Raudne eesriie. Anne Applebaum

---

Скачать книгу

---

ta koos mitme teise Vene sõduriga sakslastele kuulunud majas. Nende hulgas oli ka „tõeliselt veneliku näoga väärikas” polkovnik, kes oli nii väsinud, et näis kohe kokku varisevat. „Öö läbi kostis väsinud polkovniku toast mingeid hääli. Mees lahkus hommikul, ütlemata head aegagi. Läksime tema tuppa: seal valitses kaos, polkovnik oli tõelise rüüstaja kombel kõik kapid tühjaks teinud.”121

      Mida ei varastatud, see peksti sageli puruks. Tänavalahingud Berliinis ja Budapestis põhjustasid palju sõjaga kaasnevaid kahjusid, nagu neid tänapäeval nimetatakse, aga Punaarmee tekitas ka hoolimatusest väga palju purustusi. Gnieznos, mis on kristluse häll Poolas, hävitasid Nõukogude tankid tuhandeaastase katedraali, millel polnud mitte mingisugust sõjalist tähtsust. Toona tehtud fotodel (mida varjati seitsekümmend aastat) on näha linnaväljakul seisvaid tanke, mis igasuguse põhjuseta iidset ehitist tulistavad.122 Vallutanud Breslau, süütasid Nõukogude sõdurid iidse kesklinna, põletades maani maha hindamatu väärtusega ülikooli raamatukogu, samuti linnamuuseumi ja mitu kirikut.123

      Nii röövimised kui ka laamendamised jätkusid veel palju kuid ja aja jooksul üha komplitseeritumal kujul ning omandasid lõpuks ametliku „reparatsioonide” vormi. Aga ka mitteametlik röövimine jätkus paljude kuude jooksul. Juba 1946. aastal kurtsid Ida-Saksamaa ametivõimud, et Nõukogude ohvitserid Saksimaal on asunud elama erakorteritesse ja tellivad sinna kohalikest lossidest Saksimaa riiklikesse kogudesse kuuluvat mööblit, maale ja portselani: „Siit lahkudes võtavad nad need aga kaasa.” Reichenbachi lähedal paikneva Frieseni lossi omanik kurtis, et on jäänud ilma 4000 riigimarka (sõjaeelses rahas) väärt lauast, kolmest vaibast väärtusega 11 500 marka, rokokookummutist väärtusega 18 000 marka ja mahagonlauast väärtusega 5000 marka. Pole mingeid andmeid, et midagi nendest oleks tagasi toodud.124

      Veelgi hirmsamad ja palju suurema poliitilise tähtsusega olid kallaletungid tsiviilisikutele, mis algasid ammu enne seda, kui Punaarmee jõudis Berliini. Need algasid siis, kui punavägi liikus edasi Poolas, said rohkem hoogu Ungaris ja saavutasid vapustava taseme, kui Nõukogude väed jõudsid Saksamaale. Nende meelest, kes niisuguste asjadega kokku puutusid, näisid jõhkrad ja vihased punaarmeelased rahuldavat oma kättemaksuiha. Mehed olid raevus sõprade, abikaasade ja laste surma pärast, raevus mahapõletatud külade ja sakslastest Venemaale maha jäänud massihaudade pärast. Kord nägi Grossman sadu Saksamaalt vangist lahkuvaid Nõukogude lapsi, kes liikusid mööda teed ida poole. Nõukogude sõdurid ja ohvitserid seisid vaikselt tee ääres, „tunnistades pingeliselt nende nägusid”. Mehed olid isad, kes otsisid oma kadunud poegi ja tütreid, kes olid küüditatud Saksamaale: „Üks polkovnik oli seisnud seal juba mitu tundi, sirge, tõsine, tõmmu sünge näoga. Juba hämaras läks ta oma autosse tagasi: ta polnud oma poega leidnud.”125 Punaarmeelasi võisid ärritada ka oma komandörid, nende hoolimatu taktika ja see, et nad kasutasid kogu aeg ähvardusi ja poliitilisi koputajaid, aga samuti ka neile osaks saanud kaotused. Sadu veterane küsitlenud ajaloolane Catherine Merridale usub, et sageli ilmnes nende puhul poliitiline viha: „Teadlikult või mitte … aga Punaarmee sõdurid võisid anda voli ka vihale, mis oli kogunenud riigi kümneid aastaid kestnud surveabinõude ja vägivalla tõttu.”126

      Äsja okupeeritud alade naised said seda raevu iseäranis tunda. Igasuguses vanuses naised langesid tervete jõukude vägistamisohvriks ja nii mõnigi kord nad lõpuks tapeti. Kõige kuulsamaks Gulagi kroonikuks saanud vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn jõudis 1945. aastal koos Punaarmeega Ida-Preisimaale, kus ta nägi ja pani hiljem värssidesse – mis tõlkis inglise keelde Robert Conquest – tõelisi õuduspilte:

      Poolsummutatud oiged kivimüüri ääres.

