Toscana päikese all. Frances Mayes

      SUUREJOONELISTE REMONDIPLAANIDE ESIMENE REEGEL: OLE ISE KOHAL. Meie viibime mõne tähtsa töö tegemise ajal seitsme tuhande miili kaugusel. Seame vaimu valmis, et töödejuhatajat valida.

      Sinjoore Martini saadab meile Nando Lucignoli, kes saabub Lanciaga ja jääb seisma majaesise juurdesõidutee algusse, lastes pilgul puhata mitte majal, vaid oruvaatel. Oletan, et ta on suur loodusesõber, kuni märkan, et ta räägib mobiiltelefoniga, vehib sigaretiga ja raiub käega õhku. Ta heidab telefoni esiistmele.

      „Bella posizione.” Kätt surudes vehib ta jälle oma Gauloises’iga ja peaaegu kummardab mulle. Tema isa on kiviraidur ja ta ise hakkas ehitajaks, silmatorkavalt ilusaks ehitajaks. Nagu paljusid itaalia mehi, nii ümbritseb ka teda habemeajamisvee sidrunile ja päikesele viitav aura, mida sigaretisuits vaid pisut hälvitab. Enne kui ta veel midagi öelda jõuab, olen kindel, et just tema on meie jaoks see õige ehitaja. Viime ta majja ringkäigule. „Niente, niente,” kinnitab ta, tühiasi. „Keskküttetorud juhime läbi kanalite maja tagaseinas, nädalaga; vannituba – kolm päeva, sinjoora. Kuu ajaga on kõik tehtud. Saate täiusliku maja: keerake aga uks lukku, jätke võtmed minu kätte, ja kui te tagasi tulete, on kõik kombes.” Ta kinnitab meile, et teab, kust saab talli planeeritud uue köögi jaoks vanu telliseid, mis sobivad ülejäänud majaga. Elektritööd? Tal on üks sõber. Terrassikivid? Ta kehitab õlgu, ah, lihtsalt veidi mörti. Seinte mahavõtmine? Tema isa on selle ala meister. Üle pea kammitud mustad juuksed, mis kipuvad vägisi lokki keerduma, libisevad salkudena laubale. Ta näeb välja nagu Caravaggio Bakchos – ainult et tal on samblarohelised silmad ja veidi lodev kõnnak, küllap vajadusest Lancia tempoga kohaneda. Minu ideed on tema arvates vaimustavad, minust oleks pidanud arhitekt saama, mul on erakordselt hea maitse. Me istume kivimüürile ja joome klaasi veini. Ed läheb majja endale kohvi tegema. Nando joonistab ümbriku tagaküljele veetrassi diagramme. Minu itaalia keel on hurmav, ütleb ta. Ta saab aru kõigest, mida ma öelda püüan. Ta ütleb, et toob meile homme oma palganõude. Olen kindel, et see saab olema mõistlik, et talve jooksul annavad Nando ja tema isa ja veel mõned usaldusväärsed ehitustöölised Bramasolele uue elu. „Teie lõbutsege – jätke kõik minu hooleks,” ütleb ta autorataste vingumise saatel. Ma lehvitan hüvastijätuks ja märkan, et Ed on terrassile jäänud. Ta ei avalda Nando kohta oma arvamust, mainib vaid, et see mees lõhnab nagu profumeria, et Gauloises’i tõmbavad ainult poosetajad ning et tema arvates ei ole keskkütet üldse võimalik selliselt paigaldada.

      Ian toob kohale Benito Cantoni, kollaste silmadega lühikese turske mehe, kes meenutab veidral kombel Mussolinit. Ta on kuuekümne ringis, nii et võib olla nimekaimu järgi ristitud. Mulle meenub, et Mussolini sai oma eesnime tegelikult mehhiklase Benito Juárezi järgi, kes võitles prantslastest rõhujate vastu. Kummaline mõelda, et see revolutsiooniline nimi jõudis diktaatori kaudu selle vaikse meheni, kelle lai ilmetu nägu ja kiilas pealagi läigivad nagu poleeritud pähkel. Kui ta räägib, mida juhtub harva, kasutab ta kohalikku Val di Chiana murrakut. Ta ei saa meie jutust sõnagi aru ja meie igatahes ei mõista mõhkugi sellest, mida tema ütleb. Isegi Ian on raskustes. Benito on töötanud lähedal asuva Le Celle’i mungakloostri kabeli restaureerimisel, mis on tõsiseltvõetav soovitus. Veelgi enam avaldab meile muljet oletatavalt templirüütlite ehitatud torniga talumaja, mida ta parasjagu restaureerib Castiglione del Lago lähistel ja mida Ian meid vaatama sõidutab. Paistab hoolikas töö olema. Erinevalt Benitost naeratavad tema kaks kiviraidurit laialt.

