Raudne eesriie. Anne Applebaum
Saksamaa kommunistide hulgas ägeda kriisi, enamik nendest olid kirglikud ja tõelised natsismivastased. Ulbricht oli üks nendest vähestest, kes hetkegi ei kõhelnud. Isegi pärast seda, kui Stalin saatis Hitleri palvele vastu tulles tagasi Saksamaale Hitleri koonduslaagritesse mitusada saksa kommunisti, agiteeris Ulbricht jätkuvalt „primitiivse” antifašismi vastu, pidades silmas antifašismi, mis ei tunnistanud niisuguseid nüansse nagu pakt fašistidega. Võib-olla just siis võitiski ta Nõukogude diktaatori usalduse.
Kindlasti ei toonud Ulbrichti võimule tema karisma. Natsist ohvitser, kes puutus temaga kokku Nõukogude laagris, meenutab, et kuigi „siin leidub kommuniste, kes oskavad väga hästi käituda ka ohvitseride seltskonnas … on Ulbrichti-sugused partei aparatšikud oma puiste „dialektiliste” monoloogidega lihtsalt talumatud”.176 Elfriede Brüning kohtus Ulbrichtiga enne sõda parteikoosolekutel, mis toimusid tema vanemate kaupluse tagaruumis. „Tal oli alati kiire ja ta ei vahetanud meiega kunagi ühtki isiklikku laadi sõna,” kirjutab Brüning oma mälestustes. „„Üksnes teda vaadates hakkab külm,” ütles ema.”177 Ulbricht ei osanud arendada seltskondlikku vestlust, hilisematel aastatel kippus ta pidama monolooge niisugustel teemadel nagu näiteks „õnnelik noorus” (need võisid olla pisut köitvamad kui tema pikkuse poolest kuulsad kõned, mis käsitlesid niisuguseid asju nagu „masina-traktorijaamade poliitosakondade ülesanded” või „ametiühingute liikmete ülesanded majanduse demokraatlikul ülesehitamisel”, mis ilmusid ka suurte köidetena trükist).178 Kuna oli ütlematagi teada, et Ulbricht oli NSV Liidu mees Saksamaal, püsis tema autoriteet kõigutamatult kuni Stalini surmani.
Aastate jooksul tasus Ulbricht Nõukogude Liidu juhtidele tema vastu ilmutatud usalduse eest kuhjaga. Nõukogude okupatsiooni alguses ei sallinud ta mingeid jutte Punaarmee vägistamistest ja rüüstamistest. Ühe tema töökaaslase sõnul „hämmastas Ulbrichti töökoormus isegi tema vaenlasi. Me aina küsisime endalt, kuidas Ulbricht seda küll suudab? – kaksteist või neliteist, mõnikord kuusteist tundi päevas …” Pikapeale hakati aga aru saama, et „asi polegi nii muljetavaldav”, sest „ilmselt sai ta üldisi juhtnööre nõukogulastelt, tema oskused seisnesid nende juhtnööride rakendamises konkreetsetes valdkondades”.179 Elu lõpupoole hakkas ta isegi käitumises Stalinit järele aimama, tema sünnipäevi tähistati aga eriti pidulikult ja tseremoniaalselt ning tema auks kirjutati luuletusi. Kui imiteerimine on lipitsemise kõrgeim vorm, siis oli Ulbricht tõepoolest suurimaid lipitsejaid.
Ulbrichtiga võrreldes oli Bolesław Bierut tunduvalt salapärasem kuju – koguni nii salapärane, et isegi tema sünnikoha üle vaieldakse. Tõenäoliselt on ta pärit Poola idaosast, mis oli kuni 1917. aastani Vene keisririigi koosseisus, ja nähtavasti käis ta venekeelses koolis. Nii nagu Stalini vanemadki, lootsid ka Bieruti isa-ema, et temast saab vaimulik. Aga pärast seda, kui ta oli osalenud streikides, mis puhkesid 1905. aastal üle kogu Vene keisririigi, heideti ta koolist välja ja pidi minema tööle. Mõne allika arvates võis ta liituda vabamüürlastega, aga teised jälle pole sellega nõus. Kõik on aga ühel meelel, et Bierut astus parteisse väga noorelt ja käis 1920. aastatel Kominterni internatsionaalses Lenini koolis Moskvas. Enne sõda ei olnud ta Poola kommunistlikus parteis sugugi kõrgel kohal ja polnud kodumaal kuigi tuntud. Nagu Ulbrichtist, nii sai temastki Kominterni ustav agent, kes sõitis Nõukogude kommunistliku partei ülesandel läbi Austria, Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria. Ühel hetkel sai temast koguni Bulgaaria kommunistliku partei juhtiv tegelane. Tema töö Sofias, nagu mujalgi, oli tagada, et kohalikud kommunistide juhid toetaks Stalini liini. Pole vähimatki kahtlust, et ta oli palgaline Nõukogude mõjuagent.180
Tõelise saladuskatte varju on aga jäänud Bieruti tegevus Teise maailmasõja ajal. On teada, et ta viibis 1939. aastal Varssavis, et ta põgenes pärast sakslaste sissetungi NSV Liitu ja elas kuni 1941. aastani Kiievis. See oli ebaharilik koht, kus mõni Poola kommunist sel ajal elas: enamik neist eelistas äsja Nõukogude Liidu valdusse läinud Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene alasid, kus neile anti tähtsad poliitika- või kultuurialased ametid, või siis elasid nad hoopis kusagil mujal NSV Liidus. Pärast 1941. aastat läheb asi segasemaks. Nõukogude kommunistliku partei rahvusvahelises osakonnas 1944. aastal koostatud Bieruti salajane elulugu tõdeb, et alates Hitleri kallaletungist NSV Liidule „informatsioon Bieruti kohta puudub”.181 Poola kommunist, kes kohtus temaga sõja ajal Varssavis, meenutab samuti, et „ma ei teadnud tema minevikust midagi. Ta lihtsalt ilmus välja”.182