      On ema haavatud, kuid elus veel,

      ta kõrval madratsil on väike tütar

      surnud. Kui paljud on tast üle käinud,

      kas terve rühm, võib-olla terve rood.

      Siin tüdrukust on tehtud naine

      ja naisest kähku tehtud laip.

      Kõik koondatud on lühifraasideks vaid:

      Sa ära unusta! Sa ära andesta!

      Verd nõuab veri! Hammas hamba vastu!127

      Niisugused vägivallateod olid tihti apoliitilised ja polnud tingimata suunatud sakslaste või natside poolehoidjate vastu. Grossman märgib: „Laagritest vabanenud Nõukogude naistele saab nüüd osaks palju kannatusi. Täna otsisid mõned varju meie kirjasaatjate toast. Öösel ärkasime karjete peale: üks kirjasaatjatest ei suutnud kiusatusele vastu panna.” Oma mälestustes kirjeldab toonane Punaarmee politruk Lev Kopelev ühe Saksamaal sunnitööl olnud, aga eksikombel vaenlaseks peetud vene naise saatust. Ta oli „imekaunis, noor, heatujuline, juuksed langesid kuldse voona seljale. Mõned tänaval olnud, minu meelest purjus sõdurid märkasid teda – „Hei, fritsuplika! Igavene lits!” – ja andsid talle automaadivalangu selga. Ta ei elanud tundigi. Küsis nuttes: „Mille eest?” Ta oli just saatnud emale kirja, et tuleb koju.”128

      Mõnigi kord osutusid ohvriks poolakatest sunnitöölised, kellel oli halb õnn sattuda Punaarmee teele: „Just siis kuulsime meeleheitlikku kisa ja laohoonesse tormas naine, pikad patsi punutud juuksed sassis, kleit rinna kohalt puruks rebitud ja karjus läbilõikavalt: „Ma olen poolakas! Jeesus Maria, ma olen poolakas!” Tema kannul jooksis kaks tankisti. Mõlemal oli peas tankisti must kiiver. Üks neist oli lootusetult purjus.”129 Kui Kopelev püüdis sekkuda – teoreetiliselt karistati vägistamise eest kohapeal mahalaskmisega –, hakkasid kaaslased teda hurjutama, õiendades: „On ikka komandöre … Nad on valmis oma mehi Saksa litsi pärast maha laskma.” Samasugused süüdistused said talle osaks, kui ta polnud rahul, kui sõdurid lasid spiooni pähe maha vanema nõdrameelse naise: „Kas sa pöörad tõepoolest omade vastu mingi viletsa saksa vanaeide pärast?”130

      Nii vägistamised kui ka muu vägivald häirisid väga kohalikke kommuniste, kes taipasid otsekohe, missugune on nende tegude poliitiline mõju. Avalikult omistati vägistamised „Nõukogude mundrit kandvatele provokaatoritele”. Eraviisiliselt palusid kohalikud kommunistid võimudelt abi, et olukord kontrolli alla saada. Üks Poola julgeolekuohvitser saatis veebruaris 1945 Poola armee propagandaülemale kirja, milles kurdab, et Punaarmee sõdurid „käituvad poolakatega viisil, mis kahjustab Poola-Nõukogude sõprussuhteid ja nõrgendab tänutunnet, mida Poznańi elanikud vabastajate vastu tunnevad … Naisi vägistatakse väga sageli, mõnikord toimub see vanemate või abikaasa juuresolekul. Veelgi sagedasemad on olukorrad, kus sõjaväelased, harilikult nooremad ohvitserid, sunnivad naisi tulema oma elukohta (vahel ettekäändel, et nad aitaks hooldada haavatuid) ja ründavad neid seal.”131

      Teised püüdsid toimuvat eitada. Üks noor ungarlane, toonane kommunist, kinnitab, et ta ei teadnud vägistamistest midagi: „Meie pere ringis öeldi, et „see on natside jamajutt” … ja tookord olime veel veendunud, et nad [nõukogulased] on uued inimesed.” Aja jooksul aga leidsid nemadki, et „uued inimesed” pole täpselt niisugused nagu oodati. Mingil hetkel seati mees juhtima rühma noori venelasi: „Öösiti käisid [nad] akna kaudu regulaarselt väljas ja läksid kuhugi jooma või tõid kaasa mõne hoora või veel kellegi, mis tekitas meile palju piinlikkust. Nende pärast oli väga piinlik. Me ei hakanud neid hurjutama, aga kõik oli meile teada …”132

      Nii mõndagi inimest puudutas asi isiklikult. Kui Robert Bialek, üks väheseid tookord Saksamaale kuulunud Breslaus aktiivselt põranda all tegutsenud kommuniste, jõudis pärast esimest pidulikku kohtumist linna hõivanud Nõukogude komandantidega – kommunistina tahtis ta pakkuda neile oma abi – koju, avastas ta, et tema naine on vägistatud. See oli Bialeki

---

Скачать книгу