Raudne eesriie. Anne Applebaum

---

Скачать книгу

---

partisanisalk ellu jääks või et toita vastupanuliikujaid või siis oma lapsi. Üks jälgis pahaselt, kuidas teised – natsid, kurjategijad, partisanid – varastavad. Sõja lõpu lähenedes varastamisepideemia aina süvenes. Sándor Márai romaanis „Abieluportreed” imestab üks tegelasi purukspommitatud majade varemeid läbi kammivate varaste ettevõtlikkust: „Nende meelest oli aega veel küll, kui teha kiiresti, siis jõuab päästa veel kõik, mida polnud juba ära varastanud natsid, meie kohalikud fašistid, venelased või välismaalt juba tagasi koju jõudnud kommunistid. Nad pidasid oma patriootiliseks kohuseks panna käsi külge kõigele, millele oli veel võimalik kätt külge panna, ja nii nad oma „päästetööd” alustasidki.”71

      Poolas, nagu kirjutab Marcin Zaremba, iseloomustasid natsidest okupantide taganemise ja Punaarmee vahele jäävat aega rüüstamislained Lublinis, Radomis, Krakówis ja Rzeszówis, mille käigus poolakad murdsid sisse sakslaste tühjaks jäänud majadesse ja kauplustesse, ning nagu keegi selgitas, „siis isegi mitte selleks, et leida midagi või midagi kätte saada, vaid lihtsalt et röövida sakslasi endid, võtta ära nende vara pärast seda, kui nemad olid meilt kõik ära võtnud”.72

      Sõja lõpule järgnenud kuude jooksul käis organiseeritud rüüstamislaine üle varem Saksamaa võimu all olnud alade Sileesias ja Ida-Preisimaal, mis nüüd läksid Poola koosseisu. Autode, veoautode ja muude sõidukitega rüüstajate jõugud traalisid pooltühje linnu, otsides mööblit, riideid, masinaid ja muud väärtuslikku. „Spetsialiseerunud” rüüstajad otsisid Varssavi restoranide ja kohvikute ülesandel Wrocławis ja Gdańskis espressomasinaid ja köögiseadmeid. „Esialgu ei taibanud röövijad otsida haruldasi raamatuid,” meenutab üks memuaaride autor, „aga peagi ilmusid välja ka selle ala asjatundjad.” Varem juutidele kuulunud varad üle kogu riigi langesid samuti röövijate saagiks, kusjuures see kehtis ka juutide kalmistute kohta, kust talumehed lootsid leida peidetud aardeid või kuldhambaid. Enamik rüüstajaid ei valinud aga sihtmärke üldse, otsides matti ühtviisi nii juutide kui ka mittejuutide varast. Pärast Varssavi ülestõusu läks purustatud Poola pealinnas lahti üleüldine rüüstamine, kui kõik – „naabrid, möödujad, sõdurid” – asusid pärast poolakate viimase vastupanu traagilist lõppu poolenisti hävitatud elamukvartaleid ja tühje kauplusi riisuma. Aareteotsijad kaevasid 1946. aastal üles kogu Treblinka ümbruse, sama aasta septembris aga ründasid pealtnägijad Łódźi lähedal rongiõnnetuses surmasaanuid mitte eesmärgiga neid aidata, vaid sooviga leida midagi väärtuslikku.73

      Ehkki rüüstamispalavik Poolas ja mujalgi lõppude lõpuks vaibus, võis see aidata kujundada sallivat suhtumist korruptsiooni ja riigi vara vargustesse, mis kujunesid hiljem üleüldiseks. Vägivaldki kujunes tavaliseks ja jäi selleks paljudeks aastateks. Juhtumid, mis oleks kõigest mõni kuu varem kutsunud esile suure nördimuse, ei häirinud nüüd enam mitte kedagi. Rohkem kui seitsekümmend aastat hiljem rääkis üks ungarlane mulle talle meelde jäänud kohutava stseeni Budapesti tänavalt: nagu välk selgest taevast arreteeriti mees otse tema kahe väikese lapse kõrvalt. „Isa vedas väikese käruga lapsi mööda tänavat, aga Nõukogude sõdurid sellest ei hoolinud, võtsid isa kinni ja jätsid lapsed keset tänavat.” Keegi möödakäijaist ei näinud selles juhtumis midagi kummalist.74 Kui vaenutegevuse ametlikule lõpule järgnes uus vägivallalaine – sakslaste ja teiste jõhker väljakihutamine, kallaletungid koju tagasi pöörduvatele juutidele, Hitleri vastu võidelnud meeste ja naiste arreteerimine, jätkuv partisanisõda Poolas ja Balti riikides –, ei näinud keegi selles midagi imelikku.

