Raudne eesriie. Anne Applebaum
räägivad poolakad ning ungarlased oma mälestustes ja vestlustes, kui meeleheitlikult otsiti võimalusi saada haridust või tavalist tööd, elada ilma pideva vägivalla ja segadusteta. Kommunistlikud parteid olid väga hästi valmis neid püüdlusi rahu järele ära kasutama.
Igal juhul oli varalist kahju kergem heastada kui Ida-Euroopat tabanud demograafilist kahju, sest seda põhjustanud vägivald oli palju suurem, kui sai osaks maailmajao mistahes lääneosale. Sõja ajal sai Ida-Euroopa tunda nii Stalini kui ka Hitleri ideoloogiliste meeletuste kõige hullemaid külgi. Aastaks 1945 olid alad, mis jäid Poznańi läänes ja Smolenski idas vahele, kogenud mitte üht, vaid kaht või isegi kolme okupatsiooni. Pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist 1939. aastal tungis Hitler sellele alale läänest, okupeerides Lääne-Poola. Stalin tuli idast, okupeeris Poola idaosa, Balti riigid ja Bessaraabia. 1941. aastal tungis Hitler nendelesamadele aladele läänest. 1943. aastal toimus jälle pööre ja idast tulnud Punaarmee marssis taas samale territooriumile.
Teiste sõnadega olid 1945. aastaks kõnealusest piirkonnast edasitagasi üle käinud mitte ühe, vaid kahe totalitaarse riigi surmatoovad armeed ja kuritegelikud salapolitseinikud, kusjuures alati kaasnesid sellega põhjalikud etnilised ja poliitilised muutused. Kui piirduda ühe näitega, siis Punaarmee okupeeris Lwówi linna kaks korda ja Wehrmacht korra. Pärast sõda sai selle nimeks Lviv, mitte enam Lwów, ning see ei asunud enam Ida-Poolas, vaid Nõukogude Ukraina lääneosas, selle poolakatest ja juutidest koosnenud ennesõjaaegne elanikkond oli tapetud või küüditatud ning asendatud lähikonna maapiirkondadest toodud ukrainlastega.
Ida-Euroopa koos Ukraina ja Balti riikidega oli ka see koht, kus pandi toime suurem osa Euroopas poliitilistel motiividel sooritatud tapmistest. „Hitler ja Stalin tulid võimule Berliinis ja Moskvas,” kirjutab Timothy Snyder raamatus „Veremaad” (Bloodlands), mis on selle ajaperioodi massimõrvade ajalugu, „aga nende nägemused muutustest puudutasid eelkõige nende vahele jäävaid alasid.”50 Stalinit ja Hitlerit iseloomustab ühesugune põlgus ükskõik missuguse Ida-Euroopa rahva püüdluse vastu saavutada riiklik suveräänsus ning mõlemad püüdsid hävitada nende eliiti. Sakslased pidasid slaavlasi teise sordi inimesteks, keda ei hinnatud kuigi palju kõrgemaks juutidest, Sachsenhauseni ja Babi Jari vahele jääval alal ei kõheldud hetkegi korraldamast karistuseks üheainsa tapetud natsi eest tapatalguid tänaval, massilisi avalikke hukkamisi või põletamast maha terveid külasid. Nõukogude Liit aga pidas oma läänepoolseid naabreid kapitalismi ja nõukogudevastasteks tugipunktideks, mille olemasolugi tähendas NSV Liidule ohtu. 1939. aastal ning uuesti 1944. ja 1945. aastal ei arreteerinud Punaarmee ja NKVD äsja okupeeritud aladel üksnes natse ja nendega koostööd teinud inimesi, vaid ka kõiki teisi, kes teoreetiliselt võisid olla vastu nõukogulaste võimule: sotsiaaldemokraate, antifašiste, ärimehi, pankureid ja kaupmehi – tihtipeale olid needsamad ka natside sihtmärgiks. Ehkki Lääne-Euroopa tsiviilelanike hulgas oli samuti ohvreid ning Briti ja Ameerika sõdurid panid toime vargusi ja ahistasid elanikke, püüdsid anglosaksi sõjaväelased ikkagi natse, mitte vabastatud riikide potentsiaalseid liidreid. Ja enamasti koheldi vastupanuliikumise juhte austusega, mitte kahtlustavalt.
Idaalad on ka koht, kus natsid korraldasid kõige agaramalt holokausti, kus oli enamik nende rajatud getosid, koondus- ja surmalaagreid ning massihaudu. Snyder märgib, et kui Hitler 1933. aastal võimule tuli, moodustasid juudid vähem kui ühe protsendi Saksamaa rahvaarvust ja paljudel nendest läks korda põgeneda. Hitleri nägemust juudivabast Euroopast oli võimalik teoks tegema asuda alles siis, kui Wehrmacht tungis Poolasse, Tšehhoslovakkiasse, Valgevenesse, Ukrainasse ja Balti riikidesse ning viimaks ka Ungarisse ja Balkanile, kus elas tegelikult enamik Euroopa juute. Holokausti käigus elu kaotanud 5,4 miljonist juudist oli suur enamik pärit Ida-Euroopast. Ülejäänud toodi siia selleks, et nad mõrvata. Natside põlglik suhtumine kõikidesse Ida-Euroopa rahvastesse oli tihedalt seotud nende kavaga toimetada juudid kogu Euroopast idapoolsetele aladele hävitamiseks. Seal, alama sordi inimeste maal oli võimalik toime panna ebainimlikke tegusid.51
Ennekõike oli aga Ida-Euroopa paik, kus natsism ja nõukogude kommunism põrkusid. Ehkki nad alustasid sõda liitlastena, oli Hitleri eesmärk alati hävitussõda NSV Liidu vastu, kusjuures pärast Hitleri kallaletungi lubas Stalin teha sedasama. Punaarmee ja Wehrmachti lahingud olid seetõttu vihasemad ja verisemad kui kaugemal läänes toimunud võitlused. Saksa sõdurid kartsid tõepoolest „bolševike horde”, kelle kohta nad olid kuulnud palju kohutavaid lugusid, ja võitlesid sõja lõpu poole nende vastu meeleheitliku ägedusega. Nende põlgus tsiviilelanike vastu oli eriti sügav, kohaliku kultuuri ja infrastruktuuri vastu ei ilmutatud mingit lugupidamist. Üks Saksa kindral eiras Hitleri käsku ja jättis Pariisi sentimentaalsest austusest selle linna vastu püsti, teised Saksa kindralid aga põletasid Varssavi maani maha ning hävitasid pikemalt mõtlemata suure osa Budapestist. Lääneriikide lennuvägi ei hoolinud kuigi palju kõnealuse piirkonna iidsest arhitektuurist: liitlaste pommitajad tõid sinna samuti surma ja hävingut, korraldades pommirünnakuid mitte üksnes Berliinile ja Dresdenile, vaid paljude teiste linnade hulgas ka Danzigile ja Königsbergile (praegu vastavalt Gdańsk ja Kaliningrad).
