Raudne eesriie. Anne Applebaum
Poola valitsuse minister ning Wasilewska osales juba väga noore naisena aktiivselt sotsialistliku peavoolu rühmitiste töös. Alles hiljem, kui Poola habras demokraatia varises kokku ja asendus lühiajalise diktatuuriga, sai temast tõeline radikaal. Tsentristlikus demokraatlikus poliitikas pettunud Wasilewska liitus innukalt õpetajate streigiga, kaotas töökoha ja ühines liikumisega.200
Shore keskendub toonast miljööd kirjeldades Poolale, aga samasugust arengut võis näha paljudes teistes Euroopa riikides nii idas kui ka läänes. Pettumus kapitalismi ja demokraatia läbikukkumistes tõukas 1930. aastatel palju eurooplasi äärmusvasakpoolsetele seisukohtadele. Paljudele tundus, et nende valikud piirduvad Hitleriga ühelt ja marksismiga teiselt poolt, kusjuures niisugusele jagunemisele aitasid kaasa mõlema poole tegelased. Kommunism omandas nihilismi või eksistentsialismi kalduvate või muidu võõrandunud intellektuaalide hulgas koguni teatud avangardistliku maine. Teiste kohal toona kõrgunud Jean-Paul Sartre oli entusiastlik kaasajooksik. Sellegipoolest ei suutnud ta kunagi sundida end kohanema Nõukogude režiimi brutaalsusega. „Nagu teie, nii ka minu meelest on need laagrid talumatud,” ütles ta Nõukogude Gulagist rääkides Albert Camus’le. „Aga minu arvates on niisama talumatu ka kodanliku ajakirjanduse komme nendest iga päev rääkida.”201
Kuni 1939. aastani võisid kõikvõimalikud vähegi vasakpoolsed või antifašistid pikemalt asja üle järele mõtlemata Nõukogude Liitu toetada. Nimetatud aastal aga muutus Nõukogude poliitika jällegi – ja dramaatiliselt –, mistõttu oli palju raskem olla lihtsalt kaasajooksik. Augustis sõlmis Stalin Hitleriga mittekallaletungi pakti. Nagu öeldud käesoleva raamatu sissejuhatuses, jagati Ida-Euroopa pakti salajaste lisaprotokollidega kahe diktaatori vahel ära. Stalin sai Balti riigid ja Poola idaosa, aga ka Rumeenia põhjaosa (Bessaraabia ja Bukoviina). Hitlerile jäid Poola lääneosa ja õigus laiendada oma mõju Ungarile, Rumeeniale ja Austriale, ilma et nõukogulased protestiks. Vastavalt pakti tingimustele tungis Hitler 1. septembril 1939 Poolasse ning Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale sõja. Vähem kui kolm nädalat hiljem, nimelt 17. septembril, tungis ka Stalin Poolasse. Wehrmacht ja Punaarmee kohtusid uuel piiril, surusid kätt ja lubasid elada rahus edasi. Üleöö said kogu maailma kommunistlikud parteid käsu leevendada fašismi kriitikat. Hitler polnud küll päris liitlane, aga mitte ka vaenlane. Selle asemel pidid seltsimehed kirjeldama sõda kui „kapitalistlike riikide rühmitiste omavahelist konflikti”, kus kõik „sõdivad oma imperialistlikest huvidest lähtudes”. Rahvarinded, mis olid kõigest „aidanud leevendada orjade olukorda kapitalistide võimu all”, tuli täiesti unustada.
See taktikaline muutus andis kommunistide solidaarsusele ränga hoobi. Saksa kommunistlik partei oli teravalt antifašistlik ja palju selle liikmeid ei suutnud leppida mõttega mitte mingisugusest vastutulekust Hitlerile. Poola kommunistlik partei lõhenes nendeks, keda rõõmustas nõukogulaste sissetung Poolasse – muudatus, mis lõi töökohti ja võimalusi paljudele nendest –, ja nendeks, keda kohutas tõsiasi, et nende kodumaa oli lakanud olemast. Mujal Euroopas oli palju kommuniste sügavas hämmingus uudsest keelekasutusest, mida nendelt seoses toimunud sündmustega oodati. Ka Komintern ise kõhkles avaldusi tehes, visandades ja ümber tehes oma „teese” nii sageli, et üks poliitbüroo liige tähendas hapu näoga: „Seekord on sm [seltsimees] Stalin kirjutanud terve raamatu!”202 Moskvas tehti suuri pingutusi, et moraali üleval hoida. On tõendeid, et veebruaris 1941 korraldas Ulbricht Moskvas hotellis Ljuks Saksa kommunistliku partei koosoleku, kus ta püüdis tõsta mõttekaaslaste tuju, ennustades muuhulgas sedagi, et sõda lõpeb leninlike revolutsioonide lainega. Moskvas viibivate saksa kommunistide ülesanne, ütles Ulbricht, on valmistuda selleks võimaluseks.203
Siiski olid Nõukogude Liit ja natslik Saksamaa kahekümne kahe kuu jooksul tõelised liitlased. NSV Liit müüs Saksamaale naftat ja teravilja, Saksamaa NSV Liidule aga relvi. Nõukogude Liit andis sakslaste käsutusse allveelaevade baasi Murmanskis. Hitleri-Stalini pakti tulemusena vahetati isegi vange. 1940. aastal toodi mitusada saksa kommunisti ära Gulagi laagritest, kus nad olid vangis, ja viidi piirile. Nende hulgas oli ka Margarete Buber-Neumann. Piiril, kirjutab Buber-Neumann, püüdis osa neid karastunud kommuniste vennastuda oma vanade vaenlastega: „SS- ja gestaapo mehed tõstsid hitlerlikuks tervituseks käe ja hakkasid laulma Deutschland, Deutschland über alles. Kõheldes järgnesid nende eeskujule ka meie mehed ning oli tõesti vähe neid, kes ei tõstnud kätt ja ei liitunud lauluga. Viimaste hulgas oli üks Ungari juut.”204 Enamik nendest lojaalsetest kommunistidest jõudsid lõpuks natside vanglatesse ja laagritesse. Buber-Neumann ise saadeti otse piirilt Ravensbrücki koonduslaagrisse, kus ta viibis kogu sõjaaja. Niiviisi sai temast kahekordne ohver, kes heideti nii nõukogulaste Gulagi kui ka natside laagrisse. Niisugused lood unustati Lääne-Euroopas kiiresti, sest sõna sõda tähendas seal sõda Saksamaa vastu. Küll aga jäi see Ida-Euroopas hästi meelde.
