Raudne eesriie. Anne Applebaum
rel="nofollow" href="#n57" type="note">57
Pärast sõda muudeti palju nendest muutustest uuesti tagasi või läks käiku kättemaks. Aastad 1945, 1946 ja 1947 olid sõjapõgenike aastad: sakslased liikusid läände, poolakad ja tšehhid pöördusid sunnitöö- ja koonduslaagritest Saksamaalt tagasi ida poole, küüditatud tulid tagasi Nõukogude Liidust, kõikvõimalikud sõdurid pöördusid koju sõjatandrilt, põgenikud tulid tagasi Suurbritanniast, Prantsusmaalt või Marokost. Nii mõnigi nendest põgenikest jõudis küll tagasi kodumaale, aga avastanud, et kodu pole enam niisugune nagu see oli varem, asuti teele uut elukohta otsima. Jan Gross kinnitab, et aastail 1939–1943 asustati ümber või küüditati umbes 30 miljonit eurooplast. Ajavahemikul 1943–1948 paigutati aga ümber veel 20 miljonit inimest.58 Krystyna Kersten märgib, et 1939. kuni 1950. aastani vahetas elukohta iga neljas poolakas.59
Rõhuv enamus nendest inimestest saabus koju paljakäsi. Nad olid kohe sunnitud otsima abi teistelt – kirikult, heategevusorganisatsioonidelt või riigilt –, ükskõik, missuguses vormis see abi ka polnud. Enne sõda täiesti iseseisvalt hakkama saanud perekonnad seisid nüüd riigiasutustes järjekorras, et saada maja või korterit. Inimesed, kellel oli kunagi oma töö ja palk, palusid nüüd endale toidukaarte ja lootsid saada tööd riigi bürokraatiaaparaadis. Väevõimuga kodunt välja kihutatud põgeniku mentaliteet on hoopis teistsugune kui õnne otsima suundunud väljarändajal: pealesunnitud sõltuvus ja abitusetunne olid talle varajasest ajast tõenäoliselt täiesti tundmatud.
Asja tegi veelgi hullemaks see, et Ida-Euroopale osaks saanud erakordselt ulatuslikule füüsilisele hävitustööle lisandus veel samavõrd erakordselt ulatuslik häving majanduses. Kaugeltki mitte kõik Ida-Euroopa riigid polnud enne sõda jõukad, aga siiski polnud ükski nendest 1939. aastal Euroopa lääneosast nii kaugele maha jäänud kui 1945. aastal. Ehkki mõned inimrühmad lõikasid sõja ajal suurest nõudlusest relvade ja tankide järele kasu – mõned majandusajaloolased on kommenteerinud tööstustööliste klassi kasvu noil aastail eriti Böömi- ja Määrimaal just nii –, siis sõja teine pool tähendas katastroofi peaaegu kõigile.60 1945. ja 1946. aastal oli Ungari rahvamajanduse kogutoodang kõigest pool sellest mis 1939. aastal. Ühe kalkulatsiooni kohaselt olid sõja viimased kuud hävitanud ligikaudu 40 protsenti riigi majanduse infrastruktuurist.61 Pealinnas Budapestis sai kannatada kolmveerand hoonetest, nendest 4 protsenti hävis täielikult ja 22 protsenti olid elamiskõlbmatud. Linna elanike arv oli vähenenud kolmandiku võrra.62 Ungarist lahkudes viisid sakslased kaasa suure osa raudtee veeremist, sõjahüvitiste sildi all võttis Nõukogude armee suurema osa ülejäänust.63
Üldistest kahjudest rääkides nimetatakse Poolas neljakümnele lähenevat protsendinumbrit, aga mitu valdkonda kannatasid veelgi põhjalikumalt. Riigi transpordisüsteem sai eriti ränga hoobi osaliseks: enam kui pool riigi sildadest oli kadunud, sama kehtib sadamate, laevade ja kahe viiendiku raudteest kohta. Suur osa Poola suurematest linnadest oli kandnud raskeid kaotusi, mis tähendab, et hävinud oli palju kortereid ja maju, iidseid arhitektuurimälestisi, kunstiteoseid, ülikoole ja koole. Varssavi kesklinnas oli ligemale 90 protsenti hoonetest osaliselt või täielikult hävinud, sest taganevad sakslased lasid selle süstemaatiliselt õhku.64
Saksamaa linnad olid samuti rängalt purustatud, seda nii liitlaste pommirünnakute tõttu, mille tagajärjel puhkesid hiiglaslikud tuletormid, kui ka Hitleri nõude tõttu, et tema sõdurid võidelgu lõpuni, tänavalt tänavale. Isegi Tšehhoslovakkias, Bulgaarias ja Rumeenias, kus häving polnud nii ulatuslik ja kus polnud pommirünnakuid, olid purustused ikkagi suured. Rumeenia kaotas näiteks oma naftaväljad, mis andsid enne 1938. aastat kolmandiku rahvatulust.65
Sõda muutis piirkonna majandust ka niisugusel moel, mida on raskem määratleda. Kahes õigustatult kõrgelt hinnatud kirjutises viitavad Jan Gross ja Bradley Abrams sellele, et suures osas jutuksolevast piirkonnast – igal juhul Ungaris, Tšehhoslovakkias, Poolas ja Rumeenias, aga ka Saksamaal endal – algas eraomandi eksproprieerimine suures ulatuses tegelikult sõja ajal, kui võimul olid natsid ja fašistid, mitte aga pärastpoole kommunistide võimu all. Okupatsiooni ajal alanud Kesk-Euroopa juutide varade ja ettevõtete massilisele konfiskeerimisele olgu siis riigi või Saksa okupantide poolt järgnes okupatsiooni järgmistel aastatel veelgi ulatuslikum germaniseerimine. Mõnigi kord tehti seda vargsi: Tšehhi aladel olid Tšehhi pangad Saksa pankade kontrolli all ja nii võisid viimased „tihtipeale määrata, kas Tšehhi pank või firma on maksejõuline või mitte, kusjuures maksejõuetuse korral asusid neid päästma Saksa pangad või firmad, misläbi viimased saavutasid nende üle kontrolli”.66 Mõnikord teostati kontrolli täiesti avalikult. Poolas juhtus sageli nii, et sakslastest juhatajad ja direktorid pandi niisuguste vabrikute ja ettevõtete juhtideks, mis tehniliselt kuulusid ikka veel poolakatele.
