Raudne eesriie. Anne Applebaum
välja väitega, et kohalikud olud nende kodumaal ei võimalda Nõukogude eeskuju järgida. Kominterni sisedokumendid 1930. aastatest on täis süüdistusi ja vastusüüdistusi. Mõned kursuslased olid „varjanud oma mineviku teatud aspekte” ehk kodanlikku tausta, mis tegi nad „sobimatuks juhtima töölisliikumist”. Pettumusttoovalt vähesed osutusid eeskujulikeks revolutsionäärideks.209
1941. aastaks oli Komintern juba suuremate kogemustega organisatsioon ja pärast sakslaste kallaletungi hakati uusi kursuslasi värbama kindla skeemi kohaselt. Moskvas viibivad välisparteide juhid asusid otsekohe otsima peidukohtadest, põgenikelaagritest ja vanglatest, samuti ka Nõukogude laagritest ja vanglatest sobivaid seltsimehi. Need, kes olid arreteeritud või viibinud aastaid Gulagis, rehabiliteeriti sageli otsekohe, esitamata mingeid küsimusi, kui vaid inimene oli elus.
Saksa parteijuhid Ulbricht ja Pieck olid üle Nõukogude Liidu nii Gulagi kui ka mujale laiali pillatud vanade seltsimeeste otsimisel iseäranis agarad. Ülesleitute hulgas oli ka noor Wolfgang Leonhard, kes oli koos paljude teiste Moskvas elanud sakslastega küüditatud sõja alguses Kasahstani Karagandasse, kus nad virelesid poolnäljas. Ootamatult saabunud kirjaga kutsuti nad ilma igasuguse selgituseta juulis 1942 Ufasse. Sellest alates on peaaegu iga tahk Leonhardi kokkupuudetest sõjaaegse Kominterniga peidus tiheda saladuskatte all. Peahoone sissepääsu ees olid kõrged sambad, aga uksel polnud mingit silti, „miski ei viidanud sellele, et siin on hoone, kus on leidnud peavarju Kominterni peakorter”. Kui ta oli sisse astunud, pakuti talle kohe süüa – jäi mulje, et paljud siia saabunud seltsimehed olid mitu päeva söömata –, mille ta hundiisuga alla kugistas. Seejärel oli Leonhardil lühike jutuajamine kaadriosakonna ülemaga, kes teatas talle – ikka veel midagi lähemalt seletamata –, et tal tuleb sõita edasi: „Teatan ise teile sihtkoha.”
Järgmise paari päeva jooksul kohtus Leonhard paljude vanade sõpradega, kes nagu temagi olid enamasti saksa kommunistide lapsed ja kellega ta oli kohtunud Moskvas koolis käies või siis kommunistliku partei noorteorganisatsiooni komsomoli koosolekutel. Keegi neist ei tahtnud rääkida oma minevikust ja tulevikuplaanidest ega kasutanud isegi oma tõelist nime, mida Leonhard teadis. „Järk-järgult sain aru, et siin kehtivad erinevad standardid: oli selge, et see valdkond, millest ei räägitud, oli väga laialdane.” Mõne päeva pärast teatati talle järsku, et on aeg ära sõita. Ikka veel midagi seletamata pandi ta jõelaeva, sealt viidi edasi veoautoga ja lõpuks anti käsk autost maha tulla ja edasi minna. Viimaks jõudis Leonhard mingite vanade talumajade juurde ja sai teada, et see ongi Kominterni kool. Väljaõpe algas suurima saladuskatte all.210
Järgmise paari kuu jooksul kuulasid Leonhard ja tema kaaslased standardseid loenguid – marksism, dialektiline ja ajalooline materialism –, lisarõhuga vastavalt igaühe kodumaa kommunistliku partei ajalool ja Kominterni ajalool. Nad said lugeda ka salajasi ettekandeid ja dokumente, mis teistele Nõukogude Liidus polnud kättesaadavad. Nende tulevaste ülesannete tähtsuse tõttu anti kursuslastele lugeda niisugust natslikku ja fašistlikku kirjandust, mida nad polnud kunagi näinud ega millest nad polnud kuulnudki. See pidi võimaldama neil paremini oma vaenlasi mõista, meenutab Leonhard: „Sageli pidi keegi meist selgitama rühma ees mitmesuguseid natsiideoloogia doktriine, teised aga said ülesande rünnata natside argumente ja need ümber lükata. See kursuslane, kes esitas natside seisukohti, oli kohustatud esitama neid nii hästi, arusaadavalt ja veenvalt kui ta oskas, ning tema esitust hinnati seda kõrgemalt, mida paremini ta natside seisukohti oskas edastada.”211
Aga ehkki kursuslastel lubati lugeda natslikku kirjandust, hoiti nad täiesti eemal dissidentlike või Stalini-vastaste kommunistide kirjatöödest: „Kui kõik teised seminarid saavutasid üldiselt korraliku diskussiooni taseme, piirdus trotskismi käsitlev seminar vihase erakondliku hukkamõistuga.”212
Niisuguseid sõjaaegseid koole oli terve hulk ja mitte üksnes kommunistidele, vaid samuti Poola ohvitseridele, kes olid värvatud Kościuszko diviisi nime kandvasse Punaarmee poolakeelsesse üksusse, aga ka nendele vangi langenud Saksa ohvitseridele, keda püüti ümber kasvatada. Tähelepanuväärne hulk poliitikuid, kes hiljem etendasid oma kodumaa poliitikas pärast sõda silmapaistvat osa, õppisid nendes koolides – või saatsid nad sinna õppima oma lapsi. Leonhardi üks kaaslasi oli näiteks Tito poeg Zarko, nagu ka Hispaania kommunisti, rohkem hüüdnime La Pasionaria järgi tuntud Hispaania kodusõja aegse kuulsa kõnepidaja Dolores Ibárruri tütar Amaya Ibárruri.