Paradoksaalsel kombel andis Hitleri sissetung Nõukogude Liitu juunis 1941 rahvusvahelisele kommunistlikule liikumisele uut elujõudu. Kuna Ida-Euroopa (ja ka Lääne-Euroopa) kommunistlikud parteid olid koos Staliniga nüüd Hitleri verivaenlased, oli neil nüüd jälle ühine üritus Nõukogude Liiduga. Ka NSV Liidus taastus usk väliskommunistidesse – nüüd olid nad võimalikud liitlased, viies kolonn natside okupeeritud Euroopas – ja Stalini taktika muutus, et sobituda uute oludega. Ja jälle sai rahvusvaheline kommunistlik liikumine juhtnöörid liituda sotsiaaldemokraatide, tsentristide ja seekord isegi kodanlastest kapitalistidega, et moodustada nn rahvarinne eesmärgiga Hitler puruks lüüa.
Koostati kavad, et saata ustavad kommunistid tagasi oma päritolumaale, ehkki mitte kõiki esialgseid ettevõtmisi ei saatnud edu. 1941. aasta lõpul aitas Punaarmee esimesel Moskva kommunistide rühmal jõuda natside okupeeritud Poola osasse, kus nad varustatuna raadiosaatja ja NKVD käest saadud kontaktidega asutasid jaanuaris 1942 uue Poola Töölispartei (Polska Partia Robotnicza ehk PPR).205 Väga kiiresti mindi aga tülli nii omavahel kui ka teiste vastupanuliikumistega ja tõenäoliselt tehti ka vähemalt korra koostööd Saksa salapolitseiga, et võidelda Poola vastupanuliikumise relvastatud tiiva Armia Krajowa vastu. Nii tapetigi üksteist kurikuulsaks saanud intsidendi käigus. Lõpuks kaotati ka raadioühendus Moskvaga.206 Raadioühenduseta ajal valiti omapäi uus juht, Władysław Gomułka, kes ei võitnud siis ega ka hiljem Moskva usaldust. Rahulolematu Moskva saatis kohale uue juhi. Too aga sai langevarjuga maandudes vigastada, läks paanikasse ja lasi end maha. Seega jäi Gomułka Poola töölispartei de facto sõjaaegseks juhiks vähemalt seni, kuni Bierut 1943. aasta lõpul Poolasse jõudis.
Nüüd, kui Nõukogude Liidul oli hädasti vaja välja õpetada uut kaadrit, sai Kominternist ühtäkki jälle tähtis institutsioon. Julgeoleku kaalutlustel viidi Kominterni peakorter kaugele Baškiiria pealinna Ufasse, kus oli pommirünnakuid kartmata võimalik välja õpetada uusi Kominterni agente. Rindest kaugel tagalas asus NSV Liit valmistama neid ette sõjajärgseks maailmaks. See polnud sugugi esimene kord, kui Komintern võttis ette niisuguse ülesande: poliitbüroo erikomisjon, kuhu kuulus ka Stalin, oli juhtinud Kominterni esimese väljaõppekeskuse asutamist Moskvas 1925. aastal. Esimestele osalistele esitati väga kõrgeid nõudmisi. Nad pidid oskama inglise, saksa või prantsuse keelt, pidid olema lugenud Marxi, Engelsi ja Plehhanovi kõige tähtsamaid teoseid ning läbima edukalt spetsiaalse testi ja väga põhjaliku taustakontrolli. „See on väga tähtis,” rõhutasid Kominterni ametiisikud tookord, „sest kogu selle ülikooli väärtus läheb kaduma, kui ei valita välja sobivaid tüüpe.”207
Algusest peale oli kursustel suur rõhk marksistlikul õpetusel – dialektilisel materialismil, poliitökonoomial, Venemaa kommunistliku partei ajalool –, ehkki püüti korraldada ka „praktilisi” õppusi, mis mõnikord andis koomilisi tulemusi. Üks katse tutvustada õppuritele elu Nõukogude tehastes („et nad õpiksid proletariaadi diktatuuri tundma seestpoolt”) lõppes äpardumisega, kui välja valitud metallurgiatehas ei suutnud leida väljaõppeta kursuslastele, kellest enamik ei osanud vene keelt, sobivaid töökohti.
Samas, lk 123–127.
Ronald Aronson,
Banac, toim,
R. C. Raack, ‘Stalin’s Plans for World War Two Told by a High Comintern Source’,
Buber-Neumann,
Piotr Gontarczyk,
HIA, Mieczysław Rakowski Collection; samuti Gontarczyk,
Comintern Archive, British Library, 31/1/1/3-31.