Raudne eesriie. Anne Applebaum
oma relvi teisega. Mis veelgi halvem, Armia Krajowa juhid levitavat negatiivset propagandat NSV Liidu kohta:
Nad rõhutavad oma bülletäänides, kui tähtsusetu on olnud abi, mida mässajad on Nõukogude lennukitelt alla visatud varustusest saanud, aga samal ajal ülistavad nad inglaste-ameeriklaste jõupingutusi. Seega on selge, et see organisatsioon kavandab samme Punaarmee vastu … Levitatakse ka kuuldusi, et Poola Armee [nõukogulaste kontrolli all tegutsevad Poola sõdurid] koosneb Nõukogude spioonidest, kellel pole midagi ühist poolakate rahvuslike huvidega.317
Pärast ülestõusu lõppu – kui Varssavi oli maatasa põletatud, Poola põrandaaluse riigi juhid surnud või Saksamaa vangilaagrites ja umbes 200 000 inimest tapetud – omandasid väliohvitseride raportid peakorterisse ja Beria ettekanded Stalinile veelgi karmisõnalisema tooni. 1. novembril esitas Beria Stalinile ettekande, kus kirjeldab „valgepoolakatest natsionalistlike bandiitide organisatsioonide nõukogudevastast tegevust”. Valgepoolakatest natsionalistlike bandiitide all mõtleb ta Armia Krajowa juhte.318 Hiljem samal kuul soovitasid välikomandörid „tõhustada repressiivmeetmeid” kõikide Armia Krajowa relvastatud liikmete vastu. Sõna kõige otsesemas mõttes võitlusse Poola vastupanuliikumise vastu toodi rindelt Punaarmee sõdureid, veelgi rohkem NKVD vägesid ja viimaks ka uue Poola salapolitsei jõud.319 Iseäranis NKVD jõudude tugevdamise tõttu arreteeriti 1944. aasta novembri kolmandaks nädalaks 3692 Armia Krajowa liiget. 1. detsembriks oli see arv juba 5069.320
Ägedad lahingud pealinnas puudutasid Poola üldsust sügavalt. Paljud nendest, kes olid oodanud sõja romantilist ja triumfaalset lõppu, langesid nüüd nihilismi. Hilisematel aastatel meenutati Varssavi ülestõusu sageli kui viimast kangelaslikku võitlust Poola iseseisvuse nimel, selle juhtidest said aga kõigepealt kommunismivastase põrandaaluse, veelgi hiljem aga postkommunistliku Poola kangelased. Tänapäeva Varssavi on täis ülestõusu mälestusmärke ning Varssavi tänavad ja väljakud kannavad õigustatult selle juhtide ja võitlejate nimesid. 1944.–1945. aasta talvel aga, kui teadmine Varssavi hävingust oli kõikideni jõudnud ja Punaarmee jõhkrus üha kasvas, hakati ülestõusu vägagi laiades ringkondades pidama kohutavaks ja katastroofiliseks veaks. Tõsine patrioot, muusik ja helilooja Andrzej Panufnik ei olnud linnas, sest pidi hoolitsema haige ema eest, kui kõik algas. Kui tema isa viimaks linnast tagasi jõudis ja hakkas kirjeldama „meeste, naiste ja laste vaprust ning ohvrimeelsust”, jõudis Panufnik „veendumusele, et ülestõus oli kohutav viga, mis rajanes vääral lootusel, et venelased tulevad ülestõusnutele appi”.321 Punaarmee koosseisu kuulunud Kościuszko diviisi võitleja Szymon Bojko jõudis Varssavisse ülestõusu viimastel päevadel ja jälgis jõe teiselt kaldalt, kuidas Varssavi põleb. „Sügaval sisimas küpses tunne hävingust,” meenutas ta hiljem. „Ei mingit mõtet poliitikast. Lihtsalt eelaimus.”322 Ajaloolase Andrzej Friszke sõnul kutsus kaotus esile „sügava masenduse, pettumuse usus läände ja valusa arusaamise, et kodumaa sõltub täielikult Venemaast”.323
Masendus süvenes veelgi paar kuud hiljem, kui Poolasse ulatusid uudised Jalta kokkulepetest. Poolakad murdsid leppe ebamäärase sõnastuse kallal palju pead, erilist tähelepanu köitis üleskutse korraldada „vabad ja piiranguteta valimised”, mida aga polnud võimalik jälgida või kontrollida. Jaltat käsitleti nii toona kui ka hiljem lääneriikide poolse reetmisena. Nii jõudis tegelikkus viimaks pärale: lääneliitlased ei kavatse Poolat aidata. Punaarmee jääb ida pool võimule.324
Pärast Jaltat ei saavutanud Armia Krajowa enam kunagi endist autoriteeti. Pärast Varssavi ülestõusu ehitas organisatsioon oma struktuuri kindral Leopold Okulicki juhtimisel ümber. Aga ilma lääneliitlaste abita ja ilma kümnete tuhandete Varssavis surma saanud noorte võitlejateta kaotas palju poolakaid usu oma suutlikkusse võidelda NSV Liiduga. Teadlikuna oma kaotatud legitiimsusest, saatis Okulicki jaanuaris Armia Krajowa ametlikult laiali. Oma viimases, südamepõhjast tulevas emotsionaalses sõnumis palub ta oma võitlejaid säilitada lootus:
Püüdke olla meie rahva teejuhid ja iseseisva Poola riigi loojad. Selles tegevuses peab igaüks olema iseenda komandör. Veendumuses, et te täidate selle käsu ja jääte ustavaks ainult Poolale, ning lootuses kergendada teie tööd tulevikus Poola Vabariigi presidendi valimisel, vabastan teid antud tõotusest ja saadan [Armia Krajowa] organisatsiooni laiali.325
Kutsunud kaasmaalasi vastupanust loobuma, tõmbus Okulicki ise sügavale põranda alla. Teised Armia Krajowa juhid hoidusid samuti peitu ja jäid ootama paremat tulevikku. See tulevik aga jäigi tulemata. Veebruari lõpus võttis NKVD Okulicki ja tema kaaslastega ühendust ning kutsus nad Varssavi eeslinna kohtumisele kindral Seroviga. Mõistes, et Nõukogude salapolitsei on nende identiteedi jälile saanud ja lähtudes usust, et Jalta kokkulepe kohustab siiski Nõukogude Liitu lülitama Poola uue valitsuse koosseisu ka mõningaid mittekommuniste ning lootes parimat, nad läksidki.
