Raudne eesriie. Anne Applebaum
demokraatia” ülesehitamisest, aga Nõukogude haldurid kohtadel ei sallinud tihtipeale midagi muud kui totalitaarne riik. Nende käitumises lõi välja instinktiivne hirm, kui äsja vabastatud kodanikud proovisid kasutada sõna- ja ajakirjanduse vabadust ning asusid moodustama ühendusi, mida uue režiimi retoorika näis lubavat.
Vägivald kasvas ka seetõttu, et nii Nõukogude sõjaväelastest haldurite kui ka kohalike kommunistide ootused purunesid üsna kiiresti. Punaarmee enda hinnangul triumfimarsiks läbi Euroopa kuulutatud edasitungi kiiluvees ootasid kohalikud kommunistid, et töölisklass liitub revolutsiooniga. Kui seda aga ei juhtunud, haaras neid sageli pahameel oma kaasmaalaste „arusaamatu vastupanuvaimu ja täieliku võhiklikkuse” pärast, nagu ütles üks Varssavi parteifunktsionäär.297 Nende pettumus, mida suurendas Nõukogude ja Ida-Euroopa kultuuride täielik kokkupõrge, andis poliitilisele vägivallale samuti uut toitu.
Mõnes riigis ei olnudki mingit esialgset „liberaalset” okupatsioonietappi. Poolas kohtles Nõukogude Liit Poola Armia Krajowat ja iseäranis selle riigi idaosas tegutsevaid partisaniüksusi juba ammu enne sõda väga vaenulikult. Esimese nõukogulaste sissetungi ja okupatsiooniga Poola idaosas 1939. aastal kaasnesid Poola ärimeeste, poliitikute, riigiametnike ja vaimulike massilised arreteerimised ja küüditamised. Vägivallalaine kulmineerus kurikuulsaks saanud vähemalt 21 000 Poola ohvitseri massimõrvaga Lääne-Venemaal, mida esimese avastatud ühishaua lähedal oleva küla nime järgi teatakse kui Katõni veresauna. Katõni ohvrite hulgas oli palju reservohvitsere, kes tsiviilelus töötasid arstide, advokaatide ja ülikoolide õppejõududena ja moodustasid seega Poola isamaaliste ja intellektuaalsete jõudude eliidi. Poola Armia Krajowa ja Poola paguluses ning põranda all tegutsevad juhid teadsid seda lugu väga hästi: kui natsid avastasid 1941. aastal Katõni lähistel esimese ühishaua, katkesid täielikult ka Poola pagulasvalitsuse ja NSV Liidu diplomaatilised suhted.
Nõukogude Liidu teise sissetungi ajal 1944. aastal polnud Armia Krajowa siiski ennekõike kommunismivastane organisatsioon. Põhiolemuselt oli see natsismivastane ja fašismivastane, sest selle oli asutanud 1942. aastal põhiline vastupanuliikumine, Poola põrandaalune riik (Polskie Państwo Podziemne) oma relvastatud haruna. Antifašism oli peaaegu ainus poliitiline idee, mis tegelikult ühendas selle võitlejaid, kelle hulgas oli nii sotsialistliku, sotsiaaldemokraatliku, rahvusliku kui ka talurahvaparteide liikmeid. Oli aeg, kui Armia Krajowas oli umbes 300 000 relvastatud partisani, millega see oli Jugoslaavia partisanide järel suuruselt teine Euroopa vastupanuliikumine vähemalt selle ajani, kui Prantsusmaa vastupanuliikumine pärast dessandipäeva 6. juunil 1944 oluliselt hoogustus. Armia Krajowa allus ametlikult Poola põhiseaduslikule pagulasvalitsusele Londonis, mis tagas sellele nii legitiimsuse kui ka järjepideva seose ennesõjaaegse Poolaga, mida ei saanud enda kohta väita ükski teine väiksem vastupanuliikumine.298
Armia Krajowa tegutses lähtudes eeldusest, et selle juhid etendavad tähtsat osa sõjajärgse ajutise valitsuse moodustamisel, just nii nagu Charles de Gaulle’i järgijad Prantsusmaal. Selle võitlejad pidasid end õigustatult Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSV Liidu liitlasteks. Kui oli selge, et Punaarmee on kohe kohal, kavatses Armia Krajowa mobiliseeruda taganevate sakslaste vastu ja alustada taktikalist koostööd Punaarmeega. Armia Krajowa üksustele anti otsene käsk mitte sõdida Nõukogude vägede vastu oktoobrist 1943, kui Armia Krajowa juhataja oli palunud Londoni pagulasvalitsuselt teha selle kohta „ajalooliselt läbipaistev” otsus.299 Armia Krajowa partisanide juhid said korralduse anda endast Punaarmeele teada ja abistada Nõukogude sõdureid sõjas sakslaste vastu nii palju kui võimalik.300 Samuti pidid nad pöörama erilist tähelepanu linnade vabastamisele, et teenida nii tulevikuks mõningaid poliitilisi eeliseid.301