Mõnelgi niisuguse kooli õppejõul oli ees samavõrra hiilgav karjäär. Hilisem Poola julgeoleku-, ideoloogia- ja propagandajuht Jakub Berman õpetas Ufas 1942. aastast saadik Poola kommuniste. Nii toona kui ka hiljem nägi Berman palju vaeva, et toetada partei liini. Kõikide teiste hulgas puutus ta toona sageli kokku kurikuulsa Nõukogude salapolitsei rajaja Feliks Dzeržinski (kes oli ka poolakas) poolatarist abikaasa Zofia Dzeržinskajaga. Viimast võib pidada otsekui mingiks Poola kommunistide ristiemaks Nõukogude Liidus, kellele saadetud kirjade koopiaid Berman hoolega säilitas. Kuigi need on kohmakalt sõnastatud ja ei sisalda eriti palju teavet, heidavad kirjad siiski mõningat valgust sellele, missugune elu sõjaaegses Ufas võis olla. Berman kirjutab Dzeržinskajale, et käis sageli teiste lektorite – kelle hulgas olid Pieck Saksamaalt, Togliatti Itaaliast ja La Pasionaria Hispaaniast – loenguid kuulamas. Berman jälgis hoolega sündmusi Varssavis („jälgime suure innuga uudiseid kangelaslikust võitlusest kodumaal”). NSV Liidu kahekümne viienda aastapäeva puhul teatab ta Dzeržinskajale pidulikult, et Nõukogude Liit on „meile parim näide, kuidas korraldada tulevikus samasugust elu meie maal”.213
Berman kirjutab Dzeržinskajale samuti, et õpetab kursustel „Poola ajalugu, Poola töölisliikumise ajalugu ja tutvustab noortele poola kommunistidele tänapäeva poliitikat. Need polnud sugugi kerged teemad, kui pidada silmas, et Stalin saatis Poola kommunistliku partei 1938. aastal laiali ja tappis palju selle juhte. (Hiljem seletati partei ametlikus ajaloos, et Poola kommunistlik partei „loodi marksistlik-leninlikul alusel, aga ei suutnud jagu saada lõhestavatest tendentsidest”.)214 Asemele tekkinud uus, Gomułka Poola töölispartei oli ikka veel väga väike, sest oli asutatud alles 1942. aastal. Teistes kirjades oma kaaslasele Leon Kasmanile kirjutab Berman avameelsemalt raskustest, mida need tõsiasjad tähendasid igaühele, kes püüdis õpetada Poola kommunismi ajalugu. Ilmselt oli vaja käsitleda teemat väga ettevaatlikult, kui kõne all olid 1930. aastad, sest oli võimatu mitte puudutada Stalini osa partei laialisaatmisel ja veelgi võimatum oli mainida tema vaenulikku suhtumist Poolasse.215
Miski eelöeldust ei takistanud siiski Bermani nii hästi kui ta oskas noortele poolakatele ajupesu tegemast ja õpetamast, kuidas kaitsta Nõukogude Liitu. Mingil hetkel teatas ta Dzeržinskajale koguni, et ta palus oma õpilastel kuulata natsivastase ja kommunismivastase Poola vastupanuliikumise Armia Krajowa raadiosaateid, et olla võimeline andma nende väidetele vastulööki. Kui saksa kommuniste nagu Wolf ja Leonhard õpetati vastu vaidlema natside propagandale, siis poola kommuniste valmistati ette ideoloogiliseks võitluseks Poola vastupanuliikumise peasuuna vastu. Ühes kirjas Dzeržinskajale arutleb Berman, kas oleks võimalik leida „terveid elemente” – st tulevasi kollaborante – talurahva juhtide ja võib-olla koguni parempoolsete rahvuslike demokraatide hulgast. „Sel põhjusel,” kirjutab ta Dzeržinskajale, „on minu meelest hädavajalik jätkata ühisrinde taktikat.” Poola kommunistlik partei ei pidavat ilmutama oma tõelist värvi liiga vara. Kõigepealt oli vaja leida liitlasi ja kaastöölisi ning alles hiljem hakata rääkima Nõukogude stiilis reformidest.
Berman polnud ainus, kes tegi sellesuunalisi plaane. Umbes samal ajal valmistusid Nõukogude liidrid jällegi propageerima nn ühisrindeid ehk koalitsioonivalitsusi, mis võiksid asuda otsekohe pärast vabastamist Ida-Euroopat valitsema. Oma pikas märgukirjas Molotovile 1944. aastast arutleb Nõukogude välisasjade rahvakomissari asetäitja Ivan Maiski, et proletaarsed revolutsioonid võiks toimuda umbes kolmekümne või neljakümne aasta jooksul. Seniks aga soovitas ta hoida Poola ja Ungari nõrgana ning Saksamaa lõhestatuna – „pikemas perspektiivis aitab see Saksamaad
Samas.
Wolfgang Leonhard,
Samas, lk 224.
Samas, lk 226.
HIA, Jakub Berman Collection, Box 1.
Samas.