Raudne eesriie. Anne Applebaum
küll leida sõnu, et edastada tõepärast ja täpset pilti peaaegu tundmatuseni purustatud suurlinnast; kunagisest kõikvõimsast riigist, mis on lakanud olemast; jõhkralt ülbetest ja pimesi enda kui härrasrahva missiooni uskuvatest vallutajatest … keda nüüd võib näha tuhnimas varemetes, nüüd on nad murtud, hämmingus, värisevad ja näljased tahteta inimesed, kes ei näe mingit eesmärki või suunda.
Mulle tundus, et kõnnin laipadel, et iga hetk võin astuda vereloiku.
Plahvatused kõmisesid öö läbi ja suurtükimürinat võis kuulda kogu päeva. Üle kogu Ida-Euroopa kuulutasid langevad pommid, tärisevad kuulipildujad, kihutavad tankid, mürisevad mootorid ja põlevad hooned Punaarmee lähenemist. Rinde lähenedes hakkas maa vabisema, seinad värisema ja lapsed puhkesid nutma. Ja siis lõppes see kõik.
Sõja lõpp, ükskõik millal ja ükskõik kus see ka kätte jõudis, tõi kaasa äkilise ja võika vaikuse. „Öö oli liigagi vaikne,” kirjeldab üks anonüümne sõjakroonik sõja lõppu Berliinis.39 1945. aasta 27. aprilli hommikul astus see naine oma eesuksest välja ja ei näinud mitte kedagi: „Näha polnud ühtki eraisikut. Tänav oli täielikult venelaste päralt. Iga maja all keldris värisevad inimesed aga rääkisid üksnes sosinal. Kes oleks iial osanud kujutleda siia varjunud hirmul maailma otse suure linna südames?”
1945. aasta 12. veebruari hommikul, kui Budapesti piiramine lõppes, kuulis üks ungarlasest riigiametnik samasugust vaikust oma kodulinna tänavail. „Jõudsin Lossikvartalisse, kusagil mitte hingelistki. Läksin edasi mööda Werbőczy tänavat. Mitte midagi peale laipade ja varemete, kärude ja veovankrite … Jõudsin Szentháromsági väljakule ja võtsin nõuks heita pilk kirikukogu majja, et ehk leian sealt kellegi. Täiesti inimtühi. Kõik oli pahupidi pööratud, aga ei leidunud hingelistki …”40
Isegi Varssavi, juba enne sõja lõppu hävitatud linn – natsidest okupandid tegid selle maatasa sügisel pärast ülestõusu – jäi surmvaikseks, kui Saksa väed 16. jaanuaril 1945 siit viimaks lahkusid. Władysław Szpilman, üks nendest käputäiest inimestest, kes veel end linna varemeis varjasid, kuulis kohe toimunud muutust. „Sigines vaikus,” kirjutab ta oma mälestuste raamatus „Pianist”, „niisugune vaikus, mis isegi Varssavis, viimased kolm kuud surnud linnas, oli enneolematu. Väljas polnud kuulda isegi valvurite samme. See oli täiesti arusaamatu.” Järgmisel hommikul tegi vaikusele lõpu „valjusti kaikuv heli, viimane hääl, mida olin oodanud”: Punaarmee oli kohale jõudnud ja andis poola keeles teada uudise, et linn on vabastatud.41
Käes oli hetk, mida mõnikord on nimetatud nulltunniks, Stunde Null: sõda oli lõppenud, Saksamaa taandunud, Nõukogude Liit kohale jõudnud, võitlused olid võideldud ja elu algas uuesti. Enamik lugusid kommunistide võimuhaaramisest said alguse just täpselt sel hetkel, mis on ka täiesti loogiline.42 Need, kes selle võimumuutuse läbi elasid, tunnetasid nulltundi nagu pöördepunkti: midagi väga konkreetset oli lõpule jõudnud ja midagi väga uut alanud. Nüüdsest peale, ütles palju inimesi endale, on kõik teistmoodi. Ja nii oligi.
Ja ehkki on loogiline alustada igasugust ajaloolist kirjeldust kommunistide võimuletulekust Ida-Euroopas sõja lõpust, on see mõnes mõttes sügavalt eksitav. Piirkonna rahvad ei pidanud 1944. või 1945. aastal sugugi alustama tühjalt lehelt ja täiesti algusest. Samuti ei ilmunud nad välja ei tea kust ja ilma igasuguste kogemusteta, et ette võtta uus algus. Nad ronisid hoopis välja oma purustatud majade keldritest või tulid välja metsast, kus nad olid elanud partisanielu, või pääsesid tulema töölaagritest, kuhu küllalt terved olid viidud, ja asusid pikale ning raskele teekonnale kodumaale. Kaugeltki mitte kõik ei lõpetanud võitlust ka siis, kui sakslased alistusid.
