Raudne eesriie. Anne Applebaum
on põhjendatult avaldatud arvamust, et niisugune seksuaalse vägivalla laine polnud ei Saksamaal ega mujalgi ette planeeritud ja pole ka ühtki dokumenti, kus oleks niisugusteks rünnakuteks käsk antud.134 Paraku on tõde ka see, et niisuguste ohvitseride nagu Kopelev ja Solženitsõn tähelepanekute kohaselt polnud sõdurite otsesed ülemused eriti huvitatud nende takistamisest ja nii vägistamiste kui ka juhuslike tapmiste peale pigistati ilmselt silm kinni, seda vähemalt okupatsiooni esimestel nädalatel. Ehkki otsustamisõigus oli kohalikel komandöridel, võis niisugust sallivat suhtumist tunda ka kõrgeimalt tasemelt. Kui Jugoslaavia kommunist Milovan Djilas kaebas Punaarmee käitumise üle Stalinile, küsis Nõukogude juht ülbelt, kuidas tema, kirjanik, ei „saa aru, et tuhandeid kilomeetreid läbinud ja verd, tuld ning surma näinud sõdurid tahavad naistega vallatleda või nalja teha?”135
Niisugust „arusaama” sakslastest ja Saksamaast võimendas ka Nõukogude propaganda, mis kujunes iseäranis verejanuliseks viimase pealetungi ajal Berliinile ja sai veelgi hoogu soovist alandada saksa mehi. „Ärge lugege päevi, ärge lugege kilomeetreid. Lugege ainult, mitu sakslast olete tapnud,” kirjutab üks sõjakirjasaatja artiklis, mida pärast veebruari 1945 korduvalt loeti ja uuesti avaldati. „Tapke sakslasi – seda paluvad teie emad. Tapke sakslasi – see on venelaste südamest tulev karje.”136
Isegi kui rüüstamine, vägivald ja vägistamised polnud osa poliitilisest plaanist, oli neil tegelikkuses suur ja pikaajaline poliitiline mõju kõikidele Punaarmee okupatsiooni alla jäänud aladele. Ühelt poolt tegi vägivald inimesed Nõukogude võimu vastu umbusklikuks ning pani nad sügavalt kahtlema kommunistlikus propagandas ja marksistlikus ideoloogias. Samal ajal tekitas vägivald, ja eriti seksuaalne vägivald, nii meestes kui ka naistes suurt hirmu. Punaarmee käitus jõhkralt, ta oli tugev ja teda polnud võimalik takistada. Mehed ei saanud naisi kaitsta, naised ei saanud iseennast kaitsta, kumbki neist ei saanud kaitsta oma lapsi või oma vara. Nii tekkinud hirmust polnud võimalik avalikult rääkida ja pealegi olid ametlikud vastused tavaliselt põiklevad. Ungaris peatas Budapesti rahvuskomitee veebruaris 1945 abortide keelu, aga ei selgitanud, mispärast seda tehti. Jaanuaris 1946 avaldas Ungari sotsiaalhoolekande minister põiklevalt sõnastatud käskkirja: „Rinde läheduse ja sellest tuleneva kaose tõttu on sündinud hulk lapsi, kelle eest perekond ei taha hoolitseda … Seetõttu palun orbudekodude bürood … lugeda kõik 9 kuni 18 kuud pärast vabastamist sündinud lapsed mahajäetuteks.”137
Isegi vastused konkreetsetele inimestele olid sageli puiselt ja pealiskaudselt sõnastatud, sest mida oligi võimalik öelda? Palju aastaid hiljem hakkas muidu sõnaosav Ida-Saksamaa kirikuõpetaja, kes oli nõukogulaste sissetungi ajal olnud laps, ikkagi sõnu otsima ja kokutama, kui püüdis kirjeldada, mida ta tollest ajast mäletab: „Venelased tulid ja siis algasid vägistamised, mis oli uskumatu. Seda lihtsalt ei saa unustada. Olin 15-aastane … osa naisi oli peitu läinud, teised saadi kätte, ka minu ema … see oli väga raske … Olukord oli kohutav, aga samal ajal tundsime ka kergendust, et pääsesime eluga. Tundsin sisimas kummalist pinget.”138
Ainult korra tulid massilised vägistamised nõukogulaste okupeeritud Euroopas avalikult kõne alla. Novembris 1948 korraldasid Ida-Saksamaa võimud selleteemalise avaliku arutluse Berliini niinimetatud Nõukogude kultuurimajas. Kokkutuleku algataja oli ajakirjanik Rudolf Herrnstadt – toona Berliini linnalehe Berliner Zeitung toimetaja ja hiljem partei ametliku häälekandja Neues Deutschland toimetaja –, kes oli kirjutanud provokatiivse artikli pealkirjaga „Venelastest ja meist”. Arutelu meelitas kohale tohutu rahvamurru, mistõttu Neues Deutschland kurtis hiljem, et saal oli „liiga väike, et niisugust teemat tõsiselt käsitleda”.
Diskussiooni avas Herrnstadt ise, korrates provotseerivalt paar päeva varem ajalehes Neues Deutschland ilmunud artikli teese. Ta kuulutas, et Saksamaa „ei suuda praegusi raskusi ilma NSV Liidu piiramatu abita ületada” ja vaikis maha üldsuse pahameele Punaarmee käitumise pärast. Ta halvustas neid kohalviibijaid, kes rääkisid „oma õemehe nimel, kes seisis tee ääres ja kellelt varastati jalgratas ning kes sellepärast pole elus kunagi kommunistide poolt hääletanud”. Kuidas pidi Nõukogude armee teadma, et mees on kommunist? Mispärast ei võidelnud ta koos Punaarmeega natside vastu? Mispärast seisis kogu saksa töölisklass tee ääres nagu ta seisis ja ootas päästmist?
