Raudne eesriie. Anne Applebaum
vaimul”.216
Sõna demokraatia tuleb siinkohal loomulikult võtta vägagi umbusklikult, sest Maiski teeb samas selgeks, et need „rahvusrinnete vaimus” rajatud valitsused ei tohi mingil juhul lubada niisuguste parteide olemasolu, mis on ükskõik missugusel moel sotsialismile vaenulikud. Tegelikkuses tähendas see, et mõningates riikides (Maiski mainib Saksamaad, Ungarit ja Poolat) tuleks rakendada „mitmesuguseid välise mõjutamise” meetodeid, et hoida ära niisuguste parteide tõus võimule. Ta ei täpsusta, missugused need meetodid võiks olla.
Nii idas kui ka läänes taga kiusatud igat masti Euroopa kommunistid kujundasid välja omapärase konspiratsiooni, salastamise ja eksklusiivsuse kultuuri. Kodumaal tegutsesid nad rakukestena, nad tundsid üksteist varjunimede järgi ja suhtlesid kasutades paroole ning jättes kirju salajastesse peidukohtadesse. NSV Liidus hoidsid nad oma mõtted endale, hoidusid parteid kritiseerimast ja otsisid oma elukohast peidetud mikrofone.217 Ükskõik kus nad ka viibisid, ikka järgisid nad „paindumatut etiketti”, mida on suurepäraselt kirjeldanud kirjanik Arthur Koestler nii oma romaanides kui ka mälestustes. Koestler, kelle ilukirjandusliku ja mitteilukirjandusliku loomingu suurem osa kirjeldab tema suhteid kommunismiga, värvati Saksa parteisse 1930. aastatel ja mitte just viimases järjekorras tänu tema enda huvile salatsemise, konspiratsiooni ja intriigide vastu: „Isegi pealiskaudne kokkupuude jätab süütule kõrvalseisjale mulje, et partei liikmed elavad ühiskonnast eraldi, müstilises ja ohtlikus keskkonnas ning toovad alatasa ohvreid. Kokkupuuted niisuguse salajase maailmaga tekitavad põnevustunde isegi täiesti täiskasvanuliku ja muidu romantikavaba meelelaadiga inimestes. Veelgi tugevamat mõju avaldab meelitav tunne, et sind on peetud mingil määral usaldusväärseks, et sul võimaldatakse osutada mõni väiksem teene lakkamatus ohus elavale inimesele.”218
Niisuguse erilise elu ahvatlus koos privileegide ja juurdepääsuga erilisele informatsioonile jäi tähtsaks teguriks sellest tõmbejõust, mis oli kommunismiideele omane aastakümneid. Kominterni erikoolis sai Wolfgang Leonhard esimest korda lugeda partei kõrgema taseme bossidele mõeldud telegramme ja sai aru, kui palju rohkem need sisaldavad võrreldes masside toitmiseks mõeldud propagandaga: „Mäletan väga hästi tunnet, mis mind valdas, kui hoidsin esimest korda käes üht nendest salajastest informatsioonibülletäänidest. Siin oli nii tänutunnet mulle osaks saanud usalduse eest kui ka uhkustunnet kuulumisest nende tegelaste hulka, keda peetakse poliitiliselt nii küpseks, et nad võivad tutvuda ka teistsuguste seisukohtadega.”219
Kursuslaste kokkupuudetel terroriga – massiliste arreteerimiste ja repressioonidega, millega kaasnesid kiired taktikalised muutused – oli suur mõju ka Euroopa kommunistidele. Kominterni koolis Ufas sai Leonhardile osaks alandav kogemus, kui ta oli sunnitud tegema avalikult naeruväärse enesekriitilise avalduse. Saadud kogemust ja mõningate kaaslaste – iseäranis äratas tähelepanu üks sakslanna nimega Emmi, kellest hiljem sai proua Markus Wolf – ennastimetlevat käitumist analüüsides tabas ta end korraga mõttelt: „Kas meie omavahelised suhted siin koolis on ikka niisugused, nagu need parteilaste vahel peaks olema? Samas meenusid teisedki kriitilised mõtted, mis olid mulle varem pähe tulnud seoses repressioonidega. Meenusid kriitilise sisuga jutuajamised ja mulle tuli iseenda pärast hirm peale. Kui olin juba väljendanud niisuguseid kriitilisi mõtteid, mis saab lõppude lõpuks? Otsustasin edaspidi olla oma väljendustes palju ettevaatlikum ja piirduda kõige hädavajalikumaga.”220
Sedalaadi kogemused veensid Leonhardi Ida-Saksamaalt põgenema ja lõpuks ka parteist välja astuma. Teised aga, ehkki nendele said osaks samasugused alandused, ei põgenenud ega astunud parteist välja. Ei muutunud nad ka kogetu mõjul leebemaks või kaastundlikumaks. Parteisse jäänud kommunistid ei lasknud end mõjutada ka sõjaaegsetest kannatustest Hitleri laagrites või lääneriikide vanglates, pigem pühendusid nad partei üritusele veelgi rohkem.221
Paljud nendest, kes elasid NSV Liidus toimunud puhastuse füüsiliselt üle – ja kelle vaim pidas vastu ka muutustele poliitikas –, ilmutasid pärast sõda mitte üksnes veelgi suuremat parteitruudust, vaid ka tunnetasid eriti teravalt sõltuvust Nõukogude Liidust. Ja nendest, kes olid jäänud truuks parteisõduriks hoolimata arreteerimistest, järskudest taktikamuutustest ja 1930. aastate segadustest, kujunesid tõelised fanaatikud: nad olid Stalinile täielikult ustavad ja valmis järgnema nõukogulastele igale poole, nad kuuletusid kõikidele korraldustele, kui see tuli vaid ühisele üritusele kasuks.222
4. PEATÜKK
POLITSEI
Riikliku julgeoleku ministeeriumi töötajatel kujunes välja enam-vähem järgmine hoiak: meid on eriti põhjalikult kontrollitud. Me oleme eriti head seltsimehed. Oleme niiöelda esmaklassilised seltsimehed.