Tagasi ei tulnud keegi. Nii nagu varem kindral Wilk, arreteeriti kõik kuusteist meest, viidi lennukiga Moskvasse, pisteti kõige kurikuulsamasse Lubjanka vanglasse ja nad said Nõukogude seaduste alusel süüdistuse „relvastatud ülestõusu ettevalmistamisest NSV Liidu vastu koostöös sakslastega”. Teisiti öeldes süüdistati neid fašistide toetamises. Enamik mõisteti pikaks ajaks vangilaagrisse. Kolm neist, sealhulgas Okulicki, surid lõpuks vanglas.
Arreteerimised olid mõeldud nii õppetunnina Poola põrandaalustele kui ka sõnumina välismaailmale nõukogulaste kavatsustest. Samuti saadeti niiviisi sõnum poola kommunistidele või vähemalt nendele, kes olid lootnud võita Armia Krajowa poolehoidjad enda poole legitiimsel teel. Hiljem paberile pandud ülestähendustes kirjutab Jakub Berman, et arreteerimised „šokeerisid ja tegid muret” nendele seltsimeestele, kes lootsid õõnestada Armia Krajowa juhtide positsioone, rakendades nn jaga ja valitse poliitikat ning ajades nad omavahel riidu, nii et lõpuks kaotavad Okulicki ja teised oma populaarsuse. Selle asemel liitis kuueteistkümne mehe arreteerimine suure osa Poola ühiskonnast ühtseks tervikuks kommunistide vastu.326
Poola põrandaaluste juhtkonna äkiline arreteerimine põhjustas ka esimese suurema tüli NSV Liidu ja anglosaksi riikide vahel. Kirjas Rooseveltile nimetab Churchill neid arreteerimisi pöördepunktiks: „See juhtum on meie ja venelaste suhetes proovikivi niisuguste mõistete nagu demokraatia, suveräänsus, sõltumatus, rahvaesindusvalitsus ning vabad ja piiranguteta valimised tähenduse käsitlemisel.”327 Nagu järgnenud sündmused näitasid, oli Churchillil venelaste tõlgendust Jalta kokkuleppesse kätketud sõnade üle kahtluse alla seades õigus, mistõttu tundus üha rohkem, et see kokkulepe pole mitte niivõrd ähmaselt sõnastatud, vaid mõttetu.
Pärast Armia Krajowa juhtide arreteerimist jõudis osa Poola rahvast järeldusele, et pole enam muud võimalust kui õppida elama Nõukogude stiilis režiimi oludes. Teised aga jõudsid vastupidisele järeldusele ja leidsid, et pole muud võimalust kui võidelda. 1945. aasta kevadeks oli üks suur natsismivastane ja kommunismivastane partisanirühmitis, põrandaaluse liikumise peasuuna paremat tiiba esindav Rahvuslikud Relvajõud (Narodowe Sily Zbrojne ehk NSZ), otsustanud valida viimase tee. Selle asemel et järgida Armia Krajowa üleskutset relvavõitlus lõpetada, otsustasid NSZ juhid seda jätkata. Kui Punaarmee põhiosa liikus edasi läände Saksamaa suunas, paiknesid nad Poola idaosa metsades ümber eriti Lublini ja Rzeszówi ümbruskonda, kus alustatigi uut võitlust.328 Nende eesmärk, nagu üks Poola salapolitsei dokument õigesti väidab, oli „julgeolekuosakonna töötajate likvideerimine”, kasutades selleks kas „vaikset kadumist (uppumine, röövimine, piinamine) või avalikku tulistamist”.329
Armia Krajowa laialisaatmise
CAW, VIII/800/29/4 (NKWD ZSRR), lk 197.
CAW, VIII/800/19 (NKWD ZSRR), toimik 13, lk 33.
Samas, toimik 11, lk 70–80.
CAW, VIII/800/13 (NKWD ZSRR), toimik 13, lk 33; samuti toimik 12, lk 38.
Andrzej Panufnik,
Intervjuud Szymon Bojkoga, Varssavi, 28. mail 2008 ja 4. juunil 2008.
Andrzej Friszke,
Jalta leppe teksti leiab aadressilt http://avalon.law.yale.edu/wwii/yalta.asp
Kersten,
HIA, Jakub Berman Collection, toimik 1:6.
Kersten,
Samas, lk 126.
Sławomir Poleszak jt, toim,