Raudne eesriie. Anne Applebaum
et „peame okupeerima nii palju Austriast kui võimalik, kuna pole „soovitav, et rohkem Lääne-Euroopast kui vähegi vajalik, langeks venelaste okupatsiooni alla””. Pole arusaadav, missuguste kriteeriumide kohaselt kuulus Austria rohkem Lääne-Euroopasse kui Ungari või Tšehhoslovakkia. Igatahes on Churchilli fatalismi põhjus vägagi selge: kui Punaarmee oli kord juba kusagil kohal, ei kavatsenud see enam kuhugi minna.90
Mõlemad riigijuhid teadsid ka, et kui sõda lõpeb, tahavad nende valijad näha oma mehi, vendi ja poegi koju tagasi pöördumas. Olnuks äärmiselt raske „müüa” uut konflikti NSV Liiduga. Sõjaaegne propaganda oli kujutanud Stalinit kui joviaalset „onu Joed”, jämedakoelist tööinimese sõpra, ning nii Churchill kui ka Roosevelt olid teda oma avalikes esinemistes kiitnud. Londonis olid poolehoidjad korraldanud rahakogumiskontserte Nõukogude Liidu toetuseks ja püstitanud Lenini kuju ühe bolševike juhi kunagise katusekambris asunud elupaiga ette.91 USA-s ootasid Ameerika ärimehed uuest sõprusest juba võimalikku tulu: „Venemaast saab kui mitte meie suurim, siis vähemalt meie kõige innukam tarbija, kui sõda lõpeb,” kuulutas USA kaubanduskoja president.92 Teha kannapööre ja öelda sõjast väsinud brittidele ning ameeriklastele, et neil tuleb jääda Euroopasse Nõukogude Liiduga sõdima, oleks olnud poliitiliselt raske, kui mitte võimatu.
Logistikaalased raskused olid veelgi suuremad. Churchill, kellele Vene okupatsioon Berliinis sugugi ei meeldinud, andis 1945. aasta kevadel oma sõjaliste operatsioonide planeerijatele käsu uurida liitlaste võimalusi rünnata Kesk-Euroopas viibivaid Nõukogude vägesid, kasutades selleks võimalusel Poola ja isegi Saksa sõdureid. Selle tulemusel valminud operatsioonist Unthinkable („Mõeldamatu”) loobuti otsekohe kui ebapraktilisest. Selle autorid hoiatasid Briti peaministrit, et Punaarmee ja Briti vägede jõudude vahekord on kolm ühele ja et tagajärjeks võib olla „pikk ja kulukas” sõjakäik, või isegi „täielik sõda”. Churchill ise kirjutas visandi servale, et rünnak Punaarmee vastu on äärmiselt ebatõenäoline, ehkki operatsiooni „Mõeldamatu” mõningaid elemente kasutati hiljem, planeerides nõukogulaste võimalikku rünnakut Suurbritanniale.93
Läänes võis täheldada ka teatud naiivsust, nagu kurdab Miłosz: iseäranis elu lõpupoole rääkis Roosevelt sageli, et usub Stalini häid kavatsusi. „Ärge muretsege,” ütles ta Poola pagulaste liidrile Stanisław Mikołajczykile 1944. aastal, „Stalin ei kavatse Poolalt vabadust võtta. Ta ei julge seda teha, sest teab, et Ühendriigid on kindlalt teie selja taga.”94 Umbes aasta hiljem nõustusid Ameerika ja Briti läbirääkijad andma liitlaste kontrollkomisjoni Budapestis – mis oli moodustatud Ungari haldamiseks pärast sõda – juhtimise üle Nõukogude Liidule selle kindla tingimusega, et NSV Liit konsulteerib teiste liitlastega, enne kui annab Ungari valitsusele mingeid instruktsioone. Tegelikult ei tehtud isegi nägu, et seda püütakse teha.95
Mõnevõrra hiljem ilmnes, et kommunistide poolehoidjad Ameerika valitsuses ja Nõukogude-meelsed elemendid Washingtonis on samuti mõjutanud Ameerika poliitikat pärast sõda.96 Aga ehkki tõenäoliselt kurikuulsaim Nõukogude agent Alger Hiss viibis USA läbirääkijate meeskonna koosseisus Jaltas, võis tema mõju – kui seda üldse oli – olla isegi üleliigne. Üleskirjutused näitavad, et Churchillil ja Rooseveltil olid väga kindlapiirilised huvid ja Nõukogude Liidu väljasurumine Ida-Euroopast nende hulka ei kuulunud.97 Kohalviibijad olid kõik pragmaatikud. „Kõik, mida Jalta tegi, oli tunnistada elu tõsiasju nii nagu nad on ja kuidas neid esitati,” meenutab üks Ameerika kindral, „minul ei olnud seal mingit valikuvõimalust.”98