Kui sõda lähenes juba verisele lõpule, andis Stalin oma Ida-Euroopa soosikutele viimaks võimaluse ennast proovile panna. Üksteise järel, vastavalt nende riigi vabastamisele, saatis ta Moskva kommunistid koos Punaarmeega tagasi kodumaale. Kõik nad andsid enesele aru sellest, kui vähe neid on, ja kõik kuulutasid avalikult kavatsust moodustada koos teiste mittekommunistlike parteidega koalitsioonivalitsus või liituda sellega. Bolesław Bierut saabus Varssavisse detsembris 1943 just õigel ajal, et saada uue rahvaraada (Krajowa Rada Narodowa ehk KRN) esimeheks. Järgnenud esimene katse moodustada rahvarinne ebaõnnestus, sest sellega ei liitunud keegi peale ikka veel väikese Poola töölispartei, mille eesotsas oli Władysław Gomułka, ja mõne vastupanuliikumise peavooluga mitte ühinenud sotsiaaldemokraadi. Mõni kuu hiljem aitas aga rahvaraada luua suurema rühmitise, Poola rahvusliku vabastamise komitee (Polski Komitet Wyzwolenia Narodowego ehk PKWN), mille Stalini isikliku heakskiidu saanud nimi sarnanes teadlikult De Gaulle’i Prantsusmaa rahvusliku vabastamise komitee nimega.224 Kuigi komitee asus Lublinis ja kuigi sinna kuulusid nüüd ka mõned tõeliselt mittekommunistidest poliitikud, ei olnud mingit kahtlust selles, kes on Poola rahvusliku vabastamise komitee selja taga. Komitee 22. juulil avaldatud manifest kõlas väga liberaalsena, lubades, et „kõikidele kodanikele sõltumata nende rassist, usutunnistusest ja rahvusest taastatakse kõik demokraatlikud vabadused: vabadus moodustada poliitilisi ja erialaseid ühendusi, ajakirjanduse ja informatsioonivabadus, südametunnistuse vabadus”.225 See dokument avaldati aga Moskvas, mitte Poolas, ja selle edastas kohe Nõukogude raadio.
Rahvusliku vabastamise komitee moodustamine seadis Londonis tegutseva, Poolat sõja ajal välismaal esindanud ja ikka veel Armia Krajowa ning Poola vastupanuliikumisega tihedates suhetes oleva pagulasvalitsuse kohe dilemma ette. Pagulasvalitsus võitles küll ägedalt, et jääda Poolat rahvusvaheliselt esindavaks hääleks, aga jäi selles lahingus kaotajaks. Aja jooksul sai rahvusliku vabastamise komiteest rahvusliku ühtsuse ajutine valitsus (rühmitis, mis sai tuntuks Lublini poolakate nime all), mille kõik liitlased tunnistasid Londoni pagulasvalitsuse (nn Londoni poolakad) asemel lõpuks Poola legitiimseks valitsuseks. Ajutine valitsus juhtis riiki 1945. aasta algusest ja pidi korraldama valimised, mille tulemusena kavatseti moodustada alatine valitsus. Kuna Stalin oli huvitatud ajutise valitsuse legitiimseks tunnistamisest, oli ta nõus, et Edward Osóbka-Morawski, kes tegelikult oli sotsialistliku ja mitte kommunistliku partei liige, saab ajutise valitsuse esimeseks sõjajärgseks peaministriks (Bierutist sai ametlikult valitsusjuht alles 1947. aastal). Mis veelgi olulisem, Stalin lubas pagulasvalitsuse peaministril Stanisław Mikołajczykil kodumaale tagasi pöörduda ja liituda ajutise valitsusega põllumajandusministri ja asepeaministrina. Lühikest aega võimaldati Mikołajczyki Poola Talurahvaparteil (Polskie Stronnictwo Ludowe ehk PSL) tegutseda tõelise kommunismivastase opositsioonina. Ametlikult ei olnud Poolas mingit Nõukogude või liitlaste võimuorganit. Tegelikkuses oli uue valitsuse ja Poola uute julgeolekujõudude juures kõrge nõuandjana tegev NKVD kindral Ivan Serov. Peagi sai selgeks, et tema mõjuvõim
T. V. Volokitina jt, toim,
Buber-Neumann,
Arthur Koestler,
Leonhard,
Samas, lk 241–251.
Jo Langer,
Catherine Epstein,
Jens Gieseke,
Andrzej Friszke,