Raudne eesriie. Anne Applebaum
et ta oli kuulunud Austria kommunistlikku parteisse. Ta liitus otsekohe Poola kommunistliku parteiga, mis omakorda saatis ta salapolitsei erikooli Łódźis. Seejärel, nagu ta seletab, suunati ta Varssavisse täiendkoolitusele, kus ta värvati uude Poola sõjaväkke ja seejärel sõjaväeluuresse, kus esialgu olid ainult venelased, ehkki hiljem toodi sinna ka mõned poolakad. Kuigi Kiszczak pole seda ise öelnud, on paljud arvamusel, et ta lõi mingid sidemed ka Nõukogude sõjaväeluurega.
Üsna varsti pärast seda, juba 1946. aastal saadeti Kiszczak Londonisse. Seegi oli kõigest kahekümne ühe aastasele noormehele erakordne võimalus. Tema enda versioon sellest on tagasihoidlik. „Soovisime, et tookord paguluses viibinud Poola sõjaväe riismed tooks nii oma relvad kui ka sõdurid tagasi Poolasse. See olnuks sõbralik liigutus kommunistliku Poola suunas … Alguses oli ühine vaim päris tugev, valitsus toetas kirikutegelasi, kirikutegelased toetasid valitsust … Poola tundus kõigile sõbralik, see jagas talumeestele maad, lubas anda paremat haridust, avada uusi koole.” Lisaks sellele ütleb Kiszczak, et töö Londonis tähendas „normaalset luuretööd”, andmete kogumist Briti armee kohta, Londonis elavate poolakate kohta, eriti aga nende tuhandete Poola sõdurite kohta, kes olid sõja ajal võidelnud kuninglikes õhujõududes või teistes Briti relvajõududes.
Enamikku nendest elulooandmetest on võimatu kontrollida, sest siseministrina otsis Kiszczak arhiividest välja ilmselt kõik teda puudutavad dokumendid ja kõrvaldas või hävitas need. Siiski on leitud üks või kaks dokumenti, sealhulgas kokkuvõte ettekandest, mille ta saatis juulis 1947 Londonist kodumaale ja mis oli pistetud kellegi teise toimiku vahele. Kirjavigadega poola keeles kirjeldatakse selles, kuidas suursaatkond registreerib ja jälgib neid Briti armees teenivaid poolakaid, kes on väljendanud soovi kodumaale tagasi pöörduda. Põlgus, mida Kiszczakile oli ilmselgelt sisendatud meeste vastu, kellest paljud olid sõdinud 1939. aastast saadik, kumab siit läbi:
Registreerimine toimub väikeses 4 korda 3 meetrit toas, kus on viis lauda ja viis tooli ning kaks kappi konsulaadi raamatutega. Registreerimine algab kell 10 või 11, mõnikord aga alles kell 2.30, kuna britid tekitavad meile nimme raskusi ja saadavad sõdurid registreerimisele teadlikult hilja … Enamik nendest inimestest on valmis tegema ükskõik mida, mis neile aga öeldakse, nad on nõus kõigega, kui vaid keegi tagab neile hea elutaseme Poolas. Need, kes ei kavatse tagasi tulla ja jäävad Inglismaale materiaalsetel põhjustel, nõustuks raha eest tõenäoliselt osutama teatud teeneid, sest nad on [sõjaeelse] Poola tüüpilised kasvandikud, inimesed, kellel pole sügavamaid tundeid, ambitsioone ega au …245
Ettekande ülejäänud osas laidab selleks ajaks 22-aastaseks saanud Kiszczak saatkonna vanemaid töötajaid, sõjaväeatašeed, kes pole nähtavasti küllalt huvitatud vastuluureandmete kogumisest, ja koloneli, kes püüab demoraliseerida nii teda kui ka teisi. Teises säilinud ettekandes informeerib Kiszczak kolleege veelgi sirgjoonelisemal viisil. Üks konsulaadi töötaja jagavat kogu aeg „teadmata allikast” saadud informatsiooni poliitilisest vägivallast Poolas, teised aga vaidlevad ägedalt poliitika üle ja ähvardavad üksteist.
Niisugune töö mõjus noorele mehele joovastavalt, aga peagi ta siiski lahkus Londonist. Ühes intervjuus väitis mees, et tundis üksindust ja kojuigatsust: „Mulle ei meeldinud süüa Inglise vorsti.” Või siis lubati talle, et kodus avanevad veelgi paremad võimalused ja ta otsustas neist kinni haarata. Sõjajärgses Poolas valitseva kaose ja vaesuse tingimustes olid salapolitseinikud, ükskõik kui tagasihoidlik oli nende päritolu, suhteliselt jõukad ja neil oli suhteliselt suur mõjuvõim. Ja ükski teine riigiorgan ei saanud neid arreteerida, kui nad seda võimu kuritarvitasid.
Algusest peale mõistsid kõik Ida-Euroopas, kellel oli ambitsioon saada salapolitseinikuks, et tee selle mõjuvõimsa töö juurde viib sidemete kaudu nõukogulastega. Paraku polnud kaugeltki alati lihtne teada saada, missugused sidemed on need õiged. Ungaris oli organisatsioonil, millest edaspidi kujunes riiklik julgeolekuosakond, mitte üks, vaid kaks eelkäijat, millest kummagi eesotsas seisis ungarlane, kellel olid oma Nõukogude sõbrad ja eestkostjad.