Kui idarinne jõudis Saksamaale, ägenesid lahingud veelgi. Punaarmee koondas edasitungile Berliinile üha rohkem tähelepanu. Juba üsna sõja alguses hakkasid Nõukogude sõdurid üksteisega hüvasti jätma sõnadega: „Kohtume Berliinis!” Stalin tahtis iga hinna eest jõuda sinna enne kui teised liitlased. Tema väejuhid said sellest väga hästi aru, nagu ka nende ameeriklastest ametivennad. Kindral Eisenhower teadis vägagi hästi, et sakslased võitlevad Berliinis viimseni, soovis säästa ameeriklaste elusid ja otsustas lasta Stalinil linna vallutada. Churchill vaidles niisugusele poliitikale vastu: „Kui nad [venelased] … hõivavad Berliini, kas ei kinnistu siis mulje, et nemad on põhilised panustajad meie ühisesse võitu, nende teadvusse liiga tugevasti, ja kas ei põhjusta see meeleolusid, mis võivad tekitada tõsiseid raskusi tulevikus?”52 Ameerika kindrali ettevaatlikkus jäi aga peale ning ameeriklased ja britid liikusid edasi itta pikkamööda – kindral George C. Marshall oli kunagi kuulutanud, et talle „ei meeldi seada ameeriklaste elu ohtu puhtalt poliitilistel eesmärkidel”, ja feldmarssal Sir Alan Brooke väitnud, et „edasitungi ulatus peaks tegelikult langema kokku sellega, kuhu tulevad meie piirid”.53 Samal ajal rühkis Punaarmee otsejoones Saksamaa pealinna suunas ja jättis endast maha üksnes hävingu.
Kui arvud kokku lüüa, on tulemus muljetavaldav. Suurbritannias nõudis sõda 360 000, Prantsusmaal 590 000 inimese elu. Need on kohutavad kaotused, aga moodustavad siiski vähem kui 1,5 protsenti kõnealuste riikide rahvaarvust. Seevastu Poola rahvusliku mälu instituudi hinnangul kaotas Poolas sõja ajal elu umbes 5,5 miljonit inimest, kellest 3 miljonit olid juudid. Kokku ei elanud sõda üle ligikaudu 20 protsenti Poola elanikest, seega iga viies inimene. Isegi riikides, kus sõda polnud nii verine, oli hukkunute suhtarv ikkagi suurem kui läänes. Jugoslaavia kaotas 1,5 miljonit inimest ehk 10 protsenti rahvastikust. Elu kaotas ka umbes 6,2 protsenti ungarlastest ja 3,7 protsenti sõjaeelse Tšehhoslovakkia asukatest.54 Saksamaal jäid inimkaotused 6 ja 9 miljoni vahele – sõltuvalt sellest, keda kõiki piiride muutusi silmas pidades lugeda sakslaseks –, mis teeb kuni 10 protsenti rahvaarvust.55 Ida-Euroopas oli 1945. aastal raske leida peret, keda polnud tabanud raske kaotus.
Kui tolm hajus, sai samuti selgeks, et isegi need, kes olid ellu jäänud, elavad tihtipeale kusagil mujal. 1945. aastal oli paljude kõnealuse piirkonna riikide demograafiline olukord, rahvastiku jaotus ja rahvuslik koosseis tegelikult hoopis teistsugune kui 1938. aastal. Läänes pole ikka veel täielikult mõistetud, kui ulatuslikke muutusi rahvastikus natside okupatsioon Ida-Euroopas küüditamiste ja ümberasustamiste tagajärjel põhjustas. Saksa „asunikud” toodi okupeeritud Poolasse ja Tšehhoslovakkiasse teadliku eesmärgiga muuta teatud piirkondade rahvuslikku koosseisu, kusjuures kohalikud elanikud kihutati minema või mõrvati. Nii poolakad kui ka juudid aeti oma kodudest Łódźi paremates kvartalites juba 1939. aasta detsembris välja, et teha ruumi sakslastest administraatoritele. Järgmistel aastatel saadeti umbes 200 000 linna poolakat sunnitööle
Timothy Snyder,
Samas, lk viii–ix.
Wolfgang Schivelbusch,
Andrew Roberts,
Abrams, ‘The Second World War and the East European Revolution’, lk 631; ka Iván T. Berend ja Tamás Csató,
Kõige viimaste arvestuste kohaselt oli Saksamaal sõjas hukkunute hulgas 5 318 000 sõjaväelast (Rudiger Overmans,