Arusaamatul kombel jäi see samamoodi kogu külma sõja ajaks. Isegi kui lääne retoorika võttis väga agressiivselt nõukogudevastase tooni, hoolitseti alati selle eest, et mitte alustada uut konflikti Euroopas. Ei USA ega Suurbritannia soovinud sõda Nõukogude Liiduga, seda nii toona kui ka hiljem. 1953. aastal pärast Stalini surma, kui Ida-Berliinis algasid streigid ja puhkesid rahutused, jäid liitlasvõimud Lääne-Berliinis väga vaoshoituks ja isegi keelitasid läänesakslasi mitte minema üle piiri streikijaid toetama.99 Ungari 1956. aasta ülestõusu ajal asus tunnustatud külma sõja apologeet, USA riigisekretär John Foster Dulles kohe eitama ameeriklaste osalust sündmustes ja seletama Nõukogude Liidule, et „me ei pea neid riike potentsiaalseteks sõjalisteks liitlasteks”.100
Tõtt öeldes olid idaeurooplased tihtipeale veelgi naiivsemad kui lääneeurooplased. Ungaris uskusid britimeelsed poliitikud vankumatult, et just britid vabastavad nende kodumaa. Paljusid „toitis irratsionaalne usk Ungari väidetavasse geopoliitilisse tähtsusse,” nagu ütleb ajaloolane László Borhi,101 ja nad ootasid Briti sissetungi Balkanile juba 1944. aastal. Kuna nende kodumaa oli olnud lääne kristliku maailma eelpost võitluses Osmanite impeeriumi vastu, leidsid ungarlased, et nad võiks olla selles rollis ka kahekümnendal sajandil. „Lääneriigid ei saa enesele lubada Venemaa tooniandvat mõju [Ungari] geograafiliselt olulises piirkonnas,” kuulutas üks Ungari diplomaat enesekindlalt. Poolakad, kelle poliitiline tulevik oli tõepoolest olnud liitlaste juhtide tuliste vaidluste teema, olid samavõrd veendunud, et britid ei jäta omapead riiki, mille pärast nad kuulutasid Saksamaale sõja, ja ameeriklased ei tee seda põhjusel, et Poola-Ameerika lobi takistab seda: varem või hiljem puhkeb Kolmas maailmasõda. Veelgi hiljem ei suutnud idasakslased kuidagi jääda uskuma, et lääneriigid nõustuvad Saksamaa-Saksamaa piiri kindlustamisega. Kas lääneriigid ikka tõesti ei võinud lubada endale lõhestatud Saksamaad?
Tegelikult võisid nad endale seda lubada ja võisid sellega leppida just nii, nagu lääneriigid leppisid lõhestatud Euroopaga. Ehkki mitte keegi läänes – ei Washingtonis, Londonis ega Pariisis – ei osanud ette näha neid füüsilisi, psühholoogilisi ja poliitilisi muutusi, mis Punaarmee tõi kõikidesse okupeeritud riikidesse, tehti ära väga vähe, et neid muutusi takistada.
2. PEATÜKK
VÕITJAD
Viimastel natside võimu all elatud kuudel olime peaaegu kõik venemeelsed. Ootasime idast valgust. Aga see põletas liiga paljusid. Liiga palju juhtus asju, mida oli võimatu mõista. Pimedatel tänavatel kaiguvad igal ööl ahistatud naiste läbilõikavad karjed.
Venelased … lõid kohaliku elanikkonna puhtaks viisil, millele ei leidu võrdset Aasiast tulnud hordide ajast.
Budapestis nägi John Lukacs „meretäit rohekashallis mundris venelasi, kes kõik olid tulnud idast”.104 Berliini idapoolses eeslinnas nägi Lutz Rackow „tanke, tanke, tanke, tanke” ja samas liikuvaid sõdureid, kelle hulgas leidus „blondide patsidega amatsoone”.105 See oligi Punaarmee: näljased, tigedad, kurnatud, lahingutes karastunud mehed ja naised, kellest osa kandis sedasama mundrit, mida nad olid kandnud Stalingradis või Kurski all kaks aastat varem, kõik nad olid näinud kohutavat vägivalda, kõik olid nüüd nähtust, kuuldust ja juhtunust kalestunud.
Nõukogulaste viimane rünnak algas jaanuaris 1945, kui Punaarmee ületas Wisła, mis voolab läbi Poola keskosa. Läbinud kiiresti laastatud Lääne-Poola ja Balti riigid, olid „vankad” pärast ränka piiramist vallutanud veebruaris Budapesti ja märtsis Sileesia. Tormijooks Königsbergile Ida-Preisimaal lõppes aprillis. Selleks ajaks olid kaks suurt väekoondist, 1. Valgevene rinne ja 1. Ukraina rinne juba Berliini eeslinnade lähistel ja valmistusid lõplikuks rünnakuks. Hitler sooritas enesetapu 30. aprillil. Nädal hiljem, 7. mail, alistus kindral Alfred Jodl Wehrmachti
Winston Churchill,
Robert Service,
Samas, lk 222.
Operatsiooni Unthinkable originaalvisandeid ja lõplikku varianti vt aadressilt http://web.archive.org/web/20101116152301/http://www.history.neu.edu/ PRO2.
Stanisław Mikołajczyk,
László Borhi,
Mikołajczyk,
John Earl Haynes, Harvey Klehr ja Alexander Vassiliev,
Roberts,
Hubertus Knabe,
Csaba Békés, Malcolm Byrne ja János Rainer, toim,
Borhi,
Ruth Andreas-Friedrich,
George Kennan,
John Lukacs,
Intervjuu Lutz Rackow’ga, Berliin, 1. aprillil 2008.