Raudne eesriie. Anne Applebaum
aru ja teoreetiliselt teadsid kõik tipptegelased, mis allpool toimub.
NSV Liidus tunnetati niisuguseid hierarhiareegleid eriti teravalt. Neile, kes nautisid soosingut, said osaks suured soodustused. Poliitilised emigrandid – bolševike slängis poliitemigrandid – olid 1920. ja 1930. aastatel privilegeeritud seltskond:
Elasime oma maailmas nagu riigi riigis alamad. Hotelle võisime kasutada tasuta, saime rikkalikku kuupalka ja tasuta riided. Käisime tehaste klubides ja koolides koosolekutel esinemas, millele lõpuks järgnes peolaud. Korraldati tasuta teatriõhtuid ja meelelahutusüritusi. Need poliitemigrandid, kes olid fašistide või kapitalistide vanglates haigestunud, saadeti eksklusiivsetesse haiglatesse ja sanatooriumidesse Musta mere ääres. Ja veel, poliitemigrantide erilise eelistatud seisundi tõttu kogunes materiaalsetel kaalutlustel nende ümber karjade kaupa vene tüdrukuid.192
Kõrgeimasse kategooriasse kuuluvad välismaa kommunistid – Kominterni tippametnikud, rahvuslike kommunistlike parteid juhid – paigutati elama hotelli Ljuks Kremli lähistel. Nende lapsed käisid erikoolides. Nii hilisem Ida-Saksamaa kuulsaim spionaažijuht Markus Wolf kui ka hiljem kõige tuntumaks saanud kõrge ülejooksik Wolfgang Leonhard käisid Moskvas saksa kommunistide laste keskkoolis. Mõnevõrra madalama positsiooniga väliskommunistid töötasid võõrkeelsete ajalehtede toimetustes või rahvusvahelises revolutsioonivõitlejate abistamise organisatsioonis, mis abistas lääne vanglates viibivaid kommuniste. Mõned töötasid üle kogu riigi laiali puistatud vabrikutes või tehastes.
Aga isegi kõrgeima taseme ja hetkel soosingus olevad privilegeeritud väliskommunistid olid täiesti sõltuvad oma Nõukogude võõrustajatest, iseäranis aga Stalini kapriisidest. Kominterni bulgaarlasest juhi Dimitrovi päevik näitab seda täielikku sõltuvust peaaegu koomiliselt mõjuvates kordustes. Rohkem kui kümne aasta jooksul jäädvustas Dimitrov pedantselt kõik kohtumised ja kõik jutuajamised Staliniga kuni selleni, kuidas ta helistas Stalinile ja generalissimus viskas toru hargile kohe, kui oli Dimitrovi hääle ära tundnud.193
Nii nagu teisedki, andis Dimitrov enesele aru, et tema privilegeeritud seisund ei tarvitse olla püsiv, ning mõnega nii juhtuski. 1930. aastate lõpul, kui Stalini tähelepanu koondus puhastustööle Nõukogude kommunistliku partei ladviku hulgas, said kannatada ka nn internatsionaalsed kommunistid Moskvas. Kui NKVD paranoia tõusis haripunkti, sai NSV Liidus viibivatest välismaalastest otsene sihtmärk. Poola kommunistlik partei, mida Stalin niikuinii kunagi eriti ei usaldanud (tal oli eraldi NKVD agent, kes tegeles Moskvas spetsiaalselt poolakatega), laastati peaaegu täielikult. Poola partei keskkomitee kolmekümne seitsmest liikmest vähemalt kolmkümmend arreteeriti Moskvas ja enamik neist kas lasti maha või suri Gulagis. Partei ise likvideeriti põhjendusega, et see oli „spioonidest ja provokaatoritest läbi imbunud”.194
Samuti arreteeriti Moskvas palju teisi silmapaistvaid väliskommuniste, nende hulgas näiteks Leonhardi ema, ning kõik kartsid, et tema võib olla järgmine. Oma hoolikalt toimetatud autobiograafias kirjutab isegi Markus Wolf, et tema vanemad olid arreteerimistest ahastuses: „Kui ühel õhtul helises ootamatult uksekell, kargas minu harilikult rahulik isa püsti ja tõi kuuldavale vihase vandesõna. Kui selgus, et külaline on kõigest naaber, kes soovis midagi laenata, sai isa oma välise kindluse tagasi, aga ta käed värisesid veel tublisti pool tundi.”195 Hotellides ja ühiselamutes, kus elasid välismaalased, toimusid arreteerimised lainetena – oli „Poola öö”, „Saksa öö” , „Itaalia öö” ja nii edasi. Selle tagajärjel sigines hotelli Ljuks koridoridesse saksa kommunisti Margarete Buber-Neumanni sõnul „lämmatav” õhkkond. „Varasemast ajast poliitilised sõbrad ei julgenud enam üksteist külastada. Keegi ei pääsenud hotelli ega saanud sealt lahkuda ilma spetsiaalse loata, kusjuures iga tulija või mineja nimi ja andmed pandi hoolega kirja. Kõiki hotelli telefone oli [salapolitseil] võimalik keskjaamast pealt kuulata ja nii võiski sageli kuulda paljuütlevat klõpsatust, kui kontrollija liinile lülitus …”196 Buber-Neumann ise arreteeriti ja saadeti Gulagi 1938. aastal, vaevalt aasta pärast seda, kui arreteeriti ja hukati tema abikaasa.