Bierut viibis nähtavasti Białystokis, kui Hitler alustas 1941. aasta juunis sissetungi Nõukogude Liitu, ja tõenäoliselt liikus ta sealt Minskisse. Seal aga jäljed kaovad. Minskis olid tal elukaaslane ja laps, esimese naise ja lapsed oli ta maha jätnud juba ammu, nagu seda juhtus paljude revolutsionääridega. Ta läks tööle natside linnavalitsusse, kus ta tegutses tõenäoliselt, ehkki mitte tingimata, Nõukogude agendina. Kuuldused, et Bierut tegi koostööd gestaapoga ja et ta koguni viibis osa sõjaajast Berliinis, on juba ammusest ajast ringi liikunud.183 Sama kehtib nende juttude kohta, et Bierut oli lihtsalt kogu oma karjääri algusest lõpuni Nõukogude salapolitsei NKVD palgal.184
Mõlemad väited võivad olla tõsi: Bierut võis lihtsalt paar korda poolt vahetada. Teadaolevalt eelistas Stalin edutada neid, kellel oli mingi oluline iseloomupuudus või saladus, sest arvatavasti soovis ta saada ekstra vahendeid, et alluvaid kontrolli all hoida. Kuna Stalinil polnud üldiselt Poola kommunistidesse erilist usku, võiski ta eelistada niisugust võimalikku kollaboranti nagu Bierut tõsimeelsele parteilasele nagu Ulbricht. Igaüks võib kaotada usu kommunismi, šantaaž on aga igavene.
Ükskõik mis põhjusel, aga Bierutil oli Nõukogude Liidu juhtidega ebatavaliselt hea kontakt, ka olid tema käsutuses kommunikatsiooniliinid, mis ei olnud ilmtingimata avatud teistele. Samuti jäi ta nõukogulaste seisukohalt vaadates alati orjalikult sõnakuulelikuks. Briti riigitegelane Anthony Eden oli tunnistajaks Stalini ja Bieruti kokkupõrkele ning nimetas Poola kommunisti orjalikuks. Władysław Gomułka – Bieruti kõige tähtsam rivaal parteis ja seega mitte täiesti usaldusväärne tunnistaja – kinnitab end olevat näinud, kuidas Stalin käratas oktoobris 1944 Bierutile, kes oli tulnud välja soovitusega, et üleüldine rünnak Poolas natsidega võitlevate põrandaaluste vastu ei ole võib-olla hea mõte: „Mis kuradi kommunist sa oled!”, või midagi samasugust. Mõned Poola kommunistid soovisid isegi teha koostööd mittekommunistidest Poola partisanidega, aga Stalinile ei meeldinud see mõte sugugi – ja nii ei meeldinud see ka Bierutile, kes ei vaielnud vastu Stalini nõudmisele likvideerida sõjaaegsed vastupanuliikujad ega ka nõuetele korraldada 1949. aastal parteisisene puhastus, likvideerida Poola ohvitseride korpus või suruda Poola kunstnikele ja arhitektidele peale sotsialistlik realism. Kokkuvõttes pole mingeid andmeid, nagu oleks Bierut ükskõik mis asjas Staliniga eri meelt olnud.
Kolmanda väikese Stalini, Mátyás Rákosi karjäär algas eelmistega võrreldes teisiti. Ulbricht oli tööline, Bierut (arvatavasti) talupoeg, Rákosi aga juudi rahvusest väikekaupmehe poeg. Ta oli ka suhteliselt hea haridusega. Praegu Serbia koosseisu kuuluvas ungarikeelses maakonnas sündinud Rákosi oli tema eluloo andmetel kaheteistkümne lapsega perekonna neljas laps. Isa läks pankrotti, kui poiss oli kuueaastane, ja pärast seda pidi perekond sageli elukohta vahetama. Kuna teda koolis vaesuse pärast pilgati, hakkas noor Rákosi juba lapsepõlves tundma huvi radikaalse vasakpoolse liikumise vastu. Kui ta oli teismeline, keelas kooli juhataja tal pidada poliitilisi kõnesid. Samuti oli ta uhke oma „kohutava käitumise” pärast. Kõneldes kasutas ta nimme jämedat tooni, et inimesi solvata, iseäranis veel siis, kui nood olid tema meelest kõrgemast klassist.185
Pärast lühiajalist sõjaväeteenistust ja paari aastat poliitvangina Venemaal leidis Rákosi 1918. aastal tee Ungari kommunistlikku parteisse. 1919. aastal sai temast üks lühiealise Ungari nõukogude vabariigi juhte. Mingil moel õnnestus tal nimetatud režiimi ajal olla punakaardi ülemjuhataja, tootmisasjade
Samas, lk 89.
Elfriede Brüning
Walter Ulbricht,
Stern,
Andrzej Garlicki,
Intervjuu Jerzy Morawskiga, Varssavi, 7. juunil 2007.
Lipiński,
Nii NSV Liidust põgenenud Alexander Orlov kui ka Poolast põgenenud Józef Światło kirjeldavad Bierutit kui NKVD agenti, vt Garlicki,
Mátyás Rákosi,