Toscana päikese all. Frances Mayes

      PUDELID ON LÄINUD. MAJA ON PUHAS. KIVIPÕRANDAD SÄRAVAD VÄRSKEST vahakihist. Riputame ustele mõned konksud, lihtsalt et riided kohvritest välja pakkida. Paneme laudast leitud piimanõudest ja marmorplaatidest kokku kaks öölauda, mis sobivad aiast toodud kahe tooliga.

      Tunneme, et oleme valmis remondi tegelikkusega silmitsi seisma. Jalutame linna kohvi jooma ja helistame Piero Rizzattile, kes on geometra. Tõlkevasted „kavandite tegija” ja „maamõõtja” ei anna geometra elukutsest siiski õiget ettekujutust – sellel ametil puudub Ühendriikides vaste, see on rohkem nagu omaniku, ehitaja ja linna üldplaneerimisega tegelevate ametnike vahelüli. Ian on meile kinnitanud, et Rizzatti on piirkonna parim, mis tähendab ühtlasi, et tal on kõige rohkem suhteid ja võimalus kiirelt lube hankida.

      Järgmisel päeval sõidab Ian kohale koos sinjoore Rizzatti ning tema mõõdulindi ja märkmikuga. Alustame tühjas majas kainepilgulist ringkäiku.

      Alumine korrus kujutab endast põhimõtteliselt viit järjestikust ruumi: teenijaköök, peaköök, elutuba, hobusetall, veel üks tall; eeskoda ja trepp on kahe esimese ruumi järel. Sepisrauast käsipuuga võimas kivitrepp lõikab maja pooleks. Veider planeering: hoone on kavandatud nagu nukumaja, läbilõikes toasügavune, kõik ruumid enam-vähem ühesuurused. Minu meelest on see umbes nagu panna kõigile oma lastele sama nimi. Kahel ülemisel korrusel paikneb mõlemal pool treppi kaks magamistuba, tagumisse pääsemiseks tuleb minna läbi esimese. Veel hiljaaegu ei pandud omaetteolekule itaalia perekondades erilist rõhku. Minu mäletamist mööda magas isegi Michelangelo tellimust täites oma nelja kiviraiduriga ühes voodis. Firenze uhketes palazzodes pääseb järgmisse tuppa vaid eelmise hiigelsuure toa kaudu – koridore peeti nähtavasti ruumi raiskamiseks.

      Maja läänetiib – üks tuba igal korrusel – on eraldatud contadini tarbeks, talupojaperele, kes töötas oliivi- ja viinamarjaterrassidel. Selle eraldatud korteri tagaseinas on kitsas kivitrepp; maja põhiosast puudub sinna juurdepääs, kui mitte arvestada teenijarahva köögi eesust. Koos selle ukse, kahe talliukse ja suure paraaduksega on maja esiküljel kokku neli klaasitud välisust. Kujutlen neid uute luukidega, kõik avanemas terrassile, nende vahel lillepotid lavendli, rooside, sidrunipuudega, magusad lõhnad majja heljumas, igapäevane elu ustest sisse ja välja kulgemas. Sinjoore Rizzatti võtab teenijaköögi ukselingist kinni ja see jääb talle pihku.

      Talupojaperekonna korteri tagaseina on kolmanda korruse kõrgusele ehitatud tahumatu tsementpõrandaga ruum, mille keskel seisab klosetipott – see erineb väga vähe välikäimlast. Kuna maja selles tiivas ei tulnud vesi kolmandale korrusele, pidid elanikud kasutama ämbriga loputusvee kallamise meetodit. Ka kaks pärisvannituba on ehitatud maja tagaküljele, kumbki trepimademe tasandile. See näotu lahendus on ikka veel tavaline kivimajade puhul, mis on püstitatud enne, kui kanalisatsioon toodi majja sisse. Sageli võib näha taolisi käimlaid seinast välja tolknemas, mõnikord toetavad neid nurga all seina tungivad peenikesevõitu palgid. Väike vannituba, tõenäoliselt esimene selles majas, on madala laega, mustvalge kivist mosaiikpõranda ja võluva istevanniga. Suur vannituba ehitati ilmselt viiekümnendatel, mitte kaua enne aega, mil maja maha jäeti. Keegi on lasknud oma kujutlusvõimel kahhelkividega vabalt mängida: roosad, sinised ja valged plaadid moodustavad maast laeni liblikamustri. Põrand on sinine, kuid ei korda seina sinist tooni. Vesi langeb lihtsalt põrandale, mis tähendab, et vesi ujutab üle terve vannitoa. Keegi on duši seinal nii kõrgele kinnitanud, et pihustuv vesi tekitab tuuletõmbuse, mis mässib meie riputatud kaarduva dušikardina jalgade ümber.