Okupatsioon kujundas ümber ka eri alade majanduse. Ajavahemikus 1939–1945 kahekordistus ja kolmekordistus eksport Saksamaale, nagu ka Saksa investeeringud kohalikku tööstusse. Kuni 1930. aastate alguseni olid Saksa majandustegelased rääkinud majanduslike kolooniate rajamisest Ida-Euroopas, okupatsiooni ajal asusid Saksa ettevõtted neid rajama, omastades tihti juutidele, või ka mittejuutidele kuulunud vabrikuid ja ettevõtteid.67 Kogu regioonist sai autonoomne suletud turg, mida see minevikus kunagi polnud.68 See tähendas, et kui Saksamaa varises kokku, juhtus sama ka piirkonna rahvusvaheliste kaubandussidemetega ja see oli asjaolu, mis lõpuks võimaldas Nõukogude Liidul kergemini asuda Saksamaa kohale.
Samasugustel põhjustel tekitas Saksamaa kokkuvarisemine ka omandikriisi. Sõja lõpus Saksamaa ettevõtjad, ettevõtete juhid ja investorid kas põgenesid või said surma. Palju vabrikuid jäeti lihtsalt maha ja jäid omanikuta. Mõnikord võtsid need üle töölisnõukogud. Mõnikord haaras kontrolli ettevõtete üle kohalik võim. Enamus niisugusest mahajäetud varast lõppude lõpuks natsionaliseeriti – kui need polnud juba demonteeritud ja kogu kupatus Nõukogude Liitu viidud, mida nimetati seaduslikuks sõjakahjude hüvitamiseks –, kusjuures vastupanu sellele oli üllatavalt väike.69 1945. aastal oli põhimõte, et võimud võivad eraomandi ilma igasugust hüvitist maksmata lihtsalt konfiskeerida, Ida-Euroopas täiesti levinud. Kui algas ulatuslik natsionaliseerimine, ei olnud see kellelegi eriline üllatus.
Kõikidest Teise maailmasõja tekitatud erinevatest kahjudest kõige raskem on hinnata psühholoogilist ja emotsionaalset kahju. Esimest maailmasõda iseloomustanud jõhkrus sünnitas fašismimeelsete liidrite, idealistidest intellektuaalide ja ekspressionistidest kunstnike põlvkonna, kes andis inimlikule olemusele ebainimliku vormi ja värvi, püüdes niiviisi edasi anda seda vallanud segadust. Kuna aga Teise maailmasõjaga kaasnesid okupatsioon, küüditamised ja tsiviilelanike massilised ümberasustamised, puudutas see igapäevaelu veelgi sügavamalt. Lakkamatu igapäevane vägivald kujundas inimpsüühikat äraarvamata paljudel viisidel, kusjuures kaugeltki kõiki neid pole sugugi lihtne sõnades väljendada.
Seegi erines läänes, iseäranis anglosaksi maades toimunust. Üritades selgitada sõjajärgse Euroopa ja sõjajärgse Ameerika vaimseid erinevusi, kirjeldab Poola luuletaja Czesław Miłosz, kuidas sõda rikub inimese arusaama asjade loomulikust käigust: „Kui ta omal ajal oleks tänaval sattunud laibale, oleks ta kutsunud politsei. Sinna oleks kogunenud suur rahvahulk, see oleks põhjustanud palju jutte ja kommentaare. Nüüd ta juba teab, et targem on vältida rentslis lebavat kogu ja hoiduda esitamast asjatuid küsimusi …”
Okupatsiooni ajal lakkasid korralikud kodanikud pidamast banditismi kuriteoks, kirjutab Miłosz, või vähemalt siis, kui see oli põrandaaluste teenistuses. Lugupeetud ja seadusekuulekast keskklassist pärit noortest poistest said paadunud kurjategijad: „Tappa inimest ei tähenda neile kuigi suurt moraalset probleemi.” Okupatsiooni ajal kujunes täiesti normaalseks vahetada nime ja elukutset,
Jan Gross, ‘War as Revolution’, väljaandes Norman Naimark ja Leonid Gibianski, toim,
Krystyna Kersten,
M. C. Kaser ja E. A. Radice,
Iván Pető ja Sándor Szakács,
Berend ja Csató,
Kaser ja Radice,
Janusz Kalinski ja Zbigniew Landau,
Abrams, ‘The Second World War and the East European Revolution’, lk 634.
Kaser ja Radice,
Samas, lk 299–308.
Jan Gross, ‘The Social Consequences of War: Preliminaries to the Study of the Imposition of Communist Regimes East Central Europe’, väljaandes
Abrams, ‘The Second World War and the East European Revolution’, lk 639.