      Kaugeltki mitte kogu vägivald polnud etnilise või poliitilise taustaga. „Mitte ükski ettevõtmine külas ei lõpe ilma tülita,” meenutab üks poola kooliõpetaja.75 Relvad olid ikka veel kättesaadavad, tapmisi tuli ette palju. Mitmel pool Ida-Euroopas liikusid maal ringi relvastatud jõugud – kes mõnigi kord nimetasid end vastupanuvõitlejateks, ehkki neil polnud ühegi organiseeritud vastupanuliikumisega mingeid sidemeid –, elatadeski end varguste ja tapmistega. Õigelt teelt kõrvale kaldunud endiste sõdurite jõugud tegutsesid kõikides Ida-Euroopa linnades ja kuritegelik vägivald põimus nii ulatuslikult poliitilise vägivallaga, et avalikust statistikast ei selgu kaugeltki alati, mis on mis. 1945. aasta hilissuve kahe nädala jooksul registreeris politsei ühesainsas Poola maakonnas 20 mõrva, 86 röövimist, 1084 sissemurdmise või sissetungi juhtumit, 440 „poliitilist kuritegu” (täpsema selgituseta), aga ka 125 „vastuhakku võimudele”, 29 „muud” kuritegu võimude vastu, 92 süütamist ja 45 seksuaalkuritegu. „Rahva peamine probleem on turvalisus,” selgitatakse politsei ettekandes, „oleks palju parem, kui olukord oleks rahulik ja poleks kallaletunge ega vargusi.”76

      Institutsioonide kokkuvarisemisega kaasnes moraali kokkuvarisemine. Poola poliitilised ja sotsiaalsed institutsioonid olid lakanud tegutsemast 1939. aastal. Ungaris juhtus sama 1944. ja Saksamaal 1945. aastal. See katastroof tekitas inimestes täiesti küünilise suhtumise nii ühiskonda, kus nad olid üles kasvanud, kui ka väärtustesse, mille vaimus oli neid haritud, ja seda ei tulegi imeks panna, sest ühiskond oli nõrk ja neid väärtusi oli olnud kerge ümber lükata. Leppida kaotusega – olgu selle põhjus siis natside sissetung ja okupatsioon 1939. aastal, liitlaste sissetung ja okupatsioon 1945. aastal, või mõlemad – oli seda kogenutel erakordselt raske.

      Sellest ajast saadik on paljud püüdnud kirjeldada, missugused tunded tekivad, kui tuleb üle elada kogu senise tsivilisatsiooni häving, näha oma lapsepõlve hooneid ja maastikke kokku varisemas, mõista, et sinu vanemate ja õpetajate moraalset maailma pole enam olemas ja et sinu lugupeetud riigijuhid on läbi kukkunud. Ja ikkagi pole neil, kes ei ole ise kõike eelkirjeldatut kogenud, seda sugugi kerge mõista. Sõnad vaakum või tühjus kasutatuna niisuguse rahvusliku katastroofi kohta nagu võõrvõimu okupatsioon, jäävad lihtsalt lahjaks: need ei peegelda rahva pahameelt oma sõjaeelsete ja sõjaaegsete juhtide üle, nende läbikukkunud poliitilise süsteemi pärast, nende endi „naiivse” patriotismi pärast ning nende vanemate ja õpetajate soovmõtlemise pärast. Üleüldine häving – kaotati kodu, perekond, kool – mõistis miljonid inimesed omamoodi täielikku üksindusse. Niisugust kollapsit said tunda Ida-Euroopa eri osad eri aegadel, kusjuures ka kogetu polnud kõikjal ühesugune. Aga ükskõik kus ja ükskõik millal see juhtus, tõi riigi kokkuvarisemine kaasa ränki tagajärgi ja seda eriti noortele, kellest paljud jõudsid lihtsalt järeldusele, et kõik, mida nad kunagi pidasid õigeks, on osutunud valeks. Pealegi oli sõda jätnud nad ilma sotsiaalse keskkonna ja taustata. Paljud neist sarnanevad Hannah Arendti „totalitarismiaja isiksusega”, selle „täielikus isolatsioonis oleva inimolendiga, kellel pole mingeid sotsiaalseid sidemeid perekonna, sõprade, seltsimeeste või vähemalt tuttavatega, ja kes tajub oma kuulumist siia maailma ainult kuuluvuse kaudu liikumisse, partei liikmeksoleku kaudu”.77

      Nii juhtus näiteks poola kirjaniku Tadeusz Konwickiga, kes saatis sõja mööda partisanina. Toonases Ida-Poolas Vilniuse lähedal isamaaliselt häälestatud peres üles kasvanud Konwicki liitus sõja ajal innukalt Poola vastupanuliikumise relvastatud haruga Armia Krajowa. Esmalt sõdis ta natside vastu. Seejärel võitles tema üksus mõnda aega Punaarmeega. Teatud hetkel võttis see võitlus aga relvastatud röövide ja põhjuseta vägivalla ilme ning Konwicki pidi endalt küsima, mille nimel ta ikka veel võitleb. Viimaks tuli ta metsast välja ja läks Poolasse, riiki, mille piiridesse tema perekonna kodukoht enam ei kuulunud. Üheksateistkümneaastasena moodustasid kogu tema vara mantel, väike seljakott ja käputäis valedokumente. Tal polnud perekonda, sõpru ega mingit kõrgemat haridust. Niisugune olukord oli üldlevinud. Białystoki lähistel võidelnud noor Armia Krajowa partisan Lucjan Grabowski riputas relvad varna umbes samal ajal ja nägi siis, et temalgi pole mingit vara: „Mul polnud ülikondagi, sõjaeelsest ajast pärinevad olid väikeseks jäänud … minu rahakott oli tühi, mul oli ainult kelleltki saadud ühedollariline ja paar tuhat zlotti, mille isa oli laenanud meie naabrilt. Ja see oligi kõik, mis mul oli ette näidata pärast neli aastat kestnud võitlust okupantide vastu.”78

      Konwicki

---

Скачать книгу