Arutelu kestis neli tundi ja pidi järgmisel õhtul jätkuma. Õhtu edenedes nihkus aga tähelepanu varastatud jalgratastelt mujale. Ühel hetkel tõusis keegi naine püsti ja kuulutas, et „paljud meist on pidanud kogema asju, mis määravad meie reageeringu, kui saame kokku Nõukogude armee sõduritega”. Endiselt eufemisme kasutades rääkis ta „sellest hirmust ja sellest umbusust, millega me läheneme igaühele, kes kannab teatud mundrit”. Vaidluse protokolli lugedes saab kummaliselt selgeks, et kõik mõistsid otsekohe: tegelik arutlusteema pole vargused, vaid vägistamised.
Üksteise järel toodi esile kõik nõukogulaste käitumist õigustavad asjaolud. Sakslased peavad õppima kasutama mõistust, et emotsioonidest jagu saada. Sakslased peavad klassivõitlusega edasi minema. Sakslased alustasid sõda. Sakslaste julmused õpetasid venelasi olema julmad. Siiski esitati mõningaid vastuväiteid – mõni naine võttis sõna, mõni tahtis teada, kuidas koheldakse vene naisi kodumaal –, kuni teisel õhtul tõusis püsti Vene ohvitser ja tegi vaidlusele lühikese lõpu. Ta kuulutas, et „keegi pole kannatanud nii palju nagu meie: 7 miljonit inimest on surnud, 25 miljonit kaotanud kodu. Missugune sõdur jõudis 1945. aastal Berliini? Oli ta turist? Kas ta kutsuti siia? Ei, see sõdur oli jätnud seljataha tuhandeid kilomeetreid laastatud Nõukogude maad … Võib-olla leidis ta siit oma röövitud pruudi, kes oli toodud orjatööle …”
Pärast seda sekkumist oli avalik arutelu sisuliselt läbi: nendele väidetele polnud tõelisi vastuseid. Ohvitseri sõnad meenutasid kõikidele kohalolijatele mitte üksnes seda, et sakslased kannavad vastutust sõja eest ja Punaarmees sügavalt juurdunud kättemaksuiha eest, vaid ka seda, kui mõttetu on sellega seoses midagi öelda või teha.139
Järgnes ametlik vaikus. Mälestused massivägistamistest, rüüstamistest ja vägivallast Saksamaal, Ungaris, Poolas või mujal aga ei kadunud. Need lihtsalt suurendasid veelgi „hirmu ja umbusku, millega me läheneme igaühele, kes kannab teatud mundrit”, nagu ütles naine Berliini vaidluskoosolekul, ja see hirm püsis veel kaua pärast seda, kui vägivald oli lõppenud.140 Aja jooksul sai selgeks, et see kummaliselt võimas emotsioonide kombinatsioon – hirm, häbi, viha, vaikimine – aitas rajada uut režiimi peale suruvat psühholoogilist vundamenti.
Vägivald polnud pahameele ainus põhjus. Mõni aasta pärast sõja lõppu asus Nõukogude Liit kaasa aitama Ida-Euroopa kiirele industrialiseerimisele, esialgu aga tahtis Stalin saada sõjakahjude eest hüvitist. Tegelikkuses tähendas see kogu piirkonna tööstuse sisuliselt täielikku demonteerimist, millel mõnikord olid väga pikaajalised tagajärjed. Nii nagu massilised vägistamised, näis ka Saksamaa tehaste massiline rüüstamine tihtipeale olevat rohkem üks kättemaksu vorme kui midagi muud. Seadmed ja kaubad, mis tõenäoliselt ei leidnud NSV Liidus mingit kasutust, mingid torustikud ja katkised masinad veeti minema koos kunstiteoste, eramajade sisustuse ja isegi tohutu hulga arhiividokumentidega, mille hulgas oli nii vanu kui uusi (Liechtensteini suurvürstiriigi, Rothschildi perekonna, Hollandi vabamüürlaste arhiivid), mis aga pakkusid Nõukogude teadlastele üksnes piiratud huvi. Juhuslikult tänaval kinni võetud inimesed sunniti kokku pakkima tööstusseadmeid, mis vajanuks spetsialisti oskusi, mistõttu palju seadmeid kindlasti rikuti.
Erinevalt käekellade ja jalgrataste vargusest olid reparatsioonid väga hoolikalt, juba alates 1943. aastast ette kavandatud, kuigi Nõukogude võimumehed teadsid, missuguse tagasilöögi nad võivad põhjustada. Just siis, kui sõjas oli toimumas pööre, koostas Nõukogude maailma majanduse ja poliitika instituudi juht Jevgeni Varga (Ungari päritolu Nõukogude majandusteadlane, tuntud ka ungaripärase nimega Jëno Varga) dokumendi, milles ennustab massilisi reparatsioone ja ütleb, et
Vt näit Antony Beevor,
Milovan Djilas,
Beevor,
Margit Földesi,
Intervjuu Hans-Jochen Tschichega, Satuelle, 18, novembril 2006.
‘Über die Russen und über uns’, Verlag Kultur und Fortschritt (Berliin, 1949). Algselt ilmus ajalehtedes
Samas.