      Longime teise korruse magamistoast L-tähe kujulisele rõdule ja nõjatume rinnatisele, et nautida hämmastavat vaadet ühelt poolt orule ja teisal viljapuudele ja oliividele. Kujutleme muidugi tuleviku hommikusööke rõdu kohale kummarduva aprikoosipuu õite varjus, mille kiratsevad varred praegu kõikjal turritavad, kui mäenõlv on kaetud metsiiristega. Näen vaimusilmas, kuidas mu tütar ja tema peigmees, mõlemad päevituskreemist läikivad, loevad lamamistoolides raamatuid, kann jääteega kahe vahel. Rõdu põrand on samasugune nagu tubade põrandad, ainult et ilmastik on sammaldunud kiviplaate kaunilt viimistlenud. Sinjoore Rizzatti aga kortsutab plaate uurides kulmu. Kui me trepist alla laskume, osutab ta limonaia laele rõdu põranda all, mis on samuti sammaldunud ja paiguti lausa murenenud. Laseb läbi. Lõhnab kalli remondi järele. Kaks märkmikulehekülge täitub kritseldatud ülestähendustega.

      Ruumide veider paigutus sobib meile. Nagunii ei vaja me kaheksat magamistuba. Kõik neli magamistuba saavad endale kõrvalruumiks ühendatud kabineti, elutoa ja riietusruumi, kuigi oma magamistoa kõrval asuvast ruumist tahame teha vannitoa. Kahest vannitoast peaks piisama, kuid meie igatseme otse magamistoa kõrvale isiklikku pesuruumi. Kui meil õnnestub eraldada talupojaperekonna rohmakas tualettruum selle toa taga, on meil vannitoast eraldi klosett, ainus kogu majas. Metallist mõõdulindi abil märgistab geometra kinnimüüritud ukse, mis viis meie tulevasest magamistoast talupojaperekonna endisesse magamistuppa. Meie arvates ei tohiks selle lahti lõhkumine kuigi palju aega võtta.

      Alumisel korrusel ei ole ruumide paigutus enam nii mugav. Kui me seda maja esimest korda nägime, ütlesin ma muretult: „Võime need seinad maha võtta ja siia alla kaks suurt tuba teha.” Nüüd teatab geometra meile, et maavärinaohu tõttu tohib vaheseinu avada vaid umbes kuue jala jagu. Siin elamine on andnud mulle maja konstruktsiooni sisemise tunnetuse. Ma näen, kuidas esimese korruse seinad kaarduvad põranda suunas, mugandudes vundamendi suurte kividega. Maja ehitati umbes samamoodi nagu kiviterrassid, ilma mördita, kivid laoti üksteise peale ja kiiluti kokku. Ukse- ja aknaavade sügavusi võrreldes taipan, et seinad lähevad ülalpool õhemaks. Esimese korruse jardipaksune sein on kolmandal juba poole õhem. Mis selle maja ülemist osa koos hoiab? Kas uute avauste terastaladega toestamine võiks asendada kive, mille ümbert ma ei ulatuks kinnigi võtma?

      Kui Firenzes loodi duomo hiiglaslikku kuplit, ei tuntud veel nii suure poolkera ehitamise tehnilisi võtteid. Keegi pani ette ehitada see katedraali keskele kuhjatud tohutu mullahunniku peale. Kuhja sisse oleks peidetud münte ja kui kuppel valmis, oleks pakutud talupoegadele võimalust raha otsides muld katedraalist välja kärutada. Õnneks mõtles Brunelleschi välja toimiva ehitustehnoloogilise lahenduse. Ma loodan, et ka selle maja on keegi mõistuspäraste võtetega püsti pannud, kuid siiski meeldib mulle järjest vähem mõte esimese korruse kindlusemüüri paksusi vaheseinu maha lõhkuda.

      Geometra jagab meile heldelt oma arvamusi. Ta leiab, et talupojakorteri tagatrepp tuleks välja lõhkuda. Meie aga oleme sellest salajasest põgenemisteest vaimustuses. Tema arvates peaksime fassaadi pragunenud ja variseva krohvi üle krohvima või ookrikarva värvima. Ei lähe läbi. Mulle meeldivad koos valgusega muutuvad värvid ja kullatoonide sügav kuma vihma ajal, nagu oleks päike seina sisse imbunud. Tema arvates peaksime esmajärjekorras asuma katust kohendama. „Aga katus ei jookse ju läbi – milleks seda surkida, kui on nii palju pakilisemaid tegemisi?” Seletame talle, et me ei saa kõike korraga ette võtta. Maja maksis terve varanduse. Plaanid tuleb koostada pikema aja peale. Kavatseme suure osa töödest ise teha. Ameeriklased, katsun ma selgitada, on mõnikord sellised „isetegijad”. Seda öeldes märkan Edi näol paanikavälgatust. „Isetegemist” on võimatu tõlkida. Geometra vangutab pead, nagu oleks olukord lootusetu, kui ta peab meile nii elementaarseid asju selgitama.

      Ta räägib meiega lahkelt, justkui saaksime me siis ehk aru, kui ta hääldab püüdlikult. „Vaadake, katus tuleb kindlustada. Katusekivid jäävad alles, need nummerdatakse ja pannakse samas järjekorras tagasi, aga te saate isolatsiooni, katus tuleb tugev.”

      Oleme jõudnud arusaamisele, et valida tuleb katuse ja keskkütte vahel, mõlemat ei saa. Arutame kummagi pakilisust. Lõppude lõpuks oleme siin peamiselt suviti. Kuid me ei soovi külmetada, kui tuleme jõulude ajal siia oliive korjama. Kui me üldse tahame küttesüsteemi majja saada, siis tuleb see panna veevärgi