Raudne eesriie. Anne Applebaum
politsei muudeti nn punakaardiks ning natsionaliseeriti koolid ja tehased. Kun aga osutus saamatuks poliitiliseks liidriks, nii nagu ta oli olnud saamatu vandeseltslane (kord Viinis unustas ta salajasi parteidokumente täis portfelli taksosse). Ungari nõukogude vabariik lõppes kuulsusetult Rumeenia sissetungiga, misjärel kehtestati autoritaarne režiim eesotsas admiral Miklós Horthyga.165
Aga tagasi Moskvasse, kus bolševikud võtsid neid tagasilööke kui ajutisi. Muidugi, asusid nad kohe selgitama, hakkavad reaktsionäärid töölisklassi kasvavat jõudu silmas pidades oma jõude koondama. Muidugi hakkavad imperialistid ja kapitalistid võitlema küünte ja hammastega, et hävingust pääseda. Imeliselt paindliku marksistlik-leninliku teooria kohaselt peegeldas kontrrevolutsiooni kasvav jõud lihtsalt revolutsiooni tõusulaine jõudu. Mida suurem on vastuseis, seda tõenäolisem on, et kapitalism variseb lõpuks kokku. Nii pidi juhtuma, sest Marx oli nii öelnud. Kominterni esimene juht Zinovjev oli revolutsioonilise murrangu puhkemises nii kindel, et kuulutas 1919. aastal: „Juba aasta pärast oleme unustanud, et Euroopa sõdis kommunismi vastu, sest aasta pärast on kogu Euroopa kommunistlik.”166
Lenin oli selles samuti kindel. Jaanuaris 1920, kui kodusõda Venemaal oli lõppemas, kiitis ta heaks kava rünnata „kodanlikku” ja „kapitalistlikku” Poolat. Ehkki konfliktiks oli nii poliitilisi, ajaloolisi kui ka imperialistlikke põhjusi – uus Poola-Vene piir jättis omaaegsed tsaaririigi alad Poolale ja Poola väed sõdisid juba eesmärgiga hõivata veelgi suuremat osa Ukrainast –, siis sõja tegelik ajend oli ideoloogias. Lenin uskus, et sõda toob kaasa kommunistliku revolutsiooni Poolas ning edaspidi kommunistlikud revolutsioonid Saksamaal, Itaalias ja mujalgi, ning nii ta andiski käsu moodustada Poola revolutsioonikomitee (PolRevKom), mis pidi olema valmis asuma nõukogude Poolas võimule. Kominterni teise kongressi saadikud Moskvas tervitasid sellel suvel tuliselt igapäevaseid teateid bolševike võitudest, mis märgiti kukutatud Romanovite trooni kõrval seinale riputatud kaardile.167 Londonis tuli toonane noor valitsuskabineti minister Winston Churchill välja sünge ennustusega, et „Poola riik võib kujuneda nõukogude võimu kommunistlikuks ripatsiks”.168
Kõikide määratuks üllatuseks lõppes sõda bolševike täieliku lüüasaamisega. Pöördepunkt saabus augustis 1920 Varssavi lahingus, mida poolakad tänapäevani meenutavad kui „imet Wisłal”. Poolakad ei löönud Punaarmeed üksnes tagasi, vaid võtsid vangi ka umbes 95 000 Punaarmee sõdurit. Ülejäänud taandusid ida poole, taandumine aga muutus kiiresti täielikuks põgenemiseks. Noor Stalin etendas selles läbikukkunud ettevõtmises oma väikest rolli: Edelarinde komissarina oli ta poolakate vasturünnaku ajal jätnud kommunikatsioonid hooletusse. Kõikide allikate andmetel suhtus ta elu lõpuni põlgusega nii „Poola isandatesse” kui ka „valgetesse aristokraatidesse”, kes andsid Punaarmeele nii valusa hoobi.169
Alles pärast seda alandavat lüüasaamist jõudsid bolševikud järeldusele, et aeg revolutsiooniks pole veel päris küps. Poola töölised ja talupojad, tõdes Lenin kibedalt, ei tõusnud oma ekspluateerijate vastu üles, vaid jätsid hoopis „meie vaprad punasoldatid nälga, korraldasid neile varitsusi ja tapsid neid”.170 Lenini järeltulija Stalini ülesandeks jäi selgitada seda lüüasaamist marksistliku teooria uue tõlgenduse alusel. 1924. aastal kuulutas ta valjuhäälselt, et nüüd on võimalik ehitada sotsialismi ühes riigis. Praegusel ajal kõlab see meile vägagi banaalselt, aga tookord oli tegu suure muutusega revolutsioonilises mõtlemises ja sellest alates hakkasid süvenema ka Stalini erimeelsused tema põlise rivaali Lev Trotskiga.