Kuigi tõsimeelsete kommunistide elu oli NSV Liidus juhusest sõltuv, polnud neil 1930. aastatel kodumaal tingimata sugugi turvalisem. Kogu sõjaeelse aja suhtusid kohalikud võimud Euroopa kommunistidesse kui välisriigi agentidesse (mida muidugi nii mõnigi neist ka oli). Pärast bolševike kallaletungi Poolale 1920. aastal keelati Poola kommunistliku partei tegevus ja palju Poola kommuniste pidi pikka aega mööda saatma Poola vanglates, mis oli nende õnn, ehkki nad seda toona ei teadnud, sest seal olid nad Stalini eest kindlas kohas. Sama lugu oli ka Ungaris, kus kahe sõja vahel võimul olnud autoritaarne valitsus eesotsas admiral Miklós Horthyga kiusas kommunistlikku parteid sidemete tõttu Nõukogude agentidega taga, sest 1918. aasta kommunistlikku riigipööret ja sellele järgnenud katastroofiga lõppenud Béla Kuni lühikest diktatuuri polnud unustatud. Põranda alla läinud Ungari kommunistid peitsid end igati ja kujundasid ühe veterani sõnul „range korraga tugeva hierarhilise organisatsiooni”, mis ei tunnistanud kuigivõrd sisemist demokraatiat või eriarvamusi. Enamgi veel, „niisugust organisatsiooni idealiseeriti ja imetleti”.197
Seevastu Saksa kommunistlik partei oli Saksamaal pärast 1918. aastat legaalne ja mõjuvõimas jõud, mida oma mõju haripunktis pooldas umbes 10 protsenti riigi valijatest. Kui Hitler tuli 1933. aastal võimule, hakati ka Saksamaal kommuniste arreteerima, neilt vara ära võtma ja neid taga kiusama, nagu seda tehti mujalgi. Paljud saatsid sõja mööda koonduslaagrites ja suur osa neist ei elanud seda üle. Partei karismaatiline juht Ernst Thälmann arreteeriti 1933. aastal ja lasti augustis 1944 Buchenwaldi laagris maha. Kui ta oleks ellu jäänud, oleks niinimetatud Moskva kommunistidki suhtunud temasse kahtlustavalt. 1941. aastal ütles Stalin Dimitrovile, et „Thälmann töötab igas suunas … tema kirjadest ilmneb fašistliku ideoloogia mõju” – arvamus, millest hoolimata sai Thälmannist Ida-Saksamaal pärast sõda kangelane ja märter.198
Hoolimata kirjeldatud takistustest arenes rahvusvaheline kommunistlik liikumine 1930. aastatel suuremas osas Euroopast edukalt edasi, ja just siis oli aeg, mil Ida-Euroopa intellektuaalid hakkasid hulgakaupa parteisse astuma, seda peamiselt põhjusel, et muid valikuvõimalusi oli väga vähe. Kaugeltki mitte igale idaeurooplasele ei tundunud Lääne-Euroopa ahvatlevana. Paljusid hirmutas Hitleri ja Mussolini esiletõus ning nende endi riigijuhtide võimetus viimastele vastu hakata. Neid peletas eemale nõrkus ja väiklus, mis levisid Inglismaal ja Prantsusmaal, mõlemas riigis oli majandussurutis ning mõlemat juhtisid mehed, kes eelistasid otsida fašistidega lepitust. Pärast 1933. aastat asus ka Komintern soovitama legaalsetel kommunistlikel parteidel liituda rahvarindega, kus kommunistid, sotsiaaldemokraadid ja teised vasakpoolsed võisid ühineda parempoolsete liikumiste vastu, olid ju viimased tõusnud mitmel pool Euroopas võimule ja näisid üldse tegutsevat edukalt. Rahvarinde koalitsioon oli Prantsusmaal võimul 1936. aastast 1938. aastani ja teine rahvarinne osales 1936. aastal Hispaania valimistel. Mõlemad nimetatud koalitsioonid, nagu ka teised nendesugused, said toetust NSV Liidust.
Samas oli palju pettunuid oma riigi poliitikas, rahvuslikes traditsioonides ja rahvuslikus kirjanduses. Ajaloolane Marci Shore on uurinud mitme Poola luuletaja vaadete arengut avangardismist vasakpoolsuseni – või pigem tõdemustest, et „jumal on surnud” ja „realism lõppenud” usuni, et Nõukogude kommunism võib täita tekkinud tühiku. 1929. aastal pettus luuletaja Julian Tuwim – patriootilise tsentristlik-vasakpoolse liikumise endine liige – sügavalt selles, kuidas patriotismi kasutati ära valitseva eliidi huvides. Nii ta manitseski oma kaasmaalasi:
Kuulipilduja sillutisele pilla!
Nafta on nende, veri on sinu.
Ühest pealinnast teise te
karjuge …
„Suursugused härrad, meid petta ei õnnestu teil!”
Siin pole tegu marksistliku südamest tuleva karjega – Tuwim oli kavandanud oma luuletuse patsifismi avaldusena. See läks aga
Thomas Sgovio,
Banac, toim,
Alexander Dallinn ja F. I. Firsov, toim,
Markus Wolf ja Anne McElvoy,
Margarete Buber-Neumann,
PIL, 867/1/H-168.
Banac, toim,