Kui nad olid rusude alt välja roninud, ei näinud inimesed mitte puutumatut ümbrust, vaid hävingut. „Sõda lõppes nii, nagu lõpeb läbiminek tunnelist,” kirjutab tšehh Heda Kovály: „Juba kaugelt eemalt näed ees valgust, aina suurenevat helendust, ja selle sära tundub veelgi pimestavam sulle, kes sa kössitad pimeduses, ja mida kauem sul kulub aega sinna jõudmiseks. Aga kui rong viimaks jõuab välja oodatud päikesepaiste kätte, siis näed üksnes umbrohtu ja kive ning prahihunnikutega kaetud tühermaad.”43
Toonased fotod igalt poolt Ida-Euroopast annavad edasi apokalüptilisi stseene. Linnad olid maatasa tehtud, seal, kus tavaliselt olid olnud majad, leidus nüüd hektarite kaupa üksnes rusuvälju, põlenud külasid ja suitsevaid ning söestunud ahervaremeid. Sasipundarde kaupa okastraati, koonduslaagrite, töölaagrite ja sõjavangilaagrite varemed; tankijälgedest armistatud tühjad põllud, kus pole vähimatki märki majandustegevusest või mistahes elust. Hiljaaegu purustatud linnade õhk on tiine laipade lehast. „Kirjeldustes, mida olen lugenud, kasutatakse alati väljendit „maguslääge lõhn”, aga see on liiga ebamäärane ja täiesti ebaadekvaatne,” kirjutab üks sakslasest ellujäänu. „Õhku ei täida mitte lõhn, vaid midagi hoopis tugevamat, midagi tihedamat, niiske aur, mis koguneb sinu näo ja sõõrmete juurde, mis on liiga kopitanud ja paks, et seda hingata. See rabab sind otsekui rusikaga.”44
Improviseeritud matmispaiku leidus kõikjal ja inimesed liikusid tänavail liialdatud ettevaatusega, otsekui kalmistul.45 Edaspidi asuti sinna maetuid välja kaevama ja surnukehad viidi tagaõuedest ja linnaparkidest ühishaudadesse. Matuseid ja ümbermatmisi toimus igal sammul, Varssavis aga sai tuntuks juhtum, kus niisugune tseremoonia ebaharilikul viisil katkestati. 1945. aasta suvel liikus läbi Varssavi aeglaselt matuserongkäik, kui musta rõivastatud matuselised nägid äkki erakordset vaatepilti: „Elus, punane Varssavi tramm” sõitis pärast sõda esimest korda läbi linna. „Jalakäijad jäid kõnniteel seisma, mõned jooksid käsi plaksutades ja valjusti hõisates trammiga kaasa. Erakordsel kombel peatus ka matuserongkäik, üleüldisest meeleolust kaasa haaratud kadunukest saatvad leinajad pöördusid samuti trammi poole ja hakkasid käsi plaksutama.”46
Ka see oli tüüpiline. Aeg-ajalt näis ellujäänuid haaravat kummaline eufooria. Oli ju kergendus olla elus, kurbus segunes rõõmuga ning otsekohe algasid spontaanselt äritegevus, kaubavahetus ja taastamistööd. Varssavi oli 1945. aasta suvel otsekui aktiivselt askeldav mesitaru, nagu kirjutab Stefan Kisielewski: „Varemeis tänavail pulbitseb enneolematu sagin. Kaubeldakse hoogsalt. Töötatakse innuga. Kõikjal valitseb elevus. Elust pakatav rahvahulk voogab läbi tänavate, kellelegi ei tule mõttesse, et nad kõik on suure katastroofi ohvrid, inimesed, kes on vaevalt sellest toibunud, või et nad elavad äärmuslikes, ebainimlikes oludes …”47 Sándor Márai kirjeldab ühes oma romaanis sama ajajärgu Budapesti niiviisi:
Kõik see, mis oli linnast ja ühiskonnast järele jäänud, ärkas ellu niisuguse kire, ägeduse ja ülima tahtejõuga, niisuguse jõu ja visaduse ning nutikusega, et jäi mulje, nagu poleks midagi juhtunud … bulvaritel seisid väravaalustes ühtäkki müügiletid, kus pakuti kõikvõimalikku headparemat toidukraami ja luksusasju: riideid, jalatseid ja kõike muud, mida vaid inimene oskas kujutleda, rääkimata juba kullast napoleondooridest, morfiumist ja seapekist. Juudid ilmusid oma kollase tähega majadest välja ja juba nädal või kaks hiljem võis neid näha kauplemas, sealsamas ümber nii inimeste kui ka hobuste surnukehad … Inimesed vaidlesid varemete vahel soojade Inglise riiete, Prantsuse parfüümide, Hollandi brändi ja Rootsi käekellade hinna üle …48
Niisugune töö ja uuenemise entusiasm võis kesta palju aastaid. Briti sotsioloog Arthur Marwick on kunagi avaldanud arvamust, et riikliku läbikukkumise kogemus võis läänesakslasi innustada taastama oma rahvuslikku uhkust. Riikliku kokkuvarisemise ulatus, väitis Marwick, võis sõjajärgsele buumile tõhusalt
William Shirer,
Marcin Zaremba,
Autor teadmata,
Krisztián Ungváry,
Władysław Szpilman,
Bradley Abrams, ‘The Second World War and the East European Revolution’,
Heda Margolius Kovály,
Autor teadmata,
Zaremba,
Samas, lk 6–7.
Stefan Kisielewski, ‘Ci z Warszawy’,
Sándor Márai,