Sellest ajast alates muutusid ka Nõukogude Liidu suhted muu maailmaga. Pärast Stalini avaldust hakkasid lääneriigid Moskvaga tihedamini suhtlema. Suurbritannia tunnustas NSV Liitu 1924. aastal. Üheksa aastat hiljem lõi Ameerika uus president Franklin Roosevelt samuti Nõukogude Liiduga diplomaatilised suhted. Vähemalt osaliselt veenis teda seda tegema Moskvas tegutsenud ägedalt nõukogudemeelne kirjasaatja Walter Duranty, kes sai kurikuulsaks sellega, et (teadlikult) ei andnud teada eelmise aasta suurest näljahädast Ukrainas. Duranty kinnitas Rooseveltile, et nagu ta kirjutas ka New York Timesis, „on sõna „bolševik” kaotanud suure osa oma varasemast salapärast ja sellega kaasnenud hirmust”.171 NSV Liit olevat saamas „normaalseks” riigiks ja näis jäävat rahulikult oma piiridesse.
Nagu aga selgus, ei olnud internatsionaalse revolutsiooni mõttest loobutud. See oli kõigest edasi lükatud. Ja 1944. aastal valmistus Nõukogude Liit seda uuesti käivitama.
3. PEATÜKK
KOMMUNISTID
Kes mustab Sind, see laimab meid ja me Parteid ja töölisklassi … Need, kes liig rumalpimedad, et seda mõista, on saagiks vaenlasele … Partei me tipus seisad Sina.
Kunagi ilutsesid nende nimed punastel loosungitel, nende pilte kanti rongkäikudes. Ükski riigiasutus ei olnud täielik ilma nende seinal rippuvate fotodeta. Ükski riigipüha ei saanud toimuda nendeta. Nende ees tunti aukartust ja hirmu. Isegi nende kõige lähedasemad sõbrad võtsid ettevaatlikuma tooni, kui mõni neist ruumi astus. Siiski ei leidunud nende hulgas meest – keda toona hüüti küll vahel väikeseks Staliniks, näiteks Walter Ulbricht Ida-Saksamaal, Bolesław Bierut Poolas, Mátyás Rákosi Ungaris –, keda nende kodumaal nüüd veel keegi imetleks. Isegi oma võimu haripunktis ei olnud kellelgi neist totaalset võimu. Nende isiku ümber tekitatud kultus oli kõigest hale vari sellest kultusest, mis oli loodud Stalini isiku ümber. Tema seltsimehed ülistasid Stalinit sageli kui „suurimat geeniust, Lenini surematu ürituse jätkajat”, mida ei öeldud kunagi Stalini järeleaimajate kohta Ida-Euroopas.173 Samas ei saa ükski ülevaade sõjajärgsest Ida-Euroopast olla täielik, kui ei käsitleta põgusalt ka mehi, kelle nimi ja nägu vaatas nende kodumaa tänavail kõikjalt vastu.
Kolmest nimetatust oli Walter Ulbricht nooruses tõenäoliselt kõige vähemtõotav tegelane. Vaese rätsepa poeg Ulbricht lahkus juba varakult koolist ja temast sai kunsttisler. Ta astus noortööliste haridusseltsi, mis kujutas enesest sotsialismimeelset ühendust, kus ei kiidetud heaks joomist ja kaardimänge, küll aga propageeriti tõsiseid arutlusi ja pühapäevaseid väljasõite rohelusse. Matkarajal sidusid seltsi liikmed oma matkakepi külge punase taskurätiku ja laulsid edasi liikudes marksistlikke laule. Sellest noorpõlve kogemusest jäi tulevasele kommunistliku partei peasekretärile nähtavasti külge peaaegu fanaatiliselt puritaanlik seksuaalmoraal ja sügav austus paksude ning raskete raamatute vastu.174
Nii nagu teisedki eakaaslased, mobiliseeriti ka Ulbricht 1915. aastal Saksa sõjaväkke. 1918. aastal ta aga deserteeris – ta põlgas sõjaväelasi – ja talle jättis sügava mulje lühikest aega kestnud tööliste ülestõus Leipzigis, mille tunnistajaks ta oli. Umbes samal ajal avastas Ulbricht marksismi. Nagu kirjutab üks tema biograafe, „oli siin näiliselt lihtne, veenev valem, mis võimaldas tal klassifitseerida ja lahti mõtestada kõike, mida ta oli kogenud, kuulnud ja näinud. Siin oligi „tõde” – tõde, mida valitsevad klassid rahvast rõhudes moonutasid ja varjasid”.175
Ulbricht jäi niisugusele väga lihtsale ja väga selgele usule truuks kogu eluks. Kui 1930. aasta lõpul algasid Moskva näidisprotsessid, asus ta tuliselt Stalini „natsliku fašismi trotskistidest spioonide” tagakiusamist toetama. Teda ei häirinud kunagi tõsiasi, et väga palju tema sakslastest seltsimehi lõpetas Gulagis, ja on võimalik, et see polnud juhus. Ulbricht sai kümnete juhtivate kommunistide – kes olid parema haridusega ja suuremate kogemustega – arreteerimisest otsest kasu, sest nende kadumine sillutas
Vt Paul Lendvai,
Pipes,
Vt Victor Serge,
Martin Gilbert, ‘Churchill and Poland’, Varssavi ülikoolis 16. veebruaril 2010 peetud loengu avaldamata tekst. Aitäh Martin Gilbertile.
Adam Zamoyski,
Pipes,
Tim Tzouliadis,
Tsit väljaandes Carola Stern,
Vt lisaks muudele allikatele ka Marxists’ Internet Archive, http://www. marxists.org/archive/bulganin/ 1949/12/21.htm.
Stern,
Samas, lk 15.