Ühe haru lõi detsembris 1944 Debrecenis ülaltpoolt ajutine rahvuslik valitsus. Teoreetiliselt kujutas ajutine valitsus parteideülest koalitsiooni. Aga ehkki äsja ametisse määratud siseminister Ferenc Erdei polnud ametlikult kommunist, oli ta parteile ikkagi varjatult lojaalne ja tema esimesed dokumenteeritud kommentaarid uute julgeolekuorganite tegevuse kohta näitavad, et ta teadis hästi, kustpoolt tuul puhub. Kirjeldades töökaaslastele oma „produktiivset” kohtumist Nõukogude sõjaväeluure juhiga Ungaris kindral Kuznetsoviga, ütles Erdei 28. detsembril, et neil pole mõtet julgeoleku pärast muretseda, sest „venelased aitavad meid, kuni leiame küllalt usaldusväärseid korraliku mundriga politseinikke”.246 Talle tegi siiski muret, et kindral Kuznetsov polnud väga huvitatud riigi vabastatud osas järsult kasvanud kuritegevuse ja vandalismi ohjeldamisest: „Rääkisime tunduvalt rohkem poliitilisest politseist, mille kohta tal oli palju üldist laadi nõuandeid ja palju ettepanekuid.”247
Ühe niisuguse ettepaneku põhjal määrati András Tömpe uue julgeolekutalituse juhiks. Tömpe oli Hispaania kodusõja veteran, kes oli pikka aega seotud rahvusvahelise kommunistliku liikumisega ja sügavalt veendunud, et üksnes temal on küllalt autoriteeti, mis võimaldab tal saada uue Ungari salapolitsei juhiks. Ta asus aega viitmata oma uut üksust moodustama, paludes ja ka saades selleks relvi otse Punaarmeelt. See tehtud, suundus Tömpe Debrecenist Budapesti, saabudes pealinna idaossa 28. jaanuaril, kui lahingud läänepoolsetes eeslinnades veel jätkusid.
Tömpe õnnetuseks leidus talle juba ka rivaal. Kõigest paar päeva varem oli Ungari kommunistliku partei Budapesti organisatsioon moodustanud samuti poliitilise politsei osakonna. Selle eesotsas oli Gábor Péter, illegaalse Ungari kommunistliku partei liige 1931. aastast ja sagedane külaline Moskvas järgnevatel aastatel. 1930. aastatel olid tal tihedad sidemed Béla Kuni ja teiste 1919. aasta revolutsiooni veteranidega Moskvas, aga samuti ka Rákosiga. Tema abikaasa Jolán Simon sai viimaks Rákosi erasekretäriks.
Péteril olid ka ammused sidemed NKVD-ga. Enne sõda oli ta spetsialiseerunud põrandaalusele logistikale, aidates lisaks muule ka vangistatud kommunistidel hoida kontakti nii Viinis kui ka Budapestis elavate peredega. Tema enda oma isikut mõnevõrra üleskiitva kirjelduse kohaselt olevat Péter juba pikka aega kavatsenud saada pärast sõda poliitilise politsei etteotsa ja ta oli nähtavasti arvamusel, et seda kohta talle ka pakutakse. Tal võis ka mingil määral olla põhjust niiviisi arvata. Ilmselt toetasid Tömpet esialgu Debrecenis paiknevad Nõukogude sõjaväeluurajad, Péteri selja taga olid aga nähtavasti viimaste poliitikutest ülemused. Kindel on igatahes see, et jaanuari keskel – enne Tömpe saabumist Debreceni ja enne Budapesti piiramise lõppu – sõitis Péter Nõukogude armee peakorterisse Budapesti idapoolsetes eeslinnades, et tutvusi uuendada.248 Kandes veebruaris Ungari partei kõrgetele tegelastele ette, püüdis mees jätta muljet, et ta kontrollib juba suurel määral olukorda. Ta rääkis oma üheksakümne kaheksast töötajast („87 töötajat ja 11 intellektuaali”) ja väitis, et on arreteerinud palju „fašiste”. Ungari kommunistliku partei arhiivis on selle ettekande originaalile lisatud venekeelne tõlge, võib-olla viitena sellele, et arvatavasti oli ettekandel ka venekeelseid lugejaid.249
Mõni nädal pärast sõja lõppu oligi Tömpe ja Péteri kokkupõrge käes. Tömpe kahtlustas, et Péteril napib ideoloogiaalast haridust. Péter süüdistas Tömpet, et too hankis talle ebasobiva kontorisisustuse. Tömpe sai pahaseks, et teda ei kutsutud mingile üritusele, kus viibisid ka ajakirjanikud.250 Hiljem väitsid mõlemad, et just tema oli esimene, kes tõi peakorteri Andrássy tänavale süngesse hoonesse number 60, kus sõja lõpupoole oli fašistliku Ungari politsei peakorter. (Asjaolu, et nii fašistide kui ka kommunistide politsei kasutas keldrikorrusel olevaid konge vanglana, tekitas piinliku mulje natsliku ja Nõukogude režiimi järjepidevusest.)251 Kahe aasta jooksul lahenes see koomilist ooperit meenutav vaidlus soodsalt Péterile. Pärast novembris 1945 peetud valimisi viidi siseministeerium ametlikult kommunistliku
IPN, 352/7. Aitäh Andrzej Paczkowskile ja Dariusz Stolale.
Zsolt Krahulcsán, Rolf Müller ja Mária Palasik,
Gábor Baczoni,
Zsolt Krahulcsán ja Rolf Müller, toim,
PIL, 274/11/10/lk 6–7.
Samas, lk 1–12.
2002. aastal sai sellest hoonest