      Tagasi Bramasoles, kõnnib Benito maja läbi, kuid ei tee ainsatki kirjalikku ülestähendust. Temast uhkab tasakaalukat enesekindlust. Kui me palume Ianil temalt palganõuet küsida, puikleb Benito kõrvale. Võimatu olevat ennustada, millistele raskustele ta põrkuda võib. Kui palju me tahaksime kulutada? (Milline küsimus!) Põrandaplaatide koha pealt ei oska ta midagi kindlat lubada, ta ei kujuta ettegi, mis võiks paljastuda ülakorruse rõdu alt. Kolmandal korrusel märkab ta üht väikest laepalki, mis tuleb kindlasti uuega asendada.

      Kohalike ehitajate jaoks on palganõue võõras mõiste. Nad on harjunud töötama päevakaupa, ja alati on ju keegi kodus, kes teab, kui kaua nad on seal olnud. Selline töö sujumise ennustamine ei kuulu nende äriajamise võtete hulka, kuigi nad mõnikord ütlevad „kolme päeva jooksul” või „quindici giorni”. Quindici giorni – viisteist päeva – on, nagu selgus, lihtsalt suupärane väljend, mis tähendab, et kõnelejal pole õrna aimugi, kuid ta arvab, et aega ei kulu siiski piiramatult. Rongist maha jäädes õppisime ka selle ära, et „quindici minuti” tähendab „mõni minut”, mitte sõna-sõnalt „viisteist minutit”, isegi kui oled jaamaülema käest rongi väljumise aega küsinud. Mulle tundub, et enamik itaallasi tajub aega pikemana kui meie. Milleks rabelda? Kord püsti pandud hoone seisab kaua, kaua, võib-olla tuhat aastat. Kaks nädalat, kaks kuud – mis seal vahet.

      Vaheseinte mahavõtmine? Seda ta ei soovita. Ta näitab käte abil, kuidas maja kokku variseb. Kuidagimoodi katsub Benito oma töö maksumuse kokku arvestada ja annab selle nädala jooksul Ianile teada. Lahkudes kingib ta meile lõpuks naeratuse. Kollased kandilised hambad näivad küllalt tugevad, et telliseid katki hammustada. Ian soovitab teda soojalt ja heidab Nando kõrvale kui „lääneliku pleiboi”. Ed näib rahulolev.

      Meie geometra soovitab kolmandat ehitusettevõtjat, Primo Bianchit, kes sõidab kohale Apega, mis on üks miniatuursetest kolmerattalistest veoautodest. Ta ise on samuti miniatuurne, vaevalt viis jalga pikk ja tüse, seljas kombinesoon, punane rätik kaela ümber. Ta veereb autost välja ja tervitab meid tseremoniaalselt vanaaegse ütlusega: „Salve, signori.” Oma kuldraamidega prillide, lendlevate valgete juuste ja kõrgete saabastega näeb ta välja nagu jõulumaa kingimeister. „Permesso?” küsib ta enne majja sisenemist. Iga ukse taga jääb ta seisma ja kordab „Permesso?”, nagu võiks teisel pool ust keegi parajasti lahti riietuda. Ta hoiab mütsi peos viisil, mis meenutab mulle isa vabrikutöölisi Ühendriikide Lõunas – ta on harjunud olema „padronet” kõnetav „talupoeg”. Sellest hoolimata on ta endas kindel, tal on eneseuhkust, mida ma olen sageli märganud siinsete kelnerite, remondilukkseppade, käskjalgade juures. Ta proovib aknahaake ja liigutab uksi. Torgib noaotsaga palke, et näha, kas need on kõdunenud, ja kangutab lahti telliseid.

      Jõudes ühe kohani põrandas, laskub ta põlvili ja hõõrub kahte kivi, mille värv on teistest pisut heledam. „Io,” ütleb ta näost särades ja osutab oma rinnale, „molti anni fa.” Ta ise asendas need palju aastaid tagasi. Seejärel räägib ta meile, et tema ongi see, kes tegi majja suure vannitoa, ning et ta käis siin iga detsembrikuu, et aidata terrassi ääristavaid suuri sidrunipotte talveks limonaiasse tassida. Maja omanik oli olnud ta isa vanune, leskmees, kelle viis tütart