Mõned esimesed kokkupuuted möödusid libedalt. Märtsis 1944 kohtusid Punaarmee eelluureüksuse ohvitserid oma relvavendadega Armia Krajowa 27. Volõõnia jalaväediviisist ja leppisid kokku, kuidas teha koostööd enne sõda Poolas, tänapäeval aga Lääne-Ukrainas asuva Koveli vabastamisel. Poolakad nõustusid alluma lahingu käigus Nõukogude operatiivjuhtimisele, nõukogulased aga lubasid aidata neid laskemoonaga ja tunnistada nende poliitilist sõltumatust. Kolm nädalat võitlesid Poola ja Nõukogude sõdurid külg külje kõrval, hõivasid mitu küla ja kandsid suuri kaotusi.302
Kui nõukogulaste poliitilised eesmärgid olnuks teistsugused, oleks see võinud olla hea eeskuju edaspidiseks koostööks. Paraku lõppes asi halvasti. Juulis kordas Poola diviisikomandör oma soovi jätkata koostööd Punaarmeega, aga teatas, et ei tee koostööd äsja asutatud Poola rahvusliku vabastamise komiteega Lublinis, mille eesotsas olid kommunistid. Koostööl oligi lõpp. Nõukogude väed piirasid Poola diviisi otsekohe sisse ja võtsid sellelt relvad ära. Osa mehi saadeti töölaagritesse, teised arreteeriti.303 Koostöö, reetmine, relvitustamine ja arreteerimine, täpselt niisuguse mustri järgi toimus ka enamik järgmisi Punaarmee ja Armia Krajowa kokkupuuteid.304
Kui Punaarmee teine sissetung Poolasse 1944. aasta kevadel ja suvel algas, tõusid ka suhted Armia Krajowaga Nõukogude Liidu juhtide tähelepanu keskpunkti. NKVD jõhker ja reetliku loomuga juht Lavrenti Beria tegi Stalinile iga päev üksikasjaliku ettekande olukorrast Poolas, kasutades sõnavara, mis võis olla spetsiaalselt valitud selleks, et nõukogulaste juhis ärevust esile kutsuda. 29. juunil 1944 näiteks esitas Beria Stalinile nimekirja „Poola bandedest” (sõna bande viitab kuritegevusele), mis valmistuvat tegutsema „Lääne-Valgevenes” (mis varem oli Poola idaosas, nüüd aga 1939. aastast saadik Nõukogude okupatsiooni all). Need jõugud, kirjutab Beria, on „organiseeritud lähtudes samadest põhimõtetest kui sõjaeelses Poolas” (sõjaeelne Poola oli aga kapitalistlik, „aristokraatlik” ja NSV Liidule vaenulik). Ta märgib veel salapäraselt, et neil on „otsene seos Inglismaal oleva Poola valitsuse sõjaväeringkondadega” ja rõhutab ühes hilisemas ettekandes, et mõnikord kohtuvad poolakad ka Londoni emissaridega (mis tähendab, et nad peavad olema lääneriikide tööriistad). Beria sõnul on piirkonnas 10 000 kuni 20 000 relvastatud meest ja ta suhtub neisse kõikidesse suurima umbusuga.305
Beria kirjutab samuti, et „banded” näivad valmistuvat suuremaks pealetungiks sakslaste vastu, mis vastas ka tegelikkuses tõele. Juuni lõpul valmistus Armia Krajowa tõepoolest operatsiooniks „Torm” (Akcja Burza), mis kujutas enesest ülestõuse eesmärgiga vabastada Poola linnad natside okupatsioonist enne Punaarmee saabumist. Kuulsaimaks neist sai Varssavi ülestõus, aga väiksemaid ülestõuse kavandati samuti Vilniuses ja Lvivis (ehk Wilnos ja Lwówis, nagu poolakad neid ikka veel nimetasid). Samuti kahtlustas Beria põhjendatult, et Armia Krajowa juhid on ühenduses Londoniga. Kuigi nende sidemed välismaailmaga olid primitiivsel tasemel ja ebaregulaarsed, pidasid idapoolsetes metsades tegutsevad partisanid end osaks regulaararmeest, mis allub Londonis töötavale Poola pagulasvalitsusele. Samuti lootsid nad, et sõja lõppedes taastatakse nii 1939. aastal NSV Liidu okupatsiooni alla jäänud aladel Poola suveräänne võim kui ka kodumaa sõjaeelsed piirid.
Edaspidi läksid Beria ettekanded veelgi kaugemale. Ta ei piirdunud enam ebamääraste vihjetega, et Armia Krajowa on aristokraatliku kapitalismi tööriist, vaid tuli samuti välja vihjetega, et selle juhid teevad koostööd sakslastega. Kasutades spionaažist tuntud termineid, kirjutas ta Stalinile, et Varssavi ja Vilniuse Armia Krajowa „keskused tegutsevad sakslaste teenistuses, saavad relvi [sakslaste] raha eest ja agiteerivad bolševike, [kommunistidest] partisanide ja kolhooside vastu ning mõrvavad Lääne-Valgevene aladele jäänud kommuniste”.306 Beria suhtus äärmise umbusuga Ida-Poola alade komandöri kindral Alexander Krzyzanowski – keda nii toona kui ka hiljem tunti paremini varjunime Wilk (Hunt) järgi – tegevusmotiividesse. Kindral Wilk, kirjutab Beria juulis, on kahtlane tegelane, kes Saksa okupatsiooni ajal saabus „illegaalselt” kõnealusesse piirkonda Varssavist. Mis veelgi halvem, üks Wilki
Krystyna Kersten,
Andrzej Paczkowski annab hea lühikese ingliskeelse kokkuvõtte
Samas, lk 116.
Samas, lk 118.
Apoloniusz Zawilski,
Samas, lk 458–466.
Samas, lk 45.
Keith Sword,
CAW, VIII/800/19 (NKWD ZSRR), toimik 10, lk 3 ja 6.
Samas, lk 4.