk kargab lahti ja sügavusse langev valgus põrkub kirkale veele valge kivi laias looduslikus õnaruses. Seal, kus vesi muutub läbipaistvaks, näeme veel üht kohta, kus kivi läbi kumab. Lamame kõhuli maas ja torkame kordamööda pead ja taskulampi august sisse. Niiskust janunevad viigipuujuured liuglevad kiviseina pidi alla. Põhja peal näeme suurt külili vajunud purki, mille vee suurendatud rohelist kirja on kerge lugeda: Olio d’Oliva. Mitte päris sama, mis leida Vana-Rooma torso või tantsivate saatüritega amfora. Valge kivi tagaseinale toetub roostetanud toru ning me avastame, et see suubub täpselt kahe konksu alla; keegi on avause veinikorgiga kinni toppinud. Tundub ilmne, et konksud hoidsid kunagi paigal käsipumpa ja et see siin on aastaid peidus püsinud looduslik allikas. Kui palju aastaid? Kannatust. Otse kivikaane all leidub jälgi veel ühest avausest. Miski, mis meenutab allikalupja uuristatud kahekihilist silluse nurka, kaardub mõne jala ulatuses ja kaob siis kaljusse. Kui see lahti kaevata, kas osutub see siis tiigiks? Olen lugenud ühest siit kandi mehest, kes läks jõuluõhtul tagahoovi õhtusöögi jaoks salatit korjama ja vajus keeruliste sarkofaagidega etruski hauda. Võib-olla pole see muud kui juhuslik kaljulõhe, mis andis majapidamisele vett? Kuid milleks siis need nikerdused? Ja miks kaeti vanad nikerdused lameda kiviga? Küllap kaeti see siin kinni pärast lähedal asuva teise kaevu kaevamist. Meil on nüüd kolmas